Pärast kolm aastat kestnud menetlust otsustati Saksamaal arvata trakeeni tõug UNESCO vaimse kultuuripärandi hulka. Vaimset kultuuripärandit nimetatakse tihti ka elavaks pärandiks, kuna tegu on kommete, tavade, teadmiste ja oskustega, millel on oluline koht tänapäeva inimeste elus ja mis annavad tunnistust seotusest eelmiste põlvkondadega.
Trakeeni hobusetõug on esimene hobusetõug maailmas, mis on arvatud UNESCO vaimse kultuuripärandi hulka. Varasemalt on UNESCO vaimse kultuuripärandi hulka arvatud Hispaania ratsakool Viinis ja Cadre Noir Saumuris. Nii Hispaania ratsakool kui Cadre Noir on tuntud klassikalise ratsutamiskunsti hoidjate ja säilitajatena.
Trakehner Verbandi aretus- ja ärijuht Lars Gehrmann sõnul kinnitab vaimse kultuuripärandi registrisse kandmine trakeeni tõu erilisust. “Tõu ajalugu ja puhasaretus on olulised müügiargumendid ka tänapäeval. Kuid me ei ole vaid traditsioonide säilitajad, vaid vaatame ka tulevikku hoides uuenduslikku meelt,” lausus Gehrmann. Trakeeni hobuste põdrasarve, doppelte Elchschaufel, kujuline põletusmärk on tuntud nii hobumaailmas kui ka väljaspool seda.
Trakeeni hobuse ajalugu algab aastast 1732, kui asutati Trakehneni kasvandus Ida-Preisimaal. Trakeeni hobusetõug loodi, ristates kohalikke hobuseid täisvereliste ja araabia hobustega, mis andis trakeeni hobusele nii kiiruse kui vastupidavuse. Teise maailmasõja käigus Trakehneni kasvandus praktiliselt hävitati, kuid õnneks ei hävinenud trakeeni tõug.
1945. aasta jaanuaris algas hobuste evakueerimine vene vägede eest Trakehneni kasvandusest, mis pani nii hobused kui inimesed proovile ning paljudele hobustele sai karm pakane ja talv ka saatuslikuks. Läände jõudis siiski piisav hulk hobuseid, et tõug säiliks ning pärast teist maailmasõda kujunes trakeeni tõu peamiseks aretuspiirkonnaks Lääne-Saksamaa ja Nõukogude Liit. 1947. aastal asutati Saksamaal Trakeeni Liit. 2004. aastal anti Eesti Hobusekasvatajate Seltsile (EHS) trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise ja tõudokumentide väljastamise õigus.