Hantõ-Mansiiski nimelises Lääne-Siberi linnas peeti tänavu 19.-21. augustini kolmandat järjestikust aastat kõrgetasemelist ratsavõistlust, kus väliskohtuniku rolli täitis sedapuhku meie maa kohtunik Tõnu Kaumann. Et tegu on sedavõrd omalaadse ja ratsaspordi mõistes kauge piirkonnaga, tegin Tõnuga sellest pisut juttu ja panin mõndagi põnevat kirja.
Hantõ-Mansiisk on naftarikka regiooni keskus Siberis Venemaa ühtede suurimate jõgede Ob\’i ja Irtõši ühinemiskoha läheduses, ligi 3000 km kaugusel pealinnast Moskvast. Linn asutati üle 400 aasta tagasi, aga ajaloolist on seal väga vähe säilinud. Kui veel 50 aastat tagasi polnud linnas asfalttänavaid ning kõnniteed olid puust, siis täna näeb see välja keskmisest Vene linnast kõvasti moodsam ja rikkam. Paljud ehitised on aga maailma erineva ajakirjanduse sõnul õhukesel hea ja halva maitse piiril, jääb vaataja enda otsustada, mismoodi tema neid näeb.
Teatri- ja kontserdihall. Foto: http://sergeydolya.livejournal.com/
Foto: http://www.admhmansy.ru/
Õitsval elujärjel linn on maailmale laialdaselt tuntud kui üks juhtivamaid laskesuusatamispiirkondi, lisaks suurtele spordivõistlustele (laskesuusatamise MM, maailmakarika etapid kahevõistluses ja laskesuusatamises, maleolümpia jne) toimuvad seal ka muud tähtsad rahvusvahelised sündmused, linna külastavad sageli erinevate riikide poliitikud ning tuntud välisarhitektid on sinna planeerinud Venemaa uhkeimaid ehitisi. Väikese ülevaate saab ilusate piltide vahendusel siit: http://sergeydolya.livejournal.com/293615.html
Foto: http://www.khanty-tour.ru/
Tegemist on ühtlasi ainulaadse piirkonnaga tundra külje all, kust on väljakaevamiste käigus maailmas enim leitud mammutiluid. Seetõttu on ka suveniiripoed kenasti mammutitega varustatud ja linnas asuvast vahvalt kujundatud pargist ei puudu hiiglaslikud pronks-mammutid muude loomade kõrvalt samuti.
Foto: http://www.khanty-tour.ru/
Ehkki suvekuudel on ilm võrdlemisi talutav, näiteks võistluste aegu näitas termomeeter midagi sarnast meie kodumaa omale (asutakse Eestiga umbes sarnasel laiuskraadil), tuleb sealses piirkonnas muul ajal taluda üsnagi ekstreemseid ilmastikutingimusi. Talveperioodil on temperatuur langenud isegi pea -50 kraadini.
Hantõ-Mansiisk on Hantõ-Mansi Autonoomse Ringkonna keskus populatsiooniga umbes 75 000 inimest, olemata seejuures suurim piirkonna linnadest. Tegemist on rahvusringkonnaga, kus elavad põlisrahvad nn. obiugrilased handid ja mansid, kelle soome-ugri rühma kuuluvad keeled on seal vene keele kõrval ametlikeks keelteks. Lisaks handidele ja mansidele elavad Hantõ-Mansimaal veel neenetsid, tatarlased, komid jt. vähemusrahvused. Territoorium on maailmas ajalooliselt tuntud ka kui Yugra või Ugra. Hantõ-Mansimaalt tuleb suur osa Venemaa nafta- ja gaasitoodangust, mistõttu väljendub rikkus igati ka piirkonna nn. pealinna arhitektuuris ja elu-olus.
Foto: http://www.khanty-tour.ru/
Kaasaegne ratsakeskus loodab võõrustada mitmeid suurvõistlusi
Vaid mõned aastad tagasi ehitatud ratsakeskus on küllaltki suurejooneline. “Et mitte öelda võrratu, kuid siiski kõik, mis ühe korraliku ratsakeskuse juures peab olema, seal ka on,” täpsustab Kaumann. Kompleksi juurde kuuluvad avarad tallid 60-le hobusele, valguseküllane sisemaneež, välisväljakud reklaamitult hea pinnasega, söökla, riietus- ja duširuumid, hotell, hobuste solaarium jpm. Väikese autosõidu kaugusel asub ka nö. peenem hotell, kus majutatakse kohtunikke ja kõrgemaid külalisi. Kogu infrastruktuur on väga heal tasemel, pole probleemi WIFI-ga jne.
Fotod: www.mustang-ugra.ru
Ratsaspordiklubi “Mustang” alustas oma tööd jaanuaris 2007. Klubi pakub noorte hobuste koolitamise, taastusravi-, puhke-, tervishoiu- ja turismiteenuseid. Üks peamisi klubi tegevusi on seotud hipoteraapia arendamisega. Loomulikult pannakse suurt rõhku ka tippspordile ning kuna kompleks on võimeline võõrustama küllaltki kõrgel tasemel võistlusi, on seal juba kolmandat aastat toimunud CSI3* võistlus. Kaumanni andmetel mujal Siberi piirkonnas ühtki teist nii kõrgel tasemel ratsavõistlust ei toimu.
27 osavõtjat
Võistluse korralduslik tase oli suurepärane, ainus, mis tõesti silma torkas, oli just selle heaks reklaamitud pinnase veidi kehv kvaliteet. “See oli liiga pehme, ehkki nad tegid kõik, mis suutsid, et seda pidevalt hooldada,” nentis Kaumann.
Kui debüütvõistluse GP-st võttis osa vaid 7 paari, siis tänavu oli võistlejaid juba 19. Aastatega on võistluse populaarsus kasvanud, ja pole ka ime, tegemist on ju Rolex Rankingu punkte andva ning korraliku auhinnafondiga takistussõiduga. Siiski on piirkond ikkagi üsna kaugel maailma ratsaspordikeskustest ning liiga pikka sõitu võtavad ette vaid vähesed.
“Enamik võistlejaid (18) olid Venemaa niiöelda vähemhõivatud sportlased, mitte küll kehvad, kuid need, kellel oli võimalust ja aega sinna tulla. Üheksa sportlast oli ka välisriikidest – Belgiast, Saksamaalt, Valgevenest, Ukrainast, Kirgiisi Vabariigist ja Kasastanist. FEI rankingu järgi oli kõige kõvem mees 142. positisoonil. Muidugi on kurb, et ühe võistleja ainuke hobune ei pääsenud veterinaarülevaatusest läbi. Ametnikel ei ole kunagi kerge hobuseid võistlusest maha võtta, eriti veel arvestades seda, kui pikk maa sinna maha sõideti..,” jutustas Kaumann.
Foto: www.mustang-ugra.ru
Kogu võistlus oli euroopaliku väljanägemise ja korraldusega, looduskaunis paigas koos meile tuntud kohtunik Caesar von Walzeliga kohut pidanud Tõnu Kaumann kirjeldas Siberit positiivselt. Muidugi ei saa võistlusel toimunut üldistada kogu Siberile, kuid on hea tõdeda, et sellises kauges ja eestlaste jaoks valuliku nimega paigas arendatakse ratsasporti kvaliteetsel tasemel. Hobumaailm loodab, et meie ametnikud reisivad edaspidigi jutustamistväärt paikadesse, millest teha uued ja huvitavad lood.