RSK Simon – kes, mis, kus?

Noor, kuid aastatepikkuse kogemusega treener Merle Annusver teeb rõõmuga ja järjekindlalt treeneritööd ning asutas viimaks ka oma ratsaklubi RSK Simon. Varasemalt pikalt Veskimetsas ja nüüd kolmandat aastat Järve tallis tegutsev Merle on eelkõige tuntud ponitreenerina ning tema ponidel ja õpilastel läheb täitsa hästi. Tegime Merlega lähemalt juttu uuest klubist ning sellest, mis on tema arvates edu saladus.

Räägi lähemalt oma uuest klubist nimega RSK Simon.

Aastaid olime õpilastega Tallinna RSK liikmed, isegi pärast Veskimetsast lahkumist. Kuid mingil hetkel on ikkagi nii juriidiliselt kui ka sisuliselt mõttekam teha oma asi, siis oled enda peremees ja tead täpselt, mismoodi sul asjad on. Otsustasime siis 2010. a. oktoobris selle klubi ära teha.

Nime polnud raske leida, Simon on minu hobune olnud 9 aastat ja ta on mulle palju andnud. Simon muide hääldatakse Simoon, mitte Saimon.

Milline hobune Simon siis täpsemalt on?

Simon on suur ja ülimalt heasüdamlik, aus ja rahulik hollandi soojavereline hobune. Ostsin ta 3aastasena. Eks tookord sai ka palju asju tehtud nii nagu ma enam praegu ei teeks, aga sedasi me koos arenesime. Hüppasime kuni 125 cm tasemel ja ta oli väga hea hobune.

Tegelikult ta on siiani väga hea hobune, ma võin teda anda võistlemiseks sõita kõige väiksema kogemusega õpilastele ja ta õpetab neid. Trenni tehakse temaga alati minu silma all, ma tahan kindel olla, et teda koheldakse sama hästi kui tema kohtleb ratsanikku.

Merle ja Simon, juuni 2007. Foto: Külli Tedre

Ükskõik, mis minu elus juhtuda võib, Simon jääb alati mulle ja kui muud üle ei jää, siis ta veedab oma vanaduspõlve mõnusalt karjamaal jalutades.

Miks otsustasid nii varakult sportlasetee lõpetada?

Ma ei ole võistlushingega inimene, mulle ei meeldi esineda ja ma ei soovi spordile pühenduda. Ma naudin palju rohkem seda, kui minu õpilastel läheb hästi.

Palladium Cup 2004. Foto: Tarvo Alev

Sinu õpilastel lähebki väga hästi. Mis on sinu arvates teie edu saladus?

Ma arvan, et see seisneb selles, et mul on kõikide oma hobuste ja laste jaoks rahulikult aega ja võimalust nendega teha individuaalset tööd. Ma ei mõtle, et nad koguaeg eratrenni saavad, kuid kuna mul on vähe grupitrenne, saavad võistlejad hobustega rahulikult tegeleda ja see tulemus ei kao kiiresti ära.

Olen üritanud võistlevate õpilaste taset ühtlustada, et mul oleks võimalik neile teha koos intensiivseid treeninguid. Näiteks, minu põhimõte on, et kodus peab looma samu olukordi nagu tuleb ette võistlustel. Hobused peavad suutma hüpata keerulistest asenditest, jäädes seejuures tasakaalu, ning nad peavad harjuma nö koll-takistustega. Eksperimenteerime ja katsetame, õpetan lastele, et nad peavad ära tunnetama, millal hobune läheb krampi ja võib hakata tõrkuma. Siis nad saavad vajadusel kiiresti reageerida.

RSK Simon liige Marleen Selge on juba võitnud kaks tänavuse ERL Talvise Ponikarika etappi keskmisel kõrgusel. Foto: Külli Tedre

Ratsaniku töö on hobune puhtalt üle takistuse viia. See tähendab, et ta peab hoidma ennast tasakaalus, sõitma korralikult pöördeid, mitte jääma ratsme otsa rippuma. Tahan, et nad ise oma peaga hästi palju mõtleksid ja oma vigadest ruttu aru saaksid.

Kuid sa ei saa ju eitada, et valid võistlusponisid päris hoolikalt…

Kindlasti valin, aga sellega on tavaliselt nii, et kui lähed ostma, siis ei leia midagi. Aga kui satud kuhugi juhuslikult, võid paariga super leiuga koju tagasi tulla…

Otsin hobuses silmade sära, isiksust ja võistlejahinge. Rahulik hobune on küll hea algõppeks, aga võistlusspordi jaoks eelistan ärksa meelega hobuseid. Püüan samuti osta nooremaid hobuseid, sest siis ma tean täpselt, milline on tema ajalugu ja mis temaga tehtud. Niiöelda oma käe järgi välja õpetatud.

Wiking on aastaid Merle õpilastele edu toonud ja head õpetust pakkunud. Pildil Birgit Kreitzbergiga. Foto: Miina Vilo

Kas õpetad ise siis kõik hobused välja?

Ei, mitte nüüd seda, lasen tüdrukutel eelkõige nendega tööd teha, kuid käin kõigil kordamööda seljas ja kontrollin, et töö toimuks õiges suunas.

Ma pean ju täpselt teadma, millise iseloomu ja oamdustega mu hobused on, siis saan ka õpilastele paremini juhiseid anda. Teiseks ma olen selline ise-saavutaja, ma ei taha nii, et keegi proff sõidab mulle hobuse valmis ja siis mina istun sinna uhkelt selga ja hakkan võitma. Mulle meeldib mõte, et me oleme õpilastega kõik ise saavutanud.

Kas teie klubi ongi puhtalt spordile orienteeritud?

Mul on ka grupitunnid ja peaaegu kõik need samad ponid, kes võistlustel täielikud “süstikud” on, on tunnis maailma kõige rahulikumad suksud. Me pole kuskil kuulutanud, et tulge meile ratsutama, kuid jutud levivad inimeselt inimesele. Grupitunnis käivad naaberkülade lapsed ja ka täiskasvanud. Hoiame gruppide suurused väiksed, et oleks aega igaühega rahulikult tegeleda ja see on kõikidele parim lahendus.

Trennid ei toimu ainult platsidel. Aegajalt peab käima vabas looduses. Foto: Miina Vilo

Eriti tore on, et minu noorema põlvkonna sportlaste (esimest aastat ponikarikal) lapsevanemad on ka suured aktivistid. Käivad ratsutamas, tunnevad klubi vastu huvi ja aitavad kaasa.

Palju sul kokku hobuseid ja klubiliikmeid on?

Meie seltskond koosneb umbes 25 klubiliikmest, kes kõik, välja arvatud Toomas Pai, käivad meie tallis. Hobuseid on kokku 20, noh, enamus muidugi on siiski ponid. Samas ma püüan leida ka hobuseid, sest osad lapsed hakkavad poniklassist välja kasvama ja ma näen neis potentsiaali ka edaspidi.

Klubil on nüüd seljataga paar võistluse korraldamise kogemust, kas edasised plaanid on suuremad?

Nüüd märtsi alguses toimunud ERL Ponikarika II etapp oli teine võistlus, mida korraldasime, ja see läks vist päris hästi. Aga üldiselt tahame pigem hoida madalat profiili ja kui teeme mõne võistluse, siis pigem jälle ponidele.

Võistlused Järve tallis. Foto: Margarita Romanovskaja