“Kuda su nimi on?”
“Jaan Imelik,” oli vastus.
“Misuke imelik nimi.”
Ilmselt tunnevad kõik seda lõiku Oskar Lutsu teosest “Kevade”. Kuid palju vähem on inimesi, kes on kuulnud esmapilgul veidra nimega hobusest Jabur. Kuid nii nagu ei tasu raamatut hinnata kaane järgi, ei tasu hobust hinnata nime järgi.
Jabur oli veltveebel Peetovi hobune, kellega viimane võistles edukalt 1930ndatel erinevatel ratsaspordivõistlustel nii Eestis kui välismaal. Lisaks kuulus Peetovi ja Jabura nimele mõnda aega Baltimaade ja sealhulgas Eesti kõrgushüpperekord- 175 cm. Kuid sportlikest saavutustest enamgi pakkus hobune kõneainet erinevate trikkidega, mida ta oskas.
Peetov oli õpetanud hobusele mitmeid trikke ja hobune oskas käsu peale tagant üles lüüa, naeratada, istuda, “suudelda”, lehvitada salvrätiga, teeselda surnut ja palju muud. Sageli esines Peetov samadel võistlustel, kus ta ise osales. Nii kirjutab näiteks 1935. aasta Sakala:
“Teiste seas oli võistlemas ka Wiljandi kuulus dresseeritud hobune Jabur weltw. K. Peetowi juhtimisel. Jabur kujunes Tartu publiku lemmikuks koos oma peremehega. Hobuse wigurid lasi peremehe korralduse pääle põlwili, istub, hoides piitsa hammaste wahel, naeratas ja andis suud peremehele, ulatas peremehele terwituseks jalga, otsis peremehe taskuräti taskust üles, sõi ja jõi peremehega ühes lauas jne. meeldisid publikule pööraselt. Jabur pidi oma numbreid esitama igal wõistluspäewal.”
Jabura esinemised olid sedavõrd menukad, et publik ei lasknud häirida end ebameeldivast ilmast. Nii kirjutab Postimees (Postimees (1886-1946), nr. 245, 9 september 1935), kuidas Jabura wigurid meeldisid publikule aga niiwõrd, et keegi ei raatsinud wihma warju joosta.
Jabur oli oma trikkidega sedavõrd tuntud, et kui 1935. aasta Postimees tegi loo eesseisvatest ratsavõistlustest Tartus, mainiti pealkirjas vaid Jaburat ja seda, kuidas tuntud Viljandimaa trikihobune läheb Tartusse inimesi lõbustama (Postimees (1886-1946), nr. 242, 6 september 1935). Hobuse kuulsus ulatus üle piiride ja teda tunti hästi ka lõunanaabrite, lätlaste, juures. Annab sellest tunnistust asjaolu, et 1933. aasta Riia ratsavõistlustel müüdi Jabura pilte.
Trikihobuse tuntusest kõneleb seegi, et Jaburale ja Peetovile pühendati eraldi persoonilugu ajalehes Uudisleht (Uudisleht, nr. 137, 4 september 1933). Kui tänapäeval on sellised lood tavalised, siis toona inimese ja looma partnerlus erilist tähelepanu ei pälvinud. Selles loos rääkis Peetov lähemalt, kuidas tema teed Jaburaga ristusid ja kust tuli idee hakata hobusele erinevaid trikke õpetama.
Kuidas sai Jaburast tuntud trikihobune?
Kaitseväkke astudes oli Peetovi huvi ratsutamise vastu väga suur, mistõttu oli loogiline, et ta sai hobuseid, kelle eest hoolitseda ja kellega võistelda. Jaburaga ristusid tema teed aga hiljem. Jabur osteti 5-aastasena koos teiste hobustega suurtükiväe grupile, kus teenis üleajateenijana ka Peetov. Peetov võttis enda hoole alla kolm hobust, kellest üks oli Jabur. “Noorena isatalus kasvades tuli igapäevaselt tegemist teha hobustega. Elasin nö. nendega ühes. Kui siis linnas nägin Tom Mixi filme ja ta trikke, tuli keelele küsimus: kas niisugused numbrid tõesti on võimalikud?” selgitas ta ajakirjanikule. “Otsustasin ise teha proovi. Sellest see asi alguse saigi.”
Algus oli raske, sest hobune ei saanud aru, mida temalt taheti, kuid Peetov oli kannatlik. “Juba ühenädalase kindla harjutamise tagajärjel hakkas hobune minust aru saama. Kolme kuu jooksul oli Jabur juba nii kaugel, et sai minu sõnadest aru- mis käskisin, seda tegi,” kommenteeris Peetov ajalehele Tallinna Post (Tallinna Post, 7 september 1934). Esimene harjutus, milleks oli pikali heitmine, tuli Peetovi sõnul lihtsalt. Kui kergemad trikid olid selged, lisandusid keerukamad. Erilist õpetamismeetodit tal ei olnud- lihtsalt kannatlikkust ja headust on vaja.
“Ma olen kindel, et iga hobune võtab õppust, kui ta õigesti ja tõsiselt käsile võetakse. Ma olen õpetanud oma looma ikka heaga. Kurjaga on raske midagi kätte saada- loom hakkab vastu. Ainult siis, kui ta ei taha teha, tuleb pisut sundida.”
Jaburat ei kutsunud Peetov nimepidi, vaid kasutas hüüdnime Poiss. Kui ta soovis, et hobune teeks trikke, siis hüüdis ta “Poiss, põlvili!” ja hobune laskus põlvedele. “Poiss, istu!” ja hobune istus kuulekalt.
Kõige keerukam oli hobusele õpetada naeratamist. “Esiteks see algas nii, et ajasin tal moka üles, sülitasin moka alla ja ütlesin: “Naera”,” selgitas Peetov. Seda tuli mitmeid kordi korrata kuni hobune hakkas ise naeratamist pakkuma ja sai preemiaks kommi. “Ta on suur maiasmokk,” kommenteeris mees.