Läinud nädalavahetusel leidis Tartumaal, Urmas Saksa Ratsakeskuses aset Ratsaliidu korraldatud rakendispordialane koolitus, mis vältas kaks päeva ja kus osalesid sportlased ning kohtunikud Eestist, Lätist ja Leedust.
Koolituse avanud ratsaliidu peasekretär Siim Nõmmoja avaldas avakõnes lootust, et rakendisport muutub Eestiski üha populaarsemaks, ja andis seejärel juhtohjad edasi Tadeusz Kodz´ile Poolast. Koolitaja tutvustas koosolijatele end kui rajameistrit ning rahvusvaheliste võistluste tehnilist delegaati.
„Mu vene keel on küllaltki halb, kuid loodan, et saame omavahel ilusasti hakkama,“ ütles Kodz, kes alustas reklaamist spordialale kui sellisele: „See on spordiala, mida saavad erinevail tasandeil harrastada kõik huvilised, sõltumata vanusest. Rakendisport on kättesaadav ka näiteks füüsiliste puuetega inimestele. On sportlaseid, kellel on vaid üks käsi, kuid kes sellegi poolest erineva tasemega võistlustel on saavutanud ja saavutavad praegugi häid tulemusi. On isegi selliseid sportlaseid, kes ise ratastoolis olles löövad eritellimuse järgi valmistatud vankritel võistlustel kaasa. Ja küllaltki edukalt.“
Kergelt astuv hobune võib liival ja murul hätta jääda
Asudes konkreetsemalt tutvustama nüansse rakendispordis, alustas Kodz esmalt sellest, millised hobused ja hobusetõud on rakendspordiks sobivamad, milline peaks olema hobuse kaela- aga ka kehahoiak ning kuidas peaks välja nägema hobuste allüürid: „Kergelt astuvad hobused veavad vankrit hästi küll asfaldil, samas kui murul või liivapinnasel jäävad sellised hobused hätta,“ teadis Kodz.
Ka selgitas Kodz kuulajaile, milline peab olema hobuste koostöö, peatudes lähemalt noorhobuste väljaõppel.
Loomulikult ei pääsenud koolitaja mööda vankreistki, rõhudes siinjuures eelkõige nende ohutusele. Poolakas tõigi peamisena välja ohutuse, kinnitades korduvalt, et spordis osalevatel vankritel peavad kindlasti olema pidurid, ja tehniliseltki peavad rakendid olema korras.
Edasi jätkati juba koolisõidul rakendispordis; Kodz selgitas, et nagu kõik spordialad, on seegi pidevas muutumises. „Võistluseid ei korraldata ainult sportlastele, need peavad pealtvaatajailegi huvi pakkuma,“ lausus ta.
Eraldi peatuti krossiradade ja takistuste ehitamise põhimõtetel, pisut saadi ka aimu, millest võistlustel rakendispordi erinevatel aladel lähtuvad kohtunikud, kuid ka veterinaar- ja tehnilised delegaadid.
Poolas peavad kõik riiklike hobusekasvanduste töötajad kandma vormiriietust
Siinkohal mindi lõunapausile, mille lõppedes jätkas Kodz juba meelelahutuslikumalt, tutvustades Poola hobusekasvatajate traditsioone ja nendest johtuvaid kirjutamata nõudeid. Rohke pidimaterjali taustal said osalejad teada, et Poolas peavad kõik riiklike hobusekasvanduste töötajad kandma vormiriietust. „Seda sõltumata sellest, oled sa direktor või tallipoiss.“
Muhedate kommentaaride saatel arvustas poolakas kaasmaalaste hobuste ja vankrite demonstratsioonesinemisigi, näidates fotodel, milliseid vigu tehakse. „Kui spordis ei pöörata tähelepanu, kas näiteks kahehobuserakendis on loomad sarnast värvi või mitte, siis demonstratsioonesinemisel on see juba tähtis. Lisaks peavad vankrid ja kaarikud koos juhtide ja kaasreisijatega moodustama ühtse terviku,“ rääkis Kodz. Tema sõnade järgi ei tohi erakätes olevate kasvanduste esindajad demonstratsioonidel kanda riiklike kasvanduste töötajate vormi: „Kuigi see neile väga meeldib.“ Samuti peetakse Poolas halvaks tooniks seda, kui kutsar esineb demonstratsioonil peakatteta. „Kaariku, kutsari ja kaasreisijate riietus, selle korrektsus, stiilipuhtus ning vastavus ajastule, millest kaarik pärineb, kõik see, ja palju muudki, on tähtis traditsioonide säilitamisel.“ lõpetas Kodz meeleoluka vahepala.
Täpsemalt koonustest
Suundudes tagasi tõsisemate, sporti puudutavate küsimuste juurde, kirjeldas Kodz lähemalt, millised on tänased nõuded koonustele, pallidele jne. Millised on muutused võrreldes varem kehtinud normidega. Oma väidete kinnituseks näitas poolakas erinevaid skeeme, mille mõned nüansid olid ratsaliidu rakendispordi mänedžerile Marko Villemsonilegi üllatuseks. Pallid koonustel peavad olema veega täidetud. Numbrid peavad olema kohtunikele selgelt nähtavad. Seda ja palju muudki said koolitusel osalejad poolakalt teada.
Esimese, laupäevase päeva lõpetuseks demonstreeris Kodz osalejatele Saksa ratsakeskuses hobuste rakendamistki, mis ühtlasi lõpetas koosoleku esimese päeva. Pühapäeval loengud Tartumaal jätkusid.
Oleks rohkem teada tahtnud
Saksa ratsakeskusesse kogunenud kuulajad iseloomustasid koolitust erinevalt. Kui Ida-Virumaal eesti raskeveohobuseid kasvatav staažikas Eesti Hobusekavatajate Seltsi liige Rene Tarum ütles poolaka esinemist kommenteerides, et tark mees, midagi valesti ta nüüd küll ei rääkinud, siis sportlased ja kohal viibinud kohtunikud lootsid koolitusest pisut enamat. „Oleks soovinud, et peatutaks rohkem konkreetsetel küsimustel, mis kerkivad üles lähtuvalt määrustikest või juba konkreetselt võistlustel,“ kostus saalisviibijate seast.