Saame tuttavaks: 10 küsimust Maarja Martinsonile

Maarja ja Kragbech’s Celica Bitsa, Moskva, September 2019 Autor: Elena Dultseva

Vanus: 30

Asukoht: Perila tallid, Harjumaa

Milline on Sinu jaoks ideaalne hobune?

Minu jaoks on ideaalne hobune kindlasti julge ja vereline takistussõidu hobune, suure hinge ja südamega – hobune, kes annab endast 110% oma ratsutaja eest.

Millist nõu annaksid nooremale endale?

Usu endasse rohkem ja ära lase ebaõnnestumistel nii hinge minna. Kui oled kaelani sõnnikus siis ei tasu enam pead norgu lasta!

Millise saavutuse üle oled kõige uhkem/tänulikum?

Isiklikult suurima emotsiooni sain kui esimest korda World Cup-i rada hüppasin Saku Suurhalli publiku ees. Tulemuseks 9kp ja tehniliselt üsna rabedalt ratsutatud sõit, kuid pärast oli ikka äge tunne küll – ületasin enda ja ilmselt ka kõigi teiste ootusi. Kõik muidugi tänu oma imelisele Donnale ja tugevale taustatiimile.

Mis on sinu “moto” ratsutajana?

Proovin alati läheneda igale hobusele personaalselt ja mitte suruda neid liialt raamidesse. See on kindlasti nii mu tugevus kui ka nõrk koht. Aga lähtun ideest, et kui sa võidad hobuse oma poolele, siis annab ta sulle rohkem. Proovin võimaldada oma hobustele nii hobusepärast elu kui sporthobusel võimalik elada on – kodus on enamus neist sõbraga koos koplis ja saavad vabalt heina nosida kogu päev.

Kui Sulle pakutaks võimalust investeerida suur hulk raha Eest ratsaspordi arengusse, mida ette võtaksid ja kuidas seda raha kulutaksid?

Ma usun, et see, mida tehakse Rising Stari tiimis noortega, on väga õige asi, aga kahjuks ei ole kõigil andekatel noortel neile sobivaid hobuseid või ei suudeta võimaldada piisavalt mitme hobusega treenimist ja võistlemist. Kui neile (ja miks ka mitte tegevsportlastele) suudaks pakkuda korraliku hobusepargi ja koostada võistlusgraafiku mitte kulupõhiselt, vaid eesmärgipäraselt, oleksime sammukese jälle maailma tippude tasemele lähemal.

Millist hobust varasematest aegadest taga igatsed? Miks?

Kõiki! Kõige raskem oli esimese oma hobusega hüvasti jätmine. Väike, väle ja ettevaatlik mära Dolanda, kes alati võitles rajal oma ratsutaja poolt. Aga kui peaks valima ühe, siis jättis valge ükssarvik Donna kõige suurema augu mu hinge. Nii isepäist, jõulist ja enesekindlat hobust pole ma kunagi oma elus kohanud. See kombinatsioon jõust, julgusest ja hingest oli midagi, mida ma oskan ehk kahjuks tagantjärgi veel rohkemgi hinnata.

Donna ja Maarja Autor: Külli Tedre-Gavrilov

Kellele hobumaailma inimestest austuse või imetlusega n-ö alt üles vaatad?

Suhtun aupaklikult kõikidesse meie spordiala legendidesse, kuid Eesti sportlastest imetlen alati Reinu, Hanno, Pauli ja Dina ratsutamist ning vaatan vaimustusega Sirje väsimatut energiat ja pühendumust ponisporti.

Mida soovitad noortele Eesti takistusssõidu tulevikulootustele?

Treenida, treenida, treenida – nii ennast kui hobust, nii füüsiliselt kui vaimselt. Tänapäeva maailmas on väga palju infot ja see on lihtsasti kättesaadav kõigile, kuid selles orienteeruda on raske. Ühest küljest on arvamuste paljusus tore, kuid vali endale mentoriks keegi, keda sa austad ja usaldad ning talita tema nõuannete kohaselt.

Milline on Sinu lemmik harjutus ilma milleta kuidagi hakkama ei saa ja mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördud?

Mulle väga meeldivad penerollid ja võimlemisread, kõige mõnusam on pikk rida kordamööda latt-lattaed-latt-lattaed-… nii pikalt kui jaksad tassida – mõnus aus harjutus nii noorematele kui vanematele hobustele, mille raskusastet saad lihtsasti sättida vastavalt hobuse tasemele.

Nimeta üks asi, mida alles hiljuti hobuste või ratsutamise kohta õppisid?

Just hiljuti sain treenerikoolitusel teada, et traavers ja renvers on neljas jäljes – olin veendunud, et tegemist on kolmes jäljes liikumisega, aga võta näpust.