Hobuse heaolu ning hobuse ja ratsutaja koostöö tulemuslikkust mõjutavad meeletu hulk asju. Me teame, et hobuse elukeskkonnal, rutiinidel ja söötmisel on suur roll. Samuti on selge, et kabjahooldus on kriitilise tähtsusega ja et ebasobiva sadulaga treenides võivad samuti tagajärjed väga tõsised olla. Suulise sobitamine (ingl bit fitting) on aga midagi, millest paljud meist kuulsid esimest korda võib-olla alles paar aastat tagasi ja kindlasti on neidki, kes sellisest asjast kuuldes praegugi veidi kulmu kortsutavad ja mõtlevad, et mis asi see nüüd siis on…
Tegin intervjuu Stefanija Pankovaga, kes on professionaalne suuliste sobitaja ning kes on edukat koostööd teinud juba ka mitmete Eesti ratsutajatega. Võtsin kätte ja palusin tal meile seda põnevat suuliste maailma natuke avada!
Kõigepealt räägi pisut endast! Milline on Sinu kogemustepagas, mis on sinu elukutse ja milliseid teenuseid praegu pakud?
Olen Lätist pärit veterinaar ja olen spetsialiseerunud hobuste integreeritud veterinaarmeditsiinile (ingl integrative equine veterinary medicine) ja hobuste taastusravile. Töötan rahvusvaheliselt – peamiselt Baltimaades, kuid võimaluse korral ka Soomes ja Šveitsis. Mul on kokku ca 25 aastat hobualast kogemust ja olen olnud nii ratsutaja, treener, söötmisnõustaja, rahvusvaheline groom, hobuste käitumisnõustaja, veterinaar, suuliste sobivuse nõustaja ja koolitaja.
Kui ma olin noorem, siis töötasin palju hobustega, kellel olid käitumisprobleemid – see kogemus aitab mind mu töös siiani. Hobused ei mõista inimkeelt, seega peame meie õppima neid mõistma ja aru saama, mida teatud probleemkäitumine tähendada võib ja mis võib olla juurpõhjus.
Kui õppisin ülikoolis veterinaari assistendiks ja hiljem veterinaariks, siis tol ajal töötasin mitmetes erinevates Euroopa riikides. Juba 2006. a puutusin kokku ja hakkasin ka õppima erinevaid taastusravi meetodeid. Töötasin välismaal kokku ca 10 aastat ja sellest 7 aasta jooksul olin ka võistlusgroom kõrgetasemelises koolisõidutallis. See kogemus tekitas minus suurt huvi hobuse biomehaanika, liikumise kvaliteedi ja ka heaolu vastu. Ma nägin, kuidas asjad võivad olla hobuse vastu ka ebaausad. Nägin mitmel korral, kuidas tipptaseme võistlushobused vigastasid ennast ikka ja jälle ja see pani mind mõtlema, miks on see nii, sest esmapilgul tundus, et nad said tipptasemel hoolitsust.
Lühidalt kokku võttes on kogu mu minevik ja varasem kogemus toonud nüüd mu just siia, millega ma praegu tegelen. Ma pakun palju erinevaid teenuseid ning suulise sobitamine on vaid üks neist. Õppisin seda Hollandis ja nüüdisajal on suulise sobitaja eraldi elukutse nagu näiteks sadulapassija ametki.
Mis asi see suulise sobitamine õigupoolest on ja kuidas see alguse sai?
Kes pole sellega varem kokku puutunud, võiks arvata, et tegu on suuliste müümisega. Tegelikult aga hõlmab see endas oskusi ja teadmisi hobuste anatoomiast, füsioloogiast, biomehaanikast, ratsutamisest ja ratsaniku mõjust hobusele, hobuste käitumisest, stomatoloogiast, sadulapassimisest (teinekord on probleem hoopis mittesobivas sadulas) ja n-ö suuliste teadusest. Mulle endale isiklikult tähendab see eelkõige hobuste heaolu eest seismist, ratsutajale toob see parema kommunikatsiooni hobusega ja hobusele võib see tähendada paranenud heaolutaset.
