31. jaanuaril täitub 75 eluaastat Tiit Sirelil, ühel vähestest Eesti ratsutajatest, kes on tulnud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel põhialadel medalitele. 1980.a. Nõukogude Liidu meistrivõistlustel oli ta kahevoorulises 160 cm takistussõidus individuaalselt teine ja võistkondlikult „Jõu“ võistkonnas pronksmedalitel. Ja arvati kohe ka Nõukogude Liidu koondvõistkonna kandidaadiks. Aga tulemustest tähtsam on Tiidu puhul, kuidas need tulid ja milline ta ise oli. Kui ausalt, sirgjooneliselt ja leppimatult võib sportlase hingega mees käituda, sellest väärivad mäletamist vähemalt kolm sündmust.
Pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna lõpetamist õnnestus tal pääseda kohustuslikku ajateenistust läbi tegema Tallinna miilitsapataljoni ja sai nii isegi treeninguid Tondil jätkata. Ühel ööl pärast valvekorda jaoskonda tagasi minnes nägi ta, kuidas kolm meest peksavad jalgadega neljandat. Kõhklemata väänas ta kahel neist käed selja taha ja hakkas neid lähedal asuvasse jaoskonda talutama. Kolmas käis taga ja anus, et ta sõbrad lahti laseks. Aga liiga ligidale tulla ei julgenud. Rängalt vigastatud ohver, kel isegi üks silm oli välja löödud, jäi ellu, kõik kolm meest läksid vangi ja Tiidule tuli mitu aastat järjest uueks aastaks siseministri uue õnnesooviga tänukaart. See juhtus 1973.aastal.
Kaks aastat hiljem algas Eesti ratsapordi ja võib-olla kogu spordiajaloo kõvemaid konflikte spordijuhtide ja sportlaste-treenerite vahel. Vabariiklik Spordikomitee oli otsustanud teha Tondi ratsabaasis ja ratsaspordi juhtimises järsud muudatused pärast „Jõu“ ja eriti Harju „Jõu“ liiga jõulist edu. Tiit oli alguses erinevalt teistest treeneritest ükskõikne, aga kui temale tehti ettepanek osaleda intriigides mõnede juhtivate treenerite vastu Tondi ratsabaasis, hakkas ta vastu. Kui surve suurenes kuni tema õpilaste üleviimiseni teise treeneri alla, läks ka protestivaim tugevamaks. Rohkem kui temas endas, kasvas pahameel tema õpilastes (hilisemad geneetikadoktor USA-s Terje Raudsepp, diplomaat Andres Pajuste jt.). Tüli jõudis komsomoli keskkomiteeni ja KGB-ni. Ma mäletan, kuidas 1975.a. suvel Eesti MV ajal tuli hipodroomil minu juurde tuntud jalgrattaspordikohtunik Rein Küttim, tutvustas end kui Spordikomitee distsiplinaarkomisjoni liiget ja rääkis, et neil oli äge koosolek, kus KGB ohvitser Jüri Ernits nõudis Tiit Sirelile eluaegset võistluskeeldu ja treenerina töötamise keeldu. Sirel olevat oma õpilasi valesti kasvatanud. Tema, Küttim, olnud ainukesena selle põhjendamatuna näiva otsuse vastu ja kuna selle komisjoni otsused pidid olema konsensuslikud, lükati otsustamine edasi. Ta tuli nüüd minu kui Sireli peamise toetaja käest meie põhjendusi kuulama. Juttu jätkus kauemaks ja palju sai selgemaks. Tiidule määrati kerge karistus, mingi lühike võistluskeeld. Kui siis Kuldre kolhoosi esimees Enno Kontse nõustus Tiidule treenerikoha looma ja andis head hobused kätte, ei olnud raske seda keeldu võistlushooajaks tühistada. Enno Kontse läks Harald Männiku juurde, põllumajandusminister Harald Männik kohtus Spordikomitee esimehega ja Tiidul ei jäänud ükski võistlus tegemata.
