Vanus: 27
Asukoht: Sammuli tall Viljandis
Minu ideaalne hobune ei ole kindlasti ainult ühte tüüpi. Kui tal on hinge ja sisu ning ta on nõus andma endast kõik ja rohkemgi veel, siis on ta täiuslik. Mul on õnnestunud omada kaht täiesti erinevat hobust (seda nii värvilt, soolt kui kasvult), kuid nad mõlemad on minu jaoks perfektsed.
„Usu endasse rohkem!“
Loodan, et suuremad tulemused on alles ees veel. Aga kindlasti olen õnnelik 2020. aasta seeniorite SMV tulemuse üle.
„Tee tööd ja tee seda hingega, siis tulevad ka tulemused.“
Olles ise elupõline lõunaeestlane, tunnen puudust korralikust võistluskompleksist siinpool Eestit. Tahaksin anda sportlastele võimaluse nii sise-kui välishooajal korralikult treenida ja võistelda. Kompleks võiks olla 2 väliplatsi ning 2 maneežiga, et saaks igal aastaajal treenida. Siis korraldaks seal treeninguid ja võistlusi iganädalaselt (ka nädala sees, nagu see mujal Euroopas juba tavaks on saanud).
Millist hobust varasematest aegadest taga igatsed? Miks?
Kindlasti Herrerat. Oma erinevate tujudega õpetas ta mind väga palju. Lisaks tegin temaga oma senimaani kõige suurema eneseületuse-käisin 2019 aastal noorhobuste MMil Lanakenis. Teades, kui oluline ja suur võistlus see on, siis pinge oli meeletu. Mõne teise loomaga ma ennast ilmselt nii julgelt ei oleks tundnud-me lihtsalt klappisime väga hästi.
Kõige parem on imetleda neid kes on lähedal, sest nende puhul ma tean täpselt, mis puust need mehed on. Pealtnäha kaks väga erinevat inimest, Hanno Ellermann ja Gunnar Klettenberg. Neil on mõlemal meeletult suur teadmistepagas ja imetlusväärne anne seda oma õpilastega jagada. Tänu neile olen ma selline ratsutaja nagu ma praegu olen ja sellepärast austan neid alati.
„Olge järjepidevad ka siis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Alati ei ole viga selles, et hobune on halb või suuline ei sobi. Proovige leida lahendusi ja ärge andke kohe alla. Muutused ei sünni üle öö, nende nimel peab vaeva nägema.“
Mul ei ole konkreetselt ühte lemmikharjutust, kuid igapäevaselt teen oma kõikide loomadega palju üleminekuid. Minu jaoks ei ole vahet, kas hobune on 5 või 10 aastane, aga ta peab minema edasi ja tulema tagasi siis kui mina seda soovin. Kui loom ratsastuses ei toimi, ei ole mõtet loota, et parkuuri on hea ja lihtne hüpata.
Selleks, et hästi ratsutada, on vaja motivatsiooni. Minu suurimaks motivaatoriks on võistlused. Hetkel pandeemia ajal neid ei ole ja avastasin, et on väga keeruline ennast igapäevaselt töölainele saada, kui ei ole konkreetset sihti silma ees, mille poole püüelda.