Minu jaoks sai see alguse väga loomulikul teel, kuna hobuste heaolu on mind huvitanud juba pikka aega. Mingil hetkel hakkasin palju tähelepanu pöörama hobuste pea ja kaelaga seotud probleemidele ja üsna pea tabas mind tõdemus, et valjastele ja suulistele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Kuigi suhtlemine läbi suulise on üks oluline viis hobusega suhtlemisel, tundus, et paljud ratsanikud ei vaata oma hobusele suhu ja neil pole aimugi, mis seal toimub. Minu arvates peaks suulise sobitamisele rohkem rõhku panema, kuna suus olevad vigastused ei ole paraku erand.
Tundub, et sa pole eestlaste jaoks enam võõras, sul on olnud siin nii seminare kui bit-fitting sessioone. Kuidas see kõik alguse sai?
Jah, sain näiteks kutse Kildu Ratsakeskusest, et anda neile suuliste sobitamise teemal seminar. Huvi oli niivõrd suur, et kordasime seda ühe korra veel. Olen külastanud ka teisi talle, kus huvilisi on olnud nii palju, et täitsime terve päeva individuaalsete bit-fitting sessioonidega.
Tore on tõdeda seda, et nii eestlased kui soomlased on olnud väga avatud mõtlemisega ja huvi on olnud suur. Kuna hobuinimeste kogukond on üsna väike, siis on inimesed jaganud kogemusi ka omavahel. Eriti on oma kogemusi jaganud just need, kes on omal nahal tundnud, milliseid positiivseid muutusi see kaasa tuua võib.
Mida Sa siiani Eestit külastades tähele oled pannud? Kas inimestel on olnud sarnaseid probleeme ja küsimusi?
Ma olen tähele pannud, et olenemata asukohast küsitakse sarnaseid küsimusi ja ka teadlikkus (tihtipeale siiski vähene teadlikkus) on sarnasel tasemel. Ehk et see ei ole üldse riigipõhine ja need probleemid, mida olen märganud Eestis, neid olen märganud ka mujal.
Seoses suuliste, valjaste ja nende mõlema sobitamisega konkreetsele hobusele – millised on levinud valearusaamad ja vead, mida oleks tegelikult võimalik lihtsasti parandada?
Üks suur probleem on see, et palju kasutatakse seda, mis on n-ö moes ja mitte seda, mis tegelikult sobiks ja mida tegelikult vaja oleks. Üks levinumaid suulise sobivuse probleeme on tegelikult ka vale suurus, tihti kasutatakse just liiga pika suuosaga suulisi. Muidugi on levinud ka see, et kasutatakse ebasobivat suulise tüüpi.
Seoses valjastega olen märganud, et tihti kasutatakse tarvikuid või lisavarustust, mida pole vaja. Hea näide on ristkapsel – kui küsin ratsutajatelt, miks nad seda kasutavad, siis enamasti saan vastuseks, et kuna see oli valjastega komplektis kaasas!
Tänapäeval on erineva hobuvarustuse (sh valjaste) valik ääretult lai, silma on jäänud anatoomiliste valjaste kasvav populaarsus. Mida võiks silmas pidada uute valjaste ostmisel?
Tõsi, anatoomilised valjad on praegu äärmiselt populaarsed. Samas on oluline teada, et anatoomilised valjad on anatoomilised ainult siis, kui nad sobivad just sinu hobuse pea anatoomiaga. Võib juhtuda, et ka anatoomilised valjad ei sobi teatud hobuse pea kuju ja suurusega. Aga kui sobivus on tagatud, siis võib neid pidada hobusõbralikumaks võrreldes n-ö tavaliste valjastega.
Kui minna uusi valjad ostma, siis kõige tähtsam on see, et oleksid arvestanud oma hobuse peakujuga. Kui hobusel on lühike lõualuu, siis ma ei soovitaks näiteks osta väga laia kapsliga valjaid. Kui su hobune on aga väga laia peaga (kuklast lai), siis ei pruugi anatoomilised valjad sobivad olla ja tulemus võib olla hoopis vastupidine. Võimalusel alati proovi ja veendu valjaste sobivuses enne ostmist.
