Millisena jääb rahvusvahelises vaatevinklis meelde ratsaspordiaasta 2020 on võibolla veel vara öelda, sest emotsioonid on liialt värsked, kuid ilmselgelt oli tegemist erilise ja suurturniiride ära jäämise aasta.
Minul kui loo autoril on kevadel lahvatanud „koroona-pommi“ mõjuga ratsaspordile põgus isiklik suhe, nagu muidugi paljudel. Juhtusin hetkel, kui märtsikuus kogu Euroopa konkreetselt lukku keerati, olema kohtunikuks legendaarsel takistussõidufestivalil SunShine Tour`il Hispaanias. Meil oli käsil tuuri eelviimane nädal, kui reedesel päeval tegi Hispaania keskvalitsus otsuse sulgeda esmaspäevast kogu riik täielikult. Nii otsustasime kohtunike kogus lõpetada võistlus planeeritud tavapärase pühapäeva asemel laupäeval ja tuua sellele päevale ka Grand Prix. Kõik selleks, et arvukas rahvusvaheline seltskond jõuaks pühapäeva jooksul Hispaaniast lahkuda. See laupäev oli muide Euroopas viimaseks täisväärtuslikuks võistluspäevaks enne suurt pausi, kõik teised showd lõpetasid kas reedel või veelgi varem.
Mind ennast oleks nagu juhtinud nähtamatu saatuse sõrm, kuna olin juba mitmed kuud tagasi broneerinud oma tagasilennu kokkuleppel korraldajatega laupäeva õhtule. Kolleegid imestasid, kuid tegelikult oli asi palju pragmaatilisem. Nimelt pidin juba järgneval teisipäeval lendama Poola rakendiametnike kursusele ning sooviga ükski päev vahepeal kodus viibida pärast kahenädalast „tuuritamist“, ma selle otsuse tegin. Kuid loomulikult ei jõudnud ma Poola, vaid jäin hoopiski kaheks nädalaks karantiini.
Võistlemistes tekkis mitme kuune paus ja kogu ratsaseltskond keskendus kodusele tööle oma hobustega. Oli see hea või halb, mõtteid ja arvamusi on kahetisi. Ilmselgelt oli (ja tegelikult on jälle praegugi) olukord halb rahva tervise kohalt, palju tragöödiaid, enneaegseid lahkumisi ja emotsionaalseid läbielamisi. Kuid mitmed tuntud ratsasportlased avaldasid rahvusvahelises meedias arvamust, et positiivne oli see, et üle pika aja avanes paljudel jällegi reaalne võimalus isiklikult tegeleda oma noorte hobustega ja veeta rohkem aega kodustega. Teada on ju fakt, et tegevsportlased olid pidevas võistluskarussellis ja seda sageli 45 – 50 nädalat aastas.
2020.a. jäid ära kõik planeeritud suurturniirid. Alustame Tokyo Olümpiamängudest, mis lükati tänavusse aastasse ja loodetavasti ka toimuvad. Kellele hea, kellele mitte … Olümpiale kvalifitseerutakse teatavasti paari põhiselt ja nii mõnegi tipphobuse jaoks oli Tokyosse plaanitud karjääri lõpp. Kas need hobused on võistlusvalmis ka tänavu, eks me näe.
Olümpiamängude edasilükkamisega seoses tegi FEI otsuse jätta ära 2021.a. planeeritud Euroopa Meistrivõistlused takistussõidus, mis põhjustas ulatuslikku pahameelt. Rahvusvahelise takistussõitjate klubi eestvedamisel läbi viidud survekampaania abil ning Euroopa Ratsaspordi Liidu toel, tänavu EM siiski toimub ja seda ühe takistussõidulegendi Ludger Beerbaumi kodutallis Riesenbeckis.
Täiesti ilma rahvusvaheliste tiitlivõistlusteta siiski hooaeg ei möödunud, neid viidi läbi kahes riigis, Ungaris ja Prantsusmaal – Budapestis eraldi nädalatel ponide, noorte ja U25 klassi ning juuniorite ja laste Euroopa Meistrivõistlused koolisõidus, Le Lion d`Angeris kolmevõistluse noorhobuste MM ning Pau`s üherakendite MM. Teatavasti oli MM-il esindatud ka Eesti, kui Lionis võistlesid Jaagup Kallas ning Olli Royal. Meie sportlastest plaanis MM-il osaleda ka rakendisportlane Pille-Riin Roosileht, kes küll viimasel hetkel plaanist loobus.
Ära jäid aga kõik legendaarsed suurvõistlused nagu Aachen, Spruce Meadow, Windsor, Hickstead, Luhmühlen, Badminton, Kentucky ja teised. Pidamata jäi MK-finaal takistus- ja koolisõidus, samuti kõik traditsioonilised sügisesed suurturniirid sisetingimustes, kogu Lääne-Euroopa takistussõiduliiga. Lääne-Euroopa koolisõiduliigas peeti vaid Taani etapp. FEI on välja töötanud keeruka süsteemi Lääne-Euroopa liigadest kvalifitseerumiseks MK-finaali ja praegu liigutakse kursis, et aprillikuus ikkagi Göteborgis finaalid läbi viia. Elame, näeme.
Kuid päris võistlusteta sportlased mullu ei jäänud. FEI poolt töötati koostöös tervisekaitseorganisatsioonidega välja eritingimused võistluste läbiviimiseks ja mitmel pool Euroopas siiski rahvusvahelisi turniire korraldati. Takistussõidus peeti suurimad võistlused tuurina Prantsusmaal St. Tropez, mitmeid täiendavaid tuure korraldati Hispaanias (Vejer de la Frontera, Olivia, Valencia, Barcelona) ja Portugalis. Võistlusi jagus loomulikult mujalegi. Sisehooaja alates on võistlusvõimalusi pakkunud Belgia võistluskeskused, küll vähem, kuid võistlusi peetakse muudeski riikides..
Rääkides maailma edetabelitest, siis olulisi muudatusi 2020.a. aasta jooksul ei toimunud. Arvestades katastroofiliselt langenud võistluste arvu, külmutas FEI sisuliselt edetabelid. Kui tavaolukorras langesid igal kuul eelneva aasta sama kuu punktid ära, siis nüüd enam mitte. Punktisummad muutusid 2020.a. vaid siis, kui maksimaalselt reitingusse kogutavate võistluste punktisummade hulgas saavutati mõni parim tulemus ehk kui su halvim arvesse minev tulemus oli näiteks 5 ja sa kogusid võistluselt 10 punkti, arvestati maha 5 ja liideti 10.
Oli eriline hooaeg see 2020. Uus aasta on samuti alanud erinevate piirangutega meie regioonis, kuid Lõuna-Euroopas algavad takistussõidu-tuurid juba lähinädalail. Loodame, et olukord paraneb ja 2021 hooaeg tuleb kõikidele eelmisest parem.