13. juulil kirjutati Eesti ratsaspordi ajalukku uus peatükk. Nimelt toimusid Tartu Ratsakoolis esimesed parakoolisõiduvõistlused ja sellega astuti edasi oluline samm pararatsaspordi edendamisel. Ehkki vahel kiputakse asju võtma iseenesestmõistetavana, siis on parakoolisõidu võistluste taga pikk töö ja paljude inimeste- treenerid, sportlased, lapsevanemad, kohtunikud- ühine panus ja pingutus. Erilised tänusõnad Eva-Maria Vint-Warmingtonile ning Lembit ja Egle Kalevile!
Kertu Juhkam tuli, nägi ja võitis
Esimesel võistlusel olid stardis pooled Eesti klassifitseeritud pararatsutajatest ehk kaks julgelt. Mõistagi on Eestis parakoolisõit veel lapsekingades, kuid kuskilt peab alustama ja ka selleks, et kuhugi jõuda, tuleb teha esimene ja sageli kõige raskem samm. Esimene samm Tartus ka tehti ja edukalt.
Esikoha napsas endale napi edumaaga Kertu Juhkam, kellele oli tegu esimese stardiga Eesti Ratsaspordi Liidu võistlustel. Võit tuli Kertule ootamatult, aga meeldiva üllatusena. “Ma ei oodanud üldse, et meil nii hea tulemus tuleb!” rõõmustas Kertu. Eesti tõugu mära Anellaga on koostöö alles värske ja koos on tehtud vaid loetud trennid. Anella juures hindab Kertu kõige enam hobuse iseloomu. “Ta on super-super tubli ja võistlustel võtsime mõlemad end kenasti kokku ning saime kõik harjutused kenasti tehtud,” kiidab Kertu oma võistluspartnerit.
Võit on seda rõõmustavam, et esmakordselt tegi Kertu koolisõiduga tutvust alles teisipäeval ehk neli päeva enne võistlust. “Täna sõitsin üldse viiendat korda midagi koolisõiduga seoses. Tulin alles teisipäeva õhtul siia ja Egle Kalev hakkas õpetama, mida koolisõit endast kujutab,” räägib Kertu.
Ratsutamisega on Kertu aktiivsemalt tegelenud 4 aastat, kuid hobused on talle alati meeldinud. “Mulle on väiksest saati hobused väga meeldinud ja käinud natuke ratsutamas.” Kertu on seni keskendunud pigem takistussõidule, muuhulgas võistelnud takistussõidus ka väiksematel tallisisestel võistlustel. “Tänane oli minu jaoks igati uudne, aga väga äge, kogemus.” Saadud võistluskogemust hindab Kertu väga positiivseks. “Ma usun küll, et see annab indu ja motivatsiooni tegeleda rohkem koolisõiduga. Ma arvan, et koolisõidus on mul rohkem tulevikku kui takistussõidus, kuna takistussõitu on mul keeruline harrastada. See on võimalik, aga mingil hetkel tuleb piir ette,” selgitab Kertu.
Koostöö on edu saladus
Teise koha saavutas Kärt Verkmann, kellel on koolisõidus juba palju kogemusi. Kokku on Kärt aktiivsemalt ratsutanud 5 aastat ja seda Tartu Ratsakoolis. Lisaks on ta suvel käinud Arma ratsatalu laagrites.
Laupäeval oli Kärt stardis kogenud Memphisega, kes omal ajal võistles Egle Kaleviga kestvusratsutamise noorhobuste MM-il. Tänaseks on hobune ala vahetanud ja naudib rahulikku kulgemist koolisõiduaia sees. “Olen tulemusega väga rahul ja see skeem läks palju paremini kui esimene sõit,” kommenteerib Kärt. Nimelt oli Kärt laupäeval stardis ka avatud klassis. Kärdil on seega hea võrrelda omavahel kahte skeemi. “Esimese skeemi eel tegime soojendusväljakul palju galoppi ja võistlusväljakule minnes pakkus hobune kohe galoppi. Ta on nutikas hobune, sai aru, et tuleb galoppi sõita ja kohe pakkus seda,” selgitab ta. “Teise skeemi saime rahulikumalt sõidetud ja harjutused tulid palju paremini välja,” kiidab Kärt. Kärdi hinnangul oli teema skeemi kõige tugevamaks kohaks galopp.