Ka suuliste osas on valik piiritu – nii palju erinevaid brände, materjale ja erinevaid kujusid… Millist suulist valida?
Suuliste valik on tõesti meeletu ja see on nii hea kui halb. Suur valik ajab ratsutajad segadusse ja teeb valimise keeruliseks. Samas on hobused oma eelistustelt nii erinevad ja seetõttu on hea, et valik on suur ja on võimalus leida just see kõige sobivam variant igale hobusele! Siiski pean mainima, et on ka palju selliseid suulisi, mis hobustele enamasti ei meeldi ja mida nad ei aktsepteeri ja mis võivad isegi kahju teha.
On ainult üks HEA suuline – see, milles hobune end mugavalt tunneb ja see, mis on õigesti sobitatud ehk et sobib ka suuruse poolest. Kuidas aga aru saada, kas hobune tunneb end teatud suulisega mugavalt? See on keeruline, aga see on kombinatsioon hobuse käitumise ja liikumise jälgimisest. Pole ebatavaline, et hobune hakkab oluliselt paremini liikuma, kui talle on lõpuks sobiv suuline leitud! Samuti võib juhtuda, et hobuse üldine olek ja tema näoilme muutub palju rahulikumaks ja lõdvestatumaks. Väikesed vihjed on alati olemas, neid tuleb lihtsalt osata märgata ja tõlgendada!
Kas suuliste maailmas on midagi, mis Sinu jaoks oma innovaatilisusega silma on hakanud ja mis Sind vaimustab? Midagi sellist, mis on n-ö revolutsiooniline ja selgelt eristub? Milliseid brände tooksid esile?
On palju suulisi, mille puhul on aru saada, mis on nende eesmärk ja põhimõte, ja on paraku omajagu ka neid, mille puhul see nii selge pole. Juhtub ka seda, et tootja kirjeldus suulise kohta ei vasta üldsegi reaalsusele. Erinevad suuliste brändid võistlevad omavahel ja igaüks püüab turule tuua midagi ebatavalist ja uut, samal ajal kui hobuse suu kuju ja füsioloogia on suures plaanis küllaltki muutumatud. Selles mõttes on küllaltki raske tulla lagedale millegi täiesti erilisega. Tihtipeale on fookus hoopis ratsutajal ehk et suulisel on mõni uudne ja huvitav disainielement või näeb lihtsalt visuaalselt parem välja.
Kui pean midagi esile tooma, siis võin mainida, et on mõned mudelid suulisi firmadelt nagu Sprenger, Trust ja Harry’s Horse, mida hoian ka oma kollektsioonis, kuna need on üsna erilised. Need on mõned sellised suulised, mis ei ole mõeldud igale hobusele, kuid võivad olla ainsad, mida just mõni konkreetne hobune aktsepteerib ja need ongi n-ö ainsaks lahenduseks.
Kas esindad mingit kindlat brändi ja müüd nende tooteid või kas oled sõltumatu bit-fitter, kes võiks soovitada suulist sõltumata brändist?
Ma ei esinda ühtegi konkreetset brändi ning minu suuliste kollektsioonis on suulisi mitmelt erinevalt brändilt. Ma olen oma kollektsiooni valinud ainult need mudelid erinevatelt brändidelt, mis on hobusõbralikud ja millel on midagi uut pakkuda. Ehk et mul ei ole mõtet hoida oma kollektsioonis sama kujuga kolmeosalisi suulisi erinevatelt brändidelt, kui neil ei ole sisulist erinevust. Samuti ei ole mu kollektsioonis näiteks French link tüüpi keskosaga kolmeosalist suulist, kuna see võib olla hobustele kahjulik.
Oma konsultatsioonidel aitan meeleldi valida juba nende suuliste seast, mis ratsutajal endal või tallis saadaval on. Saan anda nõu, milliseid on mõtet omada või kasutada ja milliste omamisel võib-olla nii palju mõtet ei ole. Ehk et ma ei ole tegelikult suuliste müüja, ma olen ikkagi suuliste sobitaja ja sellel on suur erinevus. Samas, nagu öeldud, on mul ka teatud valik suulisi endal siiski olemas ja kui on huvi, siis neid on võimalik osta. Samas, kui keegi leiab isegi minu valikust endale sobiva suulise, aga leiab selle kuskilt soodsamalt (näiteks kasutatuna), siis see on täiesti arusaadav, et ta ostab selle mujalt ja keegi ei ole kohustatud minult midagi ostma.
