Novembri esimesel nädalavahetusel sai Luunjas maha peetud algava talve esimene sisevõistlus – Tartumaa Talvekarikas 2013 esimene etapp. Võistluste korraldamine ja neil käimine on tekitanud hulga mälestusi ja mõtteid, mida sooviksin siinkohal lugejatega jagada.
Tartumaa Talvekarika ajalugu ulatub aastasse 2009, mil vastvalminud Kilgi Tall ja Luunja Ratsakeskus kahasse esimese Tartumaa talvise sarja korraldasid. Kumbki tall korraldas toona 2 võistlust. Oli kole külm, kuid tulemused olid head ja vastukajad positiivsed. Osalejaid oli keskmiselt 50 igal etapil, punktiarvestust peeti 100 ja 130 cm kõrgustel. Sekretariaadi töötingimused olid võrreldavad 1820. aasta jaanuaris polaaruurija Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud ekspeditsiooni Antarktika avastamisele. Polnud ju Luunjas ega Kilgis kohtunikele maneežist eraldatud ruumi. Inimesed pidasid vastu, printer ja pastakad keeldusid töötamast. Aga jagus seda sisemist energiat, mis küttis ja erilist nurinat kuulda polnud.
2010. aastal vedasid sarja taas Kilgi ja Luunja Tallid. Taas toimus 4 osavõistlust – seekord lisandus 80-90cm arvestus. Miskipärast on väikesed kõrgused talvistel võistlustel esindatud ka väiksema võistlejate arvuga.
Talvekarika 2011. aasta oli kõige arvukamate etappidega ja algas juba 2010. aasta detsembris. Kõik Tartumaa võistluspotentsiaaliga (ehk maneeziga) tallid olid võistlustesse kaasatud: Luunja tall, Saksa Ratsatalu, Ihaste tall, Kilgi tall ja uus tegija Nõo tall. Nõo uhiuues maneezis peeti Tartumaa kõige suurema osalejate arvuga sisevõistlus kogu Tartumaa senises ajaloos. Tingimused olid kuninglikud nii kohtunikele, võistlejaile kui pealtvaatajaile. Soojendus toimus küll välisplatsil, kuid ilm soosis ja võistlus õnnestus igati.
2012. aastal taandusid Kilgi tall ja Saksa Ratsatalu ja sel aastal ka Ihaste tall. Traditsiooni jätkab kahjuks ainult Luunja. Arusaadav, et võistluste korraldamine on aega- ja vaevanõudev ettevõtmine, liiati veel meie riskantsetes talvetingimustes. Kui siia juurde lisada veel kaheldav majanduslik kasumlikkus, võib ühelt poolt mõista, miks eriline ind võistluste korraldamisel ei pulbitse. Kahjuks on hakanud levima ka arusaam, et ERL kalenderplaaniliste võistluste korraldamine on liiga kallis. Sportlased siiski juba eelistavad ERL kalenderplaanilisi võistlusi: saab ju siin koguda tähtsaid punkte edetabelisse ja saab täita järgunorme. Pole ju vaja osta pidevalt ühekordseid litsentse; laste, juunioride ja noorte aastased litsentsid ei ole nii kallid, et neid ei saaks kohe aasta alguses ära tasuda. Kes 100 cm üle saab, tehke litsentsid korda – Luunjas tuleb 2013. aastal 4-5 kalenderplaanilist võistlust. Kindlasti korraldab Saksa Ratsakeskus lisaks kahe-, kolme- ja rakendivõistlustele mõned takistussõiduvõistlused ja loodetavasti lööb kaasa ka Nõo Ratsaklubi oma suurepärase maneežiga. Just Lõuna-Eestis on seni olnud puudus ERL kalenderplaani võistlustest, mida viimasel ajal siiski on juurde tekkimas.
Kõrgustel ja võistlustel, mis eeldavad sportlaslitsentsi olemasolu, peaks vaieldamatult olema juba takistussõidumäärustiku nõuded täidetud. On vastutustundetu korraldada võistluseid, kus noorsportlane ei omanda nõuetekohast võistluskogemust. Võib ju juhtuda, et keegi siiski satub näiteks Eesti Meistrivõistlustele. Keskpärane lugu, kui alles seal hakkab võistleja avastama redingoti värvuse, steki ja kannuste pikkuse, lambavillaste valtrappide või kohtunike tervitamise nõudeid. Kindlasti on siin mõtlemise koht ka treeneritele, kas ja millistele võistlustele tasub oma sportlastega välja minna.
Mis puudutab ametnikke, siis tõsi, neid ei ole ülearu palju. Põhjus peitub aga klubide sees – viimasel sekretäride koolitusel Lõuna-Eestis osales vaid 3 inimest! Olge aktiivsemad ja tekitage endale ametnike „kohver“. Nõudke ratsaliidult vastavaid koolitusi ja osalege ka nendes! Kui kogu rehkendust ei jõua, ehk siis kogu vajalikku personali, tekitage pool – näiteks üks klubi omab sekretäri, teine kohtunikku, kolmas korrapidajat. Vahetage ja tasaarveldage ametnikke. Pole ju raketiteadus, nagu meie peaminister armastab öelda.
Loodetavasti jagub Tartumaal siiski tegijaid, kes võiks siiski talviste takistussõiduvõistluste traditsiooni edasi vedada! Järgmise aasta ERL-i kalendrisse on igal juhul novembrisse Luunja maneežis planeeritud juba 2014. aasta Talvekarika esimene etapp! Ehk tekib veel mõnes Tartumaa maneežis siiski mõte korraldada ka mõned talvised võistlused. Kahetsusväärne oleks, kui head maneežid külalissportlastele suletuks jääksid! Võistluskogemus tekib siiski vaid võistlustel. Oma talli taga rekordite püstitamine ei vii sportlasi kuigipalju edasi!