Kolmas ere sündmus paljude vanemate ratsanike mälus on seotud võistkonna koostamisega 1979.a. Rahvaste spartakiaadiks. Oli kujunenud olukord, kus väikeste provotseeritud määrusterikkumistega olid kaks peamist takistussõidu kandidaati Konstantin Prohhorov ja Tiit Sirel jäetud viie kandidaadi hulgas võrdselt 4. kohale. Tiidu puhul oli stardivärav ühes sõidus seatud niivõrd väljaku värava lähedale, et sportlane, keda ei hoiatatud, võis sealt kohtunike ette minnes läbi sõita. Tiit sõitiski ja võeti võistlusest maha. See otsus tehti alles pärast seda, kui ta oli raja väga hästi läbinud. Määrustikku tõlgendati sel korral nii, et enne stardikella ei tohi stardijoont ületada, ka mitte enne kohustuslikku kohtunike ees esinemist. Tehti ainuisikuline otsus, et nende kahe ratsaniku vahel toimub katsevõistlus, kuigi treenerite nõukogu ja vanemtreener Fadejev leidsid, et ainult kaks esimest, Tõnu Rähn ja Ülo Kepp on end küllalt tõestanud ja neid enam katsetada pole vaja. Kolmanda ja neljanda koha pärast peaksid konkureerima kolm sportlast. Katsevõistluse parkuur oli lühike, aga selle nael oli selline süsteem, mida vist olümpialgi pole ette seatud – 1)160cm müür 2) okser 155x220cm 3)okser 155x220cm. Takistuste vahed olid 7,5m ja 10,5m. Esimesel katsel läbisid mõlemad, Prohhorov suurel ja võimsal hannoveri märal Veršinal ning Tiit Sirel väikesel täisverelisel ruunal Analoogil raja ühe veaga. Süsteemi hüppasid mõlemad puhtalt. Teises voorus aga ei läinud Analoog enam sellele hullumeelsele süsteemile lähedalegi. Et see paar oli neil aastail tõenäoliselt Eesti parim, tuli tõestada järgmisel, 1980.aastal. Tiit Sirel oligi Nõukogude Liidu meistrivõistlustel parim eestlane, individuaalselt kahevoorulises kõrgemas klassis teine, ning arvati kohe ka Nõukogude Liidu koondvõistkonna kandidaadiks. Kuigi Analoog ei olnud koondise treenerite arvates suurte parkuuride hobune, oli Tiit selleks ajaks otsustanud kõige kiuste otsida ja leida uusi võimalusi ning jääda kogu eluks ratsaspordi juurde. Ei häirinud, et paljud koolivennad olid juba oma majad ehitanud ja suurt raha teeninud, spordis aga olid palgad nagu nad olid.
Siis aga tuli uus löök ja seekord kõrgeimal tasemel. 1982.a. viidi Nõukogude Liidus sisse vanusetsensus – üleliidulisel tasemel ei lubatud võistelda vanematel kui 32 aastastel sportlastel. Tiit valmistus sel ajal juba Niitväljal töötades võistlema 1982.a. Nõukogude Liidu Rahvaste spartakiaadil, ratsastas noori hobuseid ja töötas äärmise pühendumusega takistussõidu treenerina. Piisab, kui öelda, et ta elas neil aastail tööpäevad ehitussoojakus maneeži kõrval ja koju läks ainult puhkepäevadeks. Tema pedantset korranõudmist ning selgeid nõuandeid õpilastele mäletatakse tänini. Selle perioodi parimad õpilased olid tal 1982.a. Nõukogude Liidu III noorsoomängudel pronksmedali saavutanud Raul Puri ja Eesti MV ning Nõukogude Liidu maanoorte MV medalivõitja Riina Udu (kauaaegne ratsaliidu peasekretär Riina Pill). Varasemast ajast Tondil on tema paremad õpilased olnud Nõukogude Liidu noortekoondisesse jõudnud Urmas Kull ja Eesti 1976.a. noortemeister Mart Kalm (praegu EKA rektor).
See vanusetsensus oli mõnele väga pühendunud ja Tiidust vanemale mehele Nõukogude Liidu paremikus selline löök, et tean vähemalt üht, kes lõpetas veidi hiljem enesetapuga. Tiit oli alles 34, tal oli paremaid valikuid. Tema korraarmastus ja töökus leidsid rakenduse ehitustöödel mitmes firmas, viimased 10 aastat pensionini töötas ta Saku Metalli paigaldustööde juhatajana Soomes. Tagasi Eestis ehitas ta Hara lahe äärde ilusa palkmaja ja on seal koos abikaasaga elanud, merel kala püüdnud ja ikka midagi ehitanud või korrastanud. Tema rajas ja hooldab kohalikku terviserada ning läbib seal iga päev suuskadel 5-6 km, vahel palju rohkem. Ja ka Kiviõli mäesuusakeskuses saab vahel käidud.
Analoogi näeb ta vahel unes, aga seda dramaatilist katsevõistlust ei mäleta. „Ma ei mäleta halba!“ ütles ta, kui sellest juttu tegin.