Suurematel võistlustel võib võistlusplatsi vahetus läheduses näha üles seatud tallikomplekse, mis ehitatakse spetsiaalselt ürituse jaoks. Nii ka seekord Ruilas, kuhu paigutati ajutised boksid rohkem kui saja hobuse jaoks.
Tallimeeskond koosnes seekord neljast juba sel alal kogenud vabatahtlikust ja pealik Jaanika Paalmäest. Üldreeglina võtab tallimeeskond tee võistluspaika ette varem kui teised, sest bokside ehitus algab umbes nädal enne üritust ja esimesed hobused saabuvad võistluspaika mõnikord isegi mitmeid päevi enne võistlust.
Meeskond kannab kõigepealt hoolt, et hobused oleksid paigutatud vastavalt reeglitele. Et üksteist mittesallivad hobused kõrvuti ei satuks, ühe ratsutaja hobused kõik ühes paigas oleks ning groomid liigselt jooksma ei peaks. Jaanika alustas enda sõnul talli planeerimist juba kuu aega varem ja veel võistluspäeva hommikul hoidis kahe käega peast kinni. Kas ikka paigutus sobib, ega mõni juhendis üles antud ruun kohale jõudes märaks ega täkuks osutu, ja nii edasi.
Täkkusid oli nimelt koguni 24 ja õnneks oli seekord ainult üks lätlane ülesandmislehel näpuka teinud ja oma mära täkuks märkinud. Hobuste paigutus on alati üks paras peavalu, kuna paljudel ratsutajatel on spetsiaalsed erisoovid, mida küll meeleldi täidaks, aga tall pole siiski just kummist tehtud ning kõik hobused omavahel naabriks kindlasti ei sobi ka.
Üldiselt oli Ruila MK etapp suhteliselt rahulik ja kenasti kulgev, kuid paar intsidenti leidis siiski aset. Hobused Carry’s Son ja Agadez näiteks ei jaganud omavahel just erilist sümpaatiat ja Kaja (Gunnari tallimees – toim.) oli sunnitud neile tekkidest seinakõrgenduse ehitama, et suured egod omavahel ninasid kokku panna ei saaks. Öösel tavapärasel ringkäigul käies avastasime ka, et üks lätlaste hobune oli suutnud pool boksiseina koos uksega paigast tõsta. Ise seisis õnnetuna nurgas, tehes nägu, et temal pole aimugi, kuidas juhtus. Tuli kiirelt leida uus boks ning oodata hommikuni, et meistrimehed seina jälle kasutamiskõlblikuks väänaksid.
Selliseid asju tuleb tallis ikka ette, eriti esimestel öödel, kui hobused on närvilisemad ja pole veel end korralikult sisse seadnud. Samas, järgmisel ööl suutis üks järjekordne lätlaste hobune end boksist osavalt välja smuugeldada ja jalutama minna. Sõitja hommikul siis häbelikult tunnistas, et tal olevat tõesti selline komme. Komme, mis on tegelikult äärmiselt ohtlik, kuna vahekäikudes hoitakse näiteks kõikide hobuste söötasid.
Tallipealik Jaanika sõnul oli Ruila võistlus kõige raskem, kus ta on pidanud hobuste majutust planeerima. Ometi tuli lõpptulemus positiivne, kõik hobused jäid terveks ja tallimeeskond rahule. Vahepeal oli isegi aega jalgpalli jaoks plakat valmistada, põskedele lipud maalida ning omadele kaasa kisada. Vihmasadu oli samuti võrdlemisi vähe, mistõttu uputusest ja ämbritega jooksmisest seekord pääsesime. Jääme ootama uut väljakutset! 🙂