Sel päeval on erilist tähelepanu pööratud hobustele – tabanipäeva traditsioone nimetatakse mõnel pool ka “hobuste pühaks”. Usuti, et sellel päeval tuleb hobuseid eriliselt hästi hooldada ja neile piduroogi pakkuda, sest nii püsivad hobused tugevad. Mõnel pool anti hobustele isegi õlut juua või pesti hobuse kõrvu kesvamärjukesega, et hobused ikka terved ja väledad püsiks. Tabanipäevaga seotud rituaalides osalesid enamasti ainult mehed, naistel ei olnud talli asja. Mehed tähistasid seda ratsahobustel perest perre liikumisega, endil näod tahmased ja karvupidi kasukas seljas. Eri piirkondades kaasnesid tabanipäevaga maskeeritud jõulumängud ja laulupeod.
Tabanipäev on esimese ristiusu märtri Stefanose mälestuspäev. Püha Stefanos oli esimene kristlik märter, keda peetakse legendides ka hobuste patrooniks. Stefanos oli kuningas Herodese tallimees, kes legendi kohaselt nägi Petlemma tähte ja sai teada Jeesuslapse sünnist. Pärast lahkus ta Herodese teenistusest, et jumalat teenida.
Tabanipäev on tähtis osa nii kristlikust traditsioonist kui ka rahvakalendri hobusehoiu kommetest, eriti Eestis, Soomes ja teistes põhjala piirkondades. Soomes mindi tabanipäeval hobusega reesõitu, sageli korraldati võiduajamisi. Lauldi ja mängiti tabanipukke, kes kehastasid jõuluhobust. Eestis on tabanipäeva traditsioone peetud oluliseks põhjarannikul, näiteks Kuusalu ja Jõelähtme kihelkonnas. Seal viidi hobused mõnikord isegi tuppa ja kostitati neid erilise tähelepanuga.
Tabanipäeva tähistamine on seega kaunis sümbioos kristlikust pärandist ja rahvakalendri maausundilistest traditsioonidest. Hobuse tähtsusest jutustavad laialt levinud kombed ja laulud, mille keskmes on hobuse tervise ja õnne tagamine kogu järgmiseks aastaks. Kui tavaliselt hoolime hobustest väga, siis sellel päeval peaksime neile veel enam tähelepanu pöörama.