Samas reaalsuses on olnud ka selliseid olukordi, kus mõnes tallis on suur valik suulisi seina peal, kuid nende seast konkreetsele hobusele sobivat pole ikkagi leidunud. Mõned minu kollektsioonis olevad suulised on üsna unikaalsed ja neid ei müüda igal pool, seetõttu olen need teinud ka minu kaudu saadavaks ja siis ei pea ratsutaja otsima hakkama, kust seda suulist nüüd siis osta saaks. Kõik suulised, mis mul on, on ostetud otse tootjatelt, osasid neist on muidugi konsultatsioonide käigus ka proovitud ja testitud, seetõttu mõnesid müün ka õige pisut soodsamalt, kui need oleksid varustusepoes.
Kui kiiresti on aru saada, kas teatud suuline hobusele sobib ja meeldib?
See sõltub väga palju hobusest. Mõnega on see näha juba sellest hetkest, kui suuline on suhu pandud, et hobusele suuline ei meeldi või et meeldib rohkem kui eelmine suuline. Mõnega on seda näha esimestest sammudest ratsaniku all ja mõnega võib võtta aega 10 minutit, et aru saada. Otsida tuleb väiksemaidki märke (nt suu on vaiksem või huuled paremini suletud), sest pealtnäha väike detail võib hobuse jaoks olla väga suur erinevus.
Suulise sobitamisel on kolm olulist komponenti – hobune, suuline ja ratsanik. Tähtis on, et suuline sobiks nii hobusele kui ka ratsanikule. On juhtumeid, kus suuline on hobusele mugav, kuid ei sobi ratsanikule. Iga suulise puhul on oluline teada, kuidas seda kasutada ja kuidas see hobust mõjutab.
Oluline on ka meeles pidada, et suulise vahetus võib kaasa tuua suure positiivse muutuse ja kõik tundub ratsanikule palju lihtsam. See võib kaasa tuua töökoormuse tõusu, aga hobusele ja ta kehale tuleb anda aega, vastasel juhul on oht ületöötamisele.
Kui sobiv suuline on juba leitud, kas on põhjust seda vahelduse mõttes vahetada?
Kui suuline sobib ja kõik toimib hästi, pole põhjust suulist vahetada. See on müüt, et hobune suulisega n-ö ära harjub seetõttu aeg-ajalt vahetama peaks. Samas on täiesti ootuspärane, et ajapikku on suulist siiski vahetada vaja. Hobune muutub nii vanuse kui treeninguga, samuti on normaalne, et uue ratsanikuga võib sobida teistsugune suuline paremini. Hobune võib oma eluea jooksul vajada suulise vahetust 4-5 korral.
Kas Sul on jagada huvitavaid näiteid või edulugusid, kus hobuse käitumine on suurel määral muutunud, kui suuline välja vahetati?
Mul on palju huvitavaid näiteid ja ma usun, et iga kord, kui me leiame hobuse jaoks õige suulise, siis see ongi edulugu! Paljud ratsutajad on öelnud, et nad poleks kunagi osanud arvata, et nende hobune on pärast sobiva suulise leidmist nii erinev ja et koostöö võib peaaegu et üleöö muutuda palju meeldivamaks ja lihtsamaks. Tihti muutub kontakt palju paremaks ja stabiilsemaks. Muidugi ei tähenda see seda, et alati toimub dramaatiline ja ilmselge muutus, aga pikas perspektiivis on ka väikesed asjad määravad.
