Tondil toimunud kahepäevane voltižeerimiskoolitus nakatas paljusid

17-18. novembril toimus Tondi Maneežis ratsaliidu korraldatud voltižeerimist tutvustav kursus treeneritele ja teisele huvilistele. Koolitajaks oli Austria ratsutamise spordikoordinaator  Frank Spadinger, kellele meeldis eestlaste entusiasm ning huvi ala vastu. Teoreetilis-praktilises koolituses osalesid nii lapsed kui täiskasvanud ning loomulikult ka hobused.
 
Laupäeva päraslõunal Tondi Maneeži minnes oli natuke skeptiline olla. 15 aasta tagune voltižeerimise mälestus ei olnud just elevust tekitav ja seega ei osanud ma ka siit midagi väga nakatavat oodata. Panustasin toredale seltskonnale ja heale koolitajale.
 
Kokku kogunes käputäis treenereid ja punt noori voltižeerimishuvilisi. Meie kõigi õnneks jättis Frank kohe alguses väga muheda ja sooja mulje ning hiljem see tunne süvenes veelgi.  Kogu koolitus oli mänguline ja lõbus ning ka tõsisematel teemadel rääkides oli ta suhtumine positiivne ja julgustav. Väga kiiresti leidsid temaga kontakti nii treenerid kui ka lapsed.
 
Ise alustas Frank voltižeerimist 6aastaselt ning võistles 25nda eluaastani. Treeneritööga tegi algust aga juba 16 aastaselt, kui sai juhendamiseks oma esimese grupi.  Treeneritööga tegeleb ta aktiivselt tänaseni, treenides muuhulgas oma enda lapsi. Koolitajana tegutseb Spadinger mitmel rindel, õpetades nii kohtunikke, olles rahvusvaheliste kohtunike koolitaja,  kui ka treenereid. Oma võistluskarjääri kommenteeris mees teada tundud sõnakõlksuga  "Kes ei oska, see õpetab!" "Leidsin, et ma polnud piisavalt hea sportlane, seega pühendusin treeneritööle, mis mulle isegi rohkem meeldib." Võistlusspordist pole Frank aga päris eemale jäänud – ta on oma võistlevale pojale kordetajaks. Ühtlasi  korraldab austerlane maailma suurimat voltižeerimise võistlust CVIO Stadl- Paura. 2013. aastal oodatakse sinna umbes 100-110 individuaalvõistlejat ning ligi 20 meeskonda 15st riigist. Hobuseid peaks osalema 90 ringis. Võistlus kestab neli päeva.


Frank Spadinger näitab, kuidas on õige kordetada. Foto: Ago Ruus 


Vilumus tuleb tünnil harjutades
 
Meie koolitus oli kordamööda nii teooria kui ka praktika, kus kõik soovijad said harjutusi proovida ja treeningnippe enda peal katsetada.  Väga palju elevust tekitasid videod, kus maailma parimad näitasid, kuidas asi tegelikult käib. Individualistide sooritustest oli vast kõige hämmastavam galopeerival hobusel sooritatud salto ideaalselt pehme maandumisega ning järgnenud elemendiga ühel jalal. Meeskonnad aga sooritasid tõelisi akrobaatikakavasid, kus korraga oli hobusel 3 voltižeerijat ning kõige väiksemat väntsutati viisil, mis ka kindla maa peal seistes ahhetama paneb.  Näiteks võiks tuua spagaadi hobusel seisva paarilise kätel.
 
Need sportlased treenivad väga palju ja hobuse seljas veedetakse vaid osa ajast. Palju rõhku on jõu ja painduvuse treenimisel ning vilumus tuleb tünnil harjutades. Hobust kasutakse vaid viimases faasis, hoides teda vaid õnnestunud katsete lihvimiseks.  Franki sõnul ei oska kõik voltižeerijad klassikalises mõistes ratsutada, aga kui voltižeerija tahab, on tal eeldused saada väga heaks ratsutajaks, sest tasakaal ja hobuse liikumise väga hea tunnetus on juba olemas. Nii mõnigi voldisportlane olevat ka väga hea ratsutaja. Samuti on kiirem voltižeerijat kõrgel tasemel ratsutama õpetada kui vastupidi, sest elementide heal tasemel sooritamiseks vajamineva jõu ja eelkõige painduvuse saavutamine võtab loomulikult päris palju aega. Raske on ka tasakaalu saavutamine, sest ratutades on meil ju võimalik jalgadega ümber hobuse kinni hoida, galopeeriva hobuse seljas püsti seistes elemente sooritades ei ole aga kusagilt käte-jalgadega haarata. Julgus ja hobuse usaldamine arenevad koostöö ja harjutamisega.
Samuti oskavad voltižeerijad kukkuda ega karda seda. Frank olevat näinud, kuidas ratsatreeningul oli hobune perutama hakanud, mille peale voltižeerija hüppas alla, jooksis hobuse kõrval, kuniks viimane rahunes, ja hüppas siis liikumise pealt uuesti selga. Pole küll päris klassikaline viis pukitava hobusega toime tulemiseks, aga lahendus seegi.
 
