24. jaanuaril korraldas World Horse Welfare konverentsi teemal “Sotsiaalne litsents: õppides teistelt majandusharudelt?” Tegu oli sisutiheda ja põneva konverentsiga, mis andis võimaluse õppida parimatest praktikatest kui ka hulgaliselt mõtteainet.
Mis on sotsiaalne litsents?
Sotsiaalne litsents (social license to operate, SLO) ei ole iseenesest enam uus mõiste, kuid ta on muutunud ratsaspordi- ja hobumaailmas viimastel aastatel üha kesksemaks küsimuseks. Lühidalt öelduna on sotsiaalne litsents ühiskonna hinnang tegevuse vastuvõetavusele. Sotsiaalne litsentsi hoidmiseks on võtmetähtsusega hea maine ja usaldus.
Ent sotsiaalset litsentsi on võimalik kaotada. Loodusvarade majandamise tööstusharudes on litsentsi kaotamine reeglina seotud tavadega, mis põhjustavad kahju keskkonnale või inimeste elukvaliteedile. Seevastu loomade kasutamisega seotud tegevuste puhul põhineb sotsiaalse litsentsi kaotus suuresti avalikkuse murel loomade heaolu pärast.
Ratsasporti on räsinud erinevad skandaalid ja kriitikute hääled on muutunud üha valjemaks. Ratsaspordi alaliitudelt, sportlastelt ja inimestelt, kes hobustega töötavad, nõutakse eetilisemat ja paremat suhtumist hobustesse. Enam ei piisa kõlavatest sõnadest, vaid soovitakse näha reaalseid samme.
Ehkki ratsaspordi muudab eriliseks asjaolu, et inimene teeb hobusega koostööd, ei ole avalikkuse teravdatud tähelepanu väga erinev sellest, millega on pidanud rinda pistma teised majandusharud ja ettevõtted. Mida on nendest kogemustest õppida? Sellel keskenduski World Horse Welfare üritus ja kõnelema oli kutsutud erinevate valdkondade esindajad.
Ühiskond leiab, et ratsasport peab muutuma
Konverentsi juhatas sisse World Horse Welfare tegevdirektor Roly Owers. Siinkõneleja jaoks oli tema kõne kõige huvitamaks osaks Inglismaal läbiviidud küsitluse tulemused, mis näitasid, et laiem üldsus ootab ratsaspordilt enamat. 58% küsitletutest arvas, et ratsaspordis peaks olema rohkem hobuste heaolu kaitsvaid meetmeid. Üllatuslikult selgus, et 20% inimestest ei toeta ratsasporti mitte mingisugusel kujul.
Kuid nii ei arva ainult inimesed tänavalt. World Horse Welfare küsitlus näitab, et ka hobustega tegelevad inimesed jagavad sama seisukohta. Skeptik võiks siinkohal öelda, et need on vaid ühe küsitluse andmed, mis viidi läbi ühes riigis. Ent sarnane pilt avaneb FEI poolt läbiviidud küsitluse tulemustest.
FEI viis 2022. aastal läbi küsitluse, milles osales 14 000 inimest enam kui kümnest riigist. Tulemustest selgus, et 52% inimestest ei pea olemasolevaid hobuste heaolu kaitsvaid reegleid piisavateks. Üksnes kolmandik pidas neid piisavateks. FEI küsitlusele vastanud ratsutajatest leidis 78%, et hobuste heaolu tuleb parandada. Seega on selge, et vanaviisi jätkamine on keeruline ja muutused peavad tulema.
Nagu öeldud on sotsiaalse litsentsi seisukohast kriitilise tähtsusega usaldus. Usaldus hõlmab endas erinevaid elemente nagu väärtused, läbipaistvus, kompetents ja legitiimsus. Kuid usaldus tuleb välja teenida ja siin kõnelevad teod rohkem kui kaunilt ritta pandud sõnad.
Esimene samm on tunnistada
FEI president Ingmar de Vos sõnul oli suurim väljakutse tunnistada, et avalikkusel on õigus seada ratsasport kahtluse alla ja see on ratsaspordi maailma huvides kuulata, mida teistel on öelda. Ei saa eeldada, et tavaline inimene viib end kurssi ratsaspordi nüanssidega või et kõige parem on kõrvalisel inimesel vaikida, sest hobuinimesed teavad justkui ise paremini. Me peame olema avatud dialoogiks.
