Sunshine Touri loo jätkuks veidike koolisõidust sellel gigantsel võistlusel.
Joanne Vaughan on juba paljudele tuttav inglanna, kes elas ka hulk aastaid Eestis ning kolis siis ära Prantsusmaale. Võistleb ta aga endiselt Eesti lipu all ja seetõttu tema tegemistest ka aegajalt siit lugeda saate. Joanne läks sel aastal Sunshine Tourile, et võistelda oma kahel hobusel Intermediate II skeeme, mida ta võistles esimest korda ja mis läksid väga hästi. Pildil Havanna Frechdachs’iga. Foto: Gerlin Kess
Arvestades asjaolu, et viimastel nädalatel nimetatud skeeme enam ei olnud, vaid ainult „Suur Auhind“ , otsustas Joanne oma õnne seal proovida. Ise naeris, et ega Quicksilver (tema üks põhihobuseid, all fotol), kes on hetkel 17aastane, nooremaks ei jää, ning oleks hea aeg lasta tal ennast õpetada. Hobune on ise mitmeid kordi „Suurt Auhinda“ võistelnud eelmise omanikuga.
Kohtunikud jagasid viimastel skeemidel vaid häid sõnu. Peter Holler tuli pärast viimast sõitu ja ütles, et oli väga meeldiv tema GP skeemi vaadata ja näha Joanne’i suuri edusamme. Teised kohtunikudki panid hinnete lehtedele lõppkommentaare nagu „väga kena ja korrektselt sõidetud skeem“ ning „tubli pingutus ja hästi tehtud.“ .jpg)
Nimetatud show’lt ostis Joanne endale uue ilusa „Suure Auhinna“ hobuse nimega Prego (fotol Anna Campanellaga). Hobuse omanik ja sõitja oli Anna Paprocka-Campanella (Itaalia ks koondises võistles Pregoga ka Windsoris EM-il) ning kindlasti plaanib Joanne ka selle hobusega Eestit esindada rahvusvahelistel koolisõiduvõistlustel. Tulemustest anname kindlasti teada.
Vestlesin muuhulgas võistlusel osalenud ratsanike Lisa White’i ja Carlos Torrelli ning Lisa abilise Alice’iga. Uurisin, kes nad on, millised on nende võistlushobused, mälestusväärsed juhtumid karjääri jooksul ning kogemus ja arvamused seoses SST-ga.
Carlos Torrell Jane on Hispaanias väga tuntud nimi koolisõitjate hulgas. SST-l on ta käinud juba 11 aastat järjest ning kindlasti tuleb ka edaspidi. Ütles, et SST suurim pluss on see, et tegemist on talvevõistlusega, kus saab päikest nautida ning kohe aasta algul 3 CDI-d teha. Annab võimaluse teada saada, mis seisus on hobused tulevaseks võistlushooajaks. Negatiivseks pooleks on asjaolu, et soojendusväljakutel on palju hobuseid, mistõttu on raske keskenduda ja kõik ei ole alati su enda kontrolli all, kunagi ei tea, kellel hobune käest ära läheb jne.
Carlos (fotod: Gerlin Kess) võistles sel aastal oma 8 aastasel hobusel Upido, kelle ta ostis kui too oli 1 aastane ning nüüd võistleb „Suurt Auhinda“. Tal on oma isiklik tall ning seetõttu leidis ta, et kõige raskem osa sellest pikast võistlusest on organiseerida kodune olukord. Kui muidu on kodutallis kuus inimest, siis tulles ise võistlema ning võttes ühe töötajatest võistlustele abiliseks ja lisaks on üks inimene puhkusel, peavad alles jäänud kolm inimest tegema ära kuue inimese töö.
Sain teada, et hobustega on Carlos tegelenud nii kaua kui mäletab. Ise naerab, et võiks juba öelda, et sündis tallis. Ta on proovinud erinevaid erialasid takistussõidust kolmevõistluseni ja isegi härjavõitluse võistlustel osalenud (nendel, kus ollakse koos hobusega areenil). Kuna viimane võistlusala on väga ohtlik, pead teadma, kus täpselt su hobuse jalad asuvad, sest ühe valearvestuse tõttu võid olla surmlaps. Seega peavad hobused sulle väga hästi alluma ning nii hakkaski Carlos ühel hetkel rohkem koolisõitjaid jälgima, et teada, kuidas täpselt hobuseid treenitakse. Ühel heal päeval treeniski ta hobuseid juba ise koolisõiduks. Hetkel on igapäevaselt sõita 8 hobust, aga kokku on tema tallis Barcelona lähedal 38 hobust. Ise arvab, et seda on vahest liiga palju, stabiilselt on ikka suhteliselt kiire.
