Lõppenud nädalavahetusel peetud Tallinn International Horse Show’l oli oluline osa ka kreeklasest takistussõidutreeneril Stavros Georgopoulosel, kes aitas meie tippsportlasi võistlusteks ettevalmistumisel. Uurisime hinnatud treenerilt, millega ta veel tegeleb ja mida Eesti ratsaspordi olukorrast arvab.
Oled tänaseks Eestis mitu takistussõidukliinikut andnud. Kuidas kirjeldaksid meie sportlaste ja hobuste taset?
Eesti ratsanikel on väga hea põhi, siinne standard on kõrge. Neil on vaja vaid spetsiifilist treeningut, põhialused on paigas. Lõuna-Euroopas see põhi näiteks nii hea ei ole. Samuti on hobused, kellega olen tööd teinud, väga head. Eks alati oleks vaja paremaid hobuseid ja seda mitte ainult siin, vaid Euroopas tervikuna, sest heade hobuste turg on „tänu“ hiinlaste ja araablaste tõusvale ratsaspordi huvile väga üles läinud. Mis mulle veel Eesti sportlaste juures väga meeldib, on see, et nad ei ole peaga pilvedes. Nad käivad kliinikutes, püüavad pidevalt oma oskusi lihvida ja arendada. Ning kui Rein ja Tiit kliinikutes käivad, siis näitavad nad sellega head eeskuju ka kõigile teistele.
Millega Sa siis tegeled, kui Sa parajasti Eestis treeneritööd tegemas ei ole?
Kokku annan aastas 10-15 kliinikut kõikjal maailmas. Lisaks pean oma ratsaspordiklubi 55 hobusega ning mul on koduklubis ka oma õpilased, üks noorsportlane ja ülejäänud seeniorid. Ratsutan ka ise nii tihti kui võimalik ning käin võistlemas. Möödunud aastal läks mul Kreekas väga hästi, saavutasin mitmeid võite. Tegelen peamiselt noorte hobustega.
Milline osa Sinu tööst Sulle kõige rohkem meeldib – ise ratsaspordiga tegelemine või treenimine?
Mulle meeldib väga treenida ja treenimise käigus ise õppida. Ma olen perfektsionist kõiges, mida ma teen. Elan väga oma õpilastele kaasa ja kui neil ei lähe hästi, ei saa ma ka ise öösel magada. Aga muidugi ei näita ma seda õpilastele välja.
Töötasin enne ise treeneritööga alustamist Beerbaumi tallis, kus oli kokku neli maailma TOP20 sõitjat. Ratsanikud üle maailma tulid sinna aastas mõneks nädalaks treeningut saama. Lisaks käis igas tallis iga nädal ratsastustreener. Iga päev toimus midagi, kõik õppisid ja treenisid teisi ja kõik, kes sinna talli tulid, said võimaluse tippude käe all treenida. See oli minu silmis ideaalne keskkond ja nägin kui oluline see ratsanike arengule oli. Sain sellest palju motivatsiooni ka ise heaks treeneriks saada.
Mis teeb ühest ratsaspordi treenerist hea treeneri?
Igale ratsanikule tuleb individuaalselt läheneda ja vastavalt erinevaid võtteid kasutada – olla emotsionaalsem või hoida tagasi ja olla pehmem. Hea treener peab olema hea psühholoog. Selge see, et igaüks teeb vigu, kuid hea treener on see, kes neid ka endale tunnistab ja hiljem neist õpib. Ratsasporti on spordialadest kõige raskem treenida, sest arvestada ei tule üksnes ratsaniku, vaid ka hobusega. Ratsutamine on nagu abielu – tuleb leida õige hobune ja temaga koos ka halbadest asjadest üle saada.