Kui Tokyo olümpiamängudel väärkoheldi moodsas viievõistluses hobust, siis peeti vastutavaks ka FEI-d ehkki moodne viievõistlus ei kuulu FEI hallatavate ratsaspordialade hulka. Laiemale avalikkusele on kogu hobustega seotud sport sama. “Me oleme nii tugevad kui on meie nõrgim lüli”, tsiteeris de Vos tuntud vanasõna ja rõhutas koostöö tähtsust.
Eraldi tõi de Vos välja hobuste heaolu ja eetika komisjoni (Equine Ethics & Wellbeing Commission, EEWC), mis on juba raputanud konservatiivsemaid ratsaspordi kogukondi ja aidanud kaasa määrustike muudatustele. Näiteks hiljutine otsus muuta kannused koolisõidus vabatahtlikuks tuli just hobuste heaolu ja eetika komisjonist. Komisjon on tänaseks küll töö lõpetanud, aga nad jõudsid esitada FEI nõukogule põhjaliku aruande koos soovitustega ratsaspordi parendamiseks. Jääb üle loota, et väärt mõtted ja ideed ei jää riiulile tolmu koguma.
Teod räägivad valjemalt kui sõnad
Kui hobumaailmas on sektor, mis pidanud tegelema pideva kriisijuhtimise, riskide maandamise ja maine küsimusega, siis on see galopisektor. Sestap oli suur huvi kuulata Chris Riggsi ettekannet. Riggs on veterinaar, kes on spetsialiseerunud kirurgiale, täpsemalt hobuste luumurdudele, ning töötanud galopihobustega.
Riggsi soovitused võib kokku võtta järgmiselt: tunnista, kui midagi on läinud valesti, kuula ära teine pool, hoia meel avatuna, ole valmis selgitama ning näita üles empaatiat. Kui Riggs kippus jääma ehk liialt teoreetiliseks, siis järgmisel esinejal, Bob Langertil, oli näiteid ja praktilisi soovitusi varrukast võtta.
Bob Langert juhtis 25 aastat McDonaldsi sotsiaalse vastutuse ja jätkusuutlikkuse valdkonda ning puutus oma töös kokku erinevate keeruliste skandaalidega alates keskkonnareostusest kuni inimeste rasvumiseni välja. Langerti sõnul on kolm asja, mis on probleemidega tegelemisel kriitilise tähtsusega. Nendeks on avatus, koostöö ja tegutsemine. Seda valemit järgides jõuti lahendusteni, mis olid head nii ühiskonnale kui ettevõttele.
Ühe näitena rääkis ta sellest, kuidas McDonalds lahendas prügiprobleemi. McDonaldsi ühekordsed polüstüreenist karbid said ühel hetkel prügi ja reostuse sümboliks ja ettevõttes mõisteti, et midagi peab ette võtma. Järgnesid otsused, mis aitasid märkimisväärselt vähendada prügi hulka. Isegi nii väike asi nagu salvrätiku suuruse vähendamine aitas kaasa sellele, et paberprügi tekkis miljoneid kilogramme vähem. Üllatuslikud leidsid McDonaldsi juhid, et see, mis oli hea keskkonnale, oli hea ka ettevõttele. Ajapikku õpiti ära, et tulusam on kriise ennetada ja astuda ise samme lahenduse suunas selmet oodata ära aktivistide ja ühiskonna pahameel.
Langerti kutsus üles tegutsema nüüd, mitte ootama 25 aastat nagu McDonalds tegi. Tema kõne läbiv sõnum oli näidata üles proaktiivsust, teha koostööd kriitikute ja teadlastega. Koostöö vajalikkust ja tähtsust rõhutasid järgnevad kõnelejad. Möödas on ajad, kui parimaks kaitseks oli vasturünnak.
Ettekannetele järgnenud paneelarutelus jäi kõlama sõnum, et sotsiaalse litsentsi säilitamine ei tohiks olla eesmärk iseenesest. Kui sotsiaalne litsents üksi muutub sihiks, siis võib juhtuda, et fookus sellelt, mis on tegelikult oluline, liigub kõrvale. Või muutub sotsiaalne litsents lihtlabaseks mainepesuks ja PR-projektiks. Tegelik eesmärk peaks olema soov ja tahe teha asju võimalikult hästi.
Niisamuti on oluline, et inimesed oleksid valmis kuulama ja muutuma. See, mis oli aktsepteeritav 20-30 aastat tagasi, ei pruugi täna enam olla. Küsimus ratsaspordimaailmale on, kas see valmisolek on olemas.