Mul on näiteid hobuste kohta, kellega ratsutati varem vaid hackamorega, kuna hobune ei olnud suulisega sõidetav. Samuti mäletan üht hobust, kes oli kontaktis väga ebaühtlane ning avas pidevalt ka oma suud. Sel hobusel kasutati painduvat kummsuulist. Omanik oli selle ostnud, kuna soovis oma hobusele parimat ja arvas, et see suuline on hobusele pehme ja meeldiv. Tuli aga välja, et sellele hobusele ei meeldinud kummsuulise painduvus ja suutunne üldse ning lõpuks leidsime sellele hobusele metallsuulise, mis sobis väga hästi. Mäletan ka hobust, kes oli oma käikudes pisut ebaregulaarne, kuid pärast sobiva suulise leidmist käikude ebaregulaarsus kadus.
Mul on ka mitmeid selliseid näiteid, et kui proovime erinevaid suulisi hobusele suhu, siis ratsanik ütleb mõne kohta, et see talle ei meeldi. Selline hoiak võib tulla laialt levinud müütidest või vähestest teadmistest. On juhtunud, et ratsutaja muudab kohe meelt, kui on sama suulisega ratsutada proovinud ja kui tunneb, et vahe on suur ja kõik tegelikult toimib.
Minu peamine sõnum kõikidele ratsutajatele on, et ärge järgige seda, mis on moes, vaid kuulake oma hobust, sest temal on vastus!
Kommentaari annab ja kogemust jagab ratsasportlane Kristi Luha:
Olen Stefanijaga juba umbes aasta jagu koostööd teinud. Kõik sai alguse puhtast uudishimust ja kuna olen ise sadulapassijaks ōppimas, siis huvitas see teenus mind ka professionaalsest vaatepunktist.
Mina olen üks neist ratsutajatest, kellel on terve kastitäis suuliseid, mulle meeldib neid koguda. Paljud neist on täiesti uued ja need on soetatud lihtsalt seepärast, et need tundusid huvitavad. Mulle on meeldinud suulistega palju ise katsetada, et leida see õige. Stefanija praakis mõned suulised mu kollektsioonist kohe välja – need, mida ta ei pidanud hobusõbralikeks. Kusjuures need ei olnud näiteks suured beljaamad, vaid hoopis mõned rullikutega suulised ja halvasti toodetud suulised. Ma ei oleks kunagi varem osanud suuliste tehasepoolset kvaliteeti kontrollida – nüüd vaatan suulisi hoopis teise pilguga.
Kui me Stefanijaga kohtusime, siis ainus hobune, kellega ma ise seda teenust testida tol hetkel sain, oli 4-aastane ruun, kes oli alles küllaltki vähe töös olnud. Esmalt palus Stefanija näha hobust vabalt liikumas ja peale seda hakkas ta lähemalt uurima hobuse suud ja anatoomiat. Alles siis panime hobuse tol ajal kasutatava suulisega valmis ja asusime ratsutama. Mu hobune oli sel hetkel suust väga pehme ja ei aksepteerinud üldse kontakti. Stefanija tõi kohe välja mõned suulised, mis hobuse anatoomia poolest vōiksid sobida ja vaatas mind veidi aega ka ratsutamas ja sooja tegemas. Pärast minu sõidustiili analüüsi praakis ta ka kohe mõned suulised välja. Üllatus missugune – ka ratsutajale ei pruugi iga suuline sobida.
Pärast erinevate suuliste katsetamist jäi soovitus minu hobuse puhul kahele väga erinevale suulisele: väikese keelekaarega ja vaba rõngaga kummipulk ja kaheosaline metallist oliivsuuline. Ühe suulisega saavutasime väga hea kontakti ja pikema kaela ning teine suuline sai valitud nendeks treeninguteks, kus on vaja rohkem kontrolli ja konkreetsemat painet.
Umbes kuu pärast kahe uue suulise kasutamist sain tunda hobuses juba täiesti uut kvaliteeti. Hobune hakkas jõudsalt soovitud suunas arenema ja sobivad suulised olid selles tulemuses väga tähtsal kohal. Nüüd, aasta hiljem, oleme peagi Stefanijat taas sama hobuse juurde ootamas. Hobune treenib siiani enamasti nendes samades suulistes, nüüd vajame hüppamiseks eraldi sobilikku suulist, et aidata veidi kiiremini tõkete vahel hobust korrigeerida. Olen väga elevil ja loodan, et leian taaskord suurepärase lahenduse, mis sobib nii minule kui ka hobusele!