Läinud laupäeval pakkus Eesti Hobusekasvatajate Selts silmailu nõudlikumale vaatajale. Pärnu külje all Reiu tallis demonstreeriti huvilistele Eestis kasvatatud araabia tõugu hobuseid.
Hetkeks Araabia kultuuri oaasiks Maarjamaal muutunud Reiu talli Pärnumaal polnud raske pääseda. Ei takistanud autot ei Iisraeli sõjaväepolitsei, ega ka Palestiina Vabastusorganisatsiooni sõjardid. Lihtsalt liiklus tundus tollel päikeselisel päeval kummaline – enamus juhte oli otsustanud mingil seletamatul põhjusel sõita alla lubatud piirkiiruse.
Väike Araabia
Sedavõrd enam pakkus rõõmu Reiu tall. Talli võistlusväljaku juurde kogunenud poolsada huvilist ei olnud pidanud laupäevasel päeval paljuks tulla vaatama täna meile vahest liigagi eksootilisena tunduvat araabia tõugu hobust.
Kõlaritest kostuv lõunamaine, esialgu pisut inisevanagi tunduv instrumentaalmuusika, Eestile ebatavaline sellesuvine kuumus ja pisike ports möödavurisevate autode üleskeerutatud tolmugi… Sulgesin hetkeks silmad ning tekkiski tunne, et ei asu ma mitte Maarjamaal, vaid kusagil seal. Seal, kus lehvivad valged burnused, seal, kus leidub naftat, seal, kus tänagi vihisevad kuulid, ehk lihtsalt Araabias. Tekkis tahtmine hüüda: “Inšillah!”
Aga ei… Kõlaritest, mis minarettidena paigutatud võistlusväljaku äärde, ei kostunud kutset muhameedlastele palvuseks. Need andsid edasi hobufaanaatikust EHS-i tegevdirektori Krista Sepa asjatundlikke kommentaare. Ta tutvustas tõugu, vürtsitades tutvustust faktide- legendidega selle ajaloost. 
Huviline sai teada, et tõug on neli, vaat et isegi viis tuhat aastat vana. Hobune on araablaste, hiljem ka berberite seas olnud alati au sees. Ja mitte lihtsalt au sees, vaid pooleldi pea et jumalikustet. Sellele jumalikustamisele andnud suure tõuke prohvet Muhamed ise, kes väitnud: “Allah lõi selle hobuse moslemitele lõunatuulest.”
Lõpuks hobused
Viimaks kappasidki väljakule araablased, neljajalgsed iludused, kelle pärast kahejalgsed olid Reiu talli kogunenud. Esialgu täkud. Evides täit lõunamaist temperamenti, näitasid lõunatuulte järeltulijad inimestele seda, millest nad väidetavalt tehtud on. Edevusega segatud uhkus, kiirus ja väledus. Ning väikene annus taltsutamatustki.
Tõesti, kui nüüd tagantjärgi meenutada, vahest paistiski nende käitumises teatav osa ebamaisust, võrdlus tuulega ei tundunudki enam vääralt poeetiline… 
Vahvad olid märadki. Liikusid platsil koketselt, otse soovides öelda: “Vaadake meid, vaadake, kui ilusad me oleme.” Hirnatused, kabjaga kaapimised, lühidalt – energia.
Üks “hobuemme” oli aga niivõrd energiline, et võttis võistlusväljakule kaasa oma “hobulapse”. Viimane silkaski väljakul, naljakalt jalgu üles lüües, sammugi vanemast maha jäämata, andes kogu oma olemusega siiski märku: “Oodake kahejalgsed. Varsti, üsna varsti imetlete te mind.” 
Hindamine
Kuid kahejalgsed nõudsid oma. Neil on kombeks selgitada alati välja ilusaim ja parim. Ja hindamine tunduski võhikule peenmehhaanikana. Olid ju kõik platsilviibinud ratsud kaunid. Kuid ei, välja selgitati kaunimad. Sarnaselt missi- või misterivõistlustele.
Asjaosalistele olid kriteeriumid teada. “Sellel on kael parem, sellel on traav pikem,” vahendas Sepp kohtuniku sõnu. Võhik oli seevastu kohati arusaamatuseski. Kuid siiski, iva selles hindamises näis olevat. Enim meeldinud hobune sai esikoha. Tõsi, napilt.
Autasustamine… Sepp ja kontekstis seekord tõesti pisut araabiapärasena tunduv Andres Kallaste. Võis rahule jääda, hobusekasvatajad teavad, mida teevad.