Voltižeerimishobune peaks olema suur, kuid alustuseks on eesti hobune suurepärane
 
Ehkki head voltižeerimishobused ei maksa sama hinda, mida head koolisõidu- või takistussõiduhobused, siis on päris korralik nimekiri nõudmisi, millele nad vastama peavad. Tugev keha ja kael, keskmiselt pikk selg, (sest liiga pikk selg võib nõrk olla), ning väga regulaarne ja pehme liikumine on nimekirja eesotsas. Hea treenitus on samuti kriitilise tähtsusega. Samuti peab  hobune olema piisavalt suur, alates 170 cm turjast; 180 cm olla tavaline kõrgus. Nimelt on väiksema hobuse seljas vähem ruumi ja kui individuaalvõistleja veel mahub sinna võimlema, siis meeskonnakavade ajal on korraga hobuse seljas kuni 3 võistlejat. Hobune peab olema piisavalt suur ja tugev, et pidevas liikumises oleva lastiga tasakaalu säilitada ja ühtlaselt galoppi joosta. Samuti peab hobune olema rahulik, usaldav ning tegema lisaks voltižeerijate kandmisele ka muud tööd, et püsida terve ja heas vormis.  Näiteks oma hobuse rakendab Frank ka vankri ette.
 
See muidugi ei tähenda, et peakski kohe suure hobusega alustama. Meie eesti hobused, kes koolituse ajal abis olid, meeldisid Frankile väga. Lastele õppimiseks olevat nad väga head. Piisavalt tugeva kondiga, pehme liikumisega ja rahuliku ning laisa loomusega, et ümbritseva sumina peale mitte närviliseks muutuda. Noorukitele aga jäävad nad juba väikeseks ja ehkki ühtegi tori hobust ei olnud võimalik talle koha peal näidata, arvas Frank pildi järgi, et need võiks sobida küll. Kõik olevat kinni konkreetses hobuses.
 
Koolitaja lisas, et voltižeerimine toimub alguses kõigis kolmes allüüris ning näiteks Austrias on väga populaarsed ka võistlused tünnil. Sarnane tünn oli Tondile toodud Lagedi Ratsaspordikoolist, kuid mujal seda veel ei pidanud olema.


 Tünnhobusel on hea alguses harjutusi lihvida. Foto: Ago Ruus


 
Eesti grupp ei olnud koolitaja enda omast palju halvem
 
Frank Spadinger on varem Eestist läbi sõitnud vaid korra, seega oli antud koolitus talle põhimõtteliselt esimene kokkupuude Eesti ja eestlastega. Tondil veedetud päevad jätsid talle hea elamuse just meie entusiasmi ja innukuse pärast.  Palju nalja pakkus nn invagrupp, ehk täiskasvanud, kes otsustasid harjutusi kaasa teha hoolimata sellest, et on vigastustele tunduvalt altimad kui lapsed. Frank rõhutas korduvalt,  et kui täiskasvanud  tahavad asju proovida, peab treener olema eriti valvel, sest vigastused võivad tulla ka kõige tavalisemast maha tulekust. Me küll püüdsime sammu pidada, aga paraku õigustas meie gupi aunimi end täielikult, sest painduvust ei olnud meist kellelgi ja kõigil valutas kusagilt. Esmaspäeva hommikul andis keha väga selgelt tunda, et voltižeerimine on ala, millega peaks siiski lapsena alustama.
 
Koolitusel osalenud laste ja noorte kohta ütles seminari läbiviija, et tase oli parem kui ta arvas. Nii mõnestki võiks regulaarse ja hoolsa trenniga väga hea võistleja saada. Grupp, kellega Frank hetkel kodus tegeleb, ei olevat palju paremal tasemel, seega lootust veel üks hobuala vallutada on meil küll.
 
Spadinger plaanib suvel meid kontrollima tulla
 
Minu 15 aasta tagune ja mitte just kõige meeldivam mälestus voltižeerimisest sai igatahes värske ja meeldivaga üle kirjutatud. Paljud treenerid lahkusid kindla plaaniga omale voltižerimisvarustus ja tünn talli muretseda, et lapsed saaksid õppida ja seda põnevat ala avastada. Nii ka mina. Frank plaanib tuleval suvel Eestist läbi sõita ja pakkus ise välja, et võiksime siis kasvõi poole päevase briifingu teha, vaatamaks-kuulamaks, kes ja kuipalju on omandatud teadmistega midagi peale hakanud. Võibolla oli see kaval nipp oma armastatud ala populariseerimiseks ja väike kinnas õhku, et see koolitus ka praktikas pikemalt kasutust leiaks, kuid mina loodan südamest, et seal osalenud treenerid kasutavad edaspidi nii omandatud teadmisi kui ka pakutud koostöövalmidust usinalt ära.
 
Eesti Ratsaspordiliit soovib väga tänada kõiki abilisi, kes koolitust aitasid korraldada, ja eriti Birgit Loiki Tondi RSK-st. Voltižeerimist tutvustavat pikemat teksti koos harjutuste kirjeldustega saab nüüd lugeda ka ratsaliidu koduleheküljelt http://www.ratsaliit.ee/est/g27