Ratsutamise ja hobuste juures võlub teda kõige enam Memphis. “Mulle meeldib see hobune,” kõlab kiire vastus. “Memphis on parim asi minu elus lisaks viiuldamisele,” toob ta võrdluse. “Memphis on parim! Ta on väga mõistev, väga armas ja oskab igasuguseid trikke. Ta on väga heatahtlik ja kogenud hobune, kes maha ei viska ja ära ei jookse” loetleb Kärt Memphise häid omadusi.
Rohkem pealehakkamist!
Tänavu aprillis toimus Tallinnas parakoolisõidu koolitus, mis lükkas käima erinevad protsessid (Hobumaailm “Parakoolisõit tõstab pead”). Lembit tunnistab, et pärast kevadist koolitust ja sportlaste klassifitseerimist hakkas tal idee peas idanema. “Ühel hetkel mõtlesin, et aeg läheb ja läheb, aga kui nüüd, sel aastal, ei alusta, siis ei pruugi enam ratsutajaid ja sõitjaid kätte saada. Nii ma siis alustasin ja tegin ettepaneku Eva-Maria Vint-Warmingtonile ning läbi Eesti Ratsaspordi Liidu saime kooskõlastatud,” avab Lembitvõistluse tagamaid.
Egle möönab, et esimese parakoolisõiduvõistluse korraldamisega oli väljakutseid, pole ju veel eraldi määrustikugi, ja pigem oligi küsimus võistluste organisatoorses pooles. Kuid nagu näitab Tartu Ratsakooli kogemus, siis kui on olemas tahe, leitakse lahendus ja võimalus.
Esimene parakoolisõiduvõistlus ei oleks saanud toimuda, kui selle eest ei oleks seisnud Egle ja Lembit Kalev. Mis emotsioonid valdasid neid pärast esimest võistlust? “Tunded on väga head,” kommenteerib Egle. “Olen uhke, et mõlemad võistlejad tegid väga head sooritused ja ma olen väga rahul sellega.” Võistlejaid kiidab kohtunik Kersti Tael, kes toob eraldi esile Kertu Juhkami täpse skeemisõidu.
Nii Kertu kui Kärt võistlesid kogenud ratsakooli hobustel, kes on palju ka võistlustel käinud ja nagu eelpool mainitud, siis on Memphis isegi MMile jõudnud. “Ehkki hobused on kogenud, siis ratsanik peab oskama hobust kuulata,” mainib Egle ja lükkab ümber levinud eksiarvamuse nagu piisaks ratsutajal roseti noppimiseks vaid sadulas istumisest.
Ainus, mis tegi korraldajatel meele mõruks on Lõuna-Eesti koolisõitjate vähesus. “Kurb on see, et Lõuna-Eestist on väga vähe osalejaid. Tartu ümbruses on päris palju talle ja ratsakoole, tehakse takistussõitu, aga huvi koolisõidu vastu on hakanud tagasi tõmbuma,” nendib Lembit. Põhjusena näeb ta ennekõike entusiastide ja treenerite vähesust. “Millegipärast minnakse kohe takistussõitu, aga enne võiks olla koolisõit ja siis takistussõit.”
Egle hindab positiivselt, et sportlased saavad valida, millises võistlusklassis nad startida soovivad. “See on neile heaks kogemuseks, et nad saavad nö tavavõistlusklassides ka startida ja seni pole neil muud varianti olnudki. Aga kui neil on oma võistlusklass, siis see loob võrdsemad võistlustingimused ja see on suur asi,” märgib Egle. Lembitloodab, et võistlus aitab tekitada suurema huvi parakoolisõidu vastu. “Ma usun küll, et kui tänane võistlus jõuab inimesteni, siis tuleb huvilisi veel tallidest ja ratsakoolidest,” on Lembit lootusrikas ja lisab, et kui järgmisel aastal võõrustatakse taas parakoolisõiduvõistlusi, siis loodetavasti on võistlejaid juba topelt. Lembit julgustab treenereid ja sportlaseid: “Ega vanasõna asjata ei ütle, et pealehakkamine on juba pool võitu ja nii see elus ongi. Tuleb julgelt peale hakata ja tahtmist ning julgust riskida peab olema,” on Lembit veendunud.