Tema meelest on aga kõige olulisem, et hobused ennast väga hästi tunneksid ja saaksid professionaalset kohtlemist. Et hobune sellise taseme võistlustel edukalt esineks, peab lisaks headele treeningutele tal ka muidu päris hea elu olema.
Lisa White (www.lisawhitedressage.com) on rahvusvaheliselt tuntud koolisõitja Uus-Meremaalt, kes alustas ratsutamist 8aastaselt ning tegeles kuni 21eluaastani nii takistussõidu, koolisõidu kui kolmevõistlusega. Ta on isegi osalenud takistussõidus Nations’ Cupil, kuid alati leidnud, et koolisõit on suurem väljakutse. Võistlusel osaleb ta nii võistlejana kui Joanne’i treenerina.
Hetkel on tal igapäevaselt treenida ja võistelda 3-5 hobust, mis on Lisa sõnul tegelikult finantsilise poole pealt kahjulik arv, aga tänu sellele jääb tal rohkem aega oma pojaga tegelemiseks.
Meeldejäävaimaks võistluseks peab ta 2006. aastal võistlust Saumuris, kus kvalifitseerus Maailmameistrivõistlusteks, saades tulemuse 64% olümpiakohtunikelt, mis on Suures Auhinnas väga hea saavutus.
SST-l on Lisa olnud kolm korda võistlejana ja kahel korral treenerina. Kõige olulisem faktor on aastaaeg, mil show toimub – aitab talve lühendada ja hobuse korralikult välja tuua. Kui pärast SST-i koju tagasi minna, on hobustel palju kogemusi juures ning nad on selleks hooajaks arengus teistest hobustest ees. Aga veel on oluline muidugi päike ja hea vein, arvab Lisa. Häirib muidugi aga see, et tegemist on suhteliselt kalli show’ga. Raske on ka eemal olla klientidest kodus ja muidugi oma 7a. pojast, kellel on just samal ajal sünnipäev. Samuti tuleb leida tasakaal, et aidata Joanne’il valmistuda tema esimesteks Suure Auhinna võistlusteks ning samal ajal ka oma kahele hobusele piisavalt keskenduda.
Kõikidele teistele potentsiaalsetele võistlejatele ütleb Lisa: „Kui sul on ambitsioonid ja õige hobune, siis SST on just see koht, kuhu tulla. Siin on fantastilised hobused, keda vaadata, väga tugevad kohtunikud, kelle õpetussõnu kõrva taha panna, ja muidugi ka teised ratsanikud, kellelt midagi uut õppida. Kogemusi saad juurde nii endale kui hobusele ja kui see pikk sõit juba ette võetud saab, siis see tasub end ära, sest päris pikka aega saab ka seejärel kohapeal olla.“
Alice Nutland on hobustega tegelenud ligikaudu üheksa aastat ning abilisena alustas Lisa White juures 2008a. sügisel. Oli just lõpetanud kolledzi „Horse management“ erialal, mis annab rahvusvahelise sertifikaadi ja just tollel hetkel pakkus Lisa talle tööd. Ehk siis nii sai ka koolisõit erialaks valitud, muidugi lisas, et ega tal üldiselt kolmevõistluse või takistussõidu vastu väga huvi ei olnud ka.
Hetkel on tal 3-5 hobust hooldada ja sõitmiseks 2-3, mis tema enda arvates on hea arv, et saaks korralikult keskenduda ega pea kiirustades asju tegema.
Joanne, Lisa ja Alice. Foto: Gerlin Kess
Tema meeldejäävaim show ongi SST, kuna siin on palju erineva taseme võistlusi ühes kohas ning kindlasti ka hea ilm ja erinevate uute tutvuste loomine. Kõige enam häirivad muidugi vihmased ilmad ja lahtiselt jooksvad koerad, mis on siin päris suur probleem. SST-il on ta tegelikult alles esimest korda ja kindlasti tuleks veel.
Kõige põnevam on tema jaoks: „Dressing my boys up and letting them go“ , kuid kõige raskem osa on leida üles õige võistlusväljak.. Nimelt on esimese ja teise koolisõidu vahemaa umbes 5 minutit jalutada ning kui vahetult enne võistlust areen ära vahetatakse, võib päris keeruliseks minna, kui viimasel hetkel avastad, et soojendad koos vale seltskonnaga.