Tulevik on Tori hobuse käes

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tegevdirektor Krista Sepp räägib põgusalt uutest normidest tõuaretusprogrammide koostamisel ja leiab, et koostöö seltsi ja ratsaliidu vahel peaks seisnema võrdses partnerluses. Ühtlasi ei nõustu ta mõnel pool kõlanud väitega, mille kohaselt kodumaal ei kasvatata häid võistlushobuseid.

Krista Sepp, rääkige esmalt palun pisut endast

Sündinud olen Rakveres, kus elasid mu isa ja ema. Ema vanemad elasid omakorda maal, Uhtna lähedal. Ja nagu ikka kombeks, veetsin suved, nagu öeldakse, maal vanaema juures. Vahest sealt mu huvi loomade vastu pärit ongi.

Kooliteed alustasin samuti Rakveres, kolm aastat käisin Johannes Barbaruse nimelises algkoolis. Seejärel tuli keskkool, kus mu pinginaabriks oli Riina Pill. Temaga koos läksimegi 11aastaselt 1974. aasta sügisel ratsatrenni. Mäletan, et mõlemad mõtlesime: tuleb trenni minna, kuid millisesse? Siis otsustasimegi – õpime ratsutama.

Meenub, kui intervjueerisin Riina Pilli, siis tema rääkis, et trenni saamiseks tegi ta ennast paberi peal aastakese vanemaks. Kas ka teie?

Teate juba kõike. Nojah, sügisel olime Riinaga veel 11. Hm, Riina intervjuust võib siis esimese osa maha kirjutada.

Pärast keskkooli läksin Eesti Põllumajandusakadeemiasse, erialalt olen zooinsener. EPA ajast meenub üks sündmus, kui EÜE rühmaga asusime Kaagjärve majandis. Ühel pool küngast asus majandi keskus, vana mõisakompleks, teisel pool aga rahvamaja. Mõisas asusid neli hobust, keda peremees küll talitas, aga keegi ei teadnud täpselt, mida nad suudavad või oskavad. Muidugi olid need hobused pusas, üks must täkk, teine sama karva mära, lisaks veel kaks tööhobust.

Krista Sepp. Foto: Ago Ruus

Samal ajal pidi algama aga kolme või nelja EÜE rühma kokkutulek ja sündiski plaan minna avamispeole hobustel. Oma rühma oli tarvis ju promoda. Mina märal, praegune Pärnu Postimehe ajakirjanik Tõnu Kann täkul, võtsimegi suuna, stiilis nord-ost ja asusime teele. Ise sain küll hakkama, samas üllatas mind Kann, kes tõsiselt tulise täku taltsutas, nii et viimane ei suutnud pärast jalgagi liigutada.

Lõpetasite EPA ja … ?

EPA lõpetasin 1987. aastal ja algas töökarjäär. Hakkasin tegelema aretustööga Rakveres, kus asus Eesti Ardenni Tõuselts, mis oli tõuraamatut pidanud alates 1922. aastast.

Natukene taustaks rääkides ütlen, et 1952. aastal lõpetas minu eelkäija Asta Kaerma EPA-s esimese lennuna zootehnika ja loomaarsti eriala. Tema läks tööle vastasutatud Riiklikusse Tõulavasse. Mina asusingi tööle tema mantlipärijana. Muide, esimesel aprillil. (Asta Kaerma töötas ise oma ametis pensioniajani, ta elas üle kõik seadused, mis keelasid pensionäril töötada.)

Esimesest aprillist naljanumbrit siiski ei saanud?

Ei saanud. Olen aretustöö peale jäänud küllaltki kauaks. Tõuraamatud, punase karja zootehnikud, musta karja zootehnikud, kogu aretustöö ja taimeinspektsioon… Tuleb öelda, meil oli üsna tegus seltskond.

Mõned korrad kolisime Rakveres oma tõuraamatutega ringi, lõpuks jõutigi selleni, et 1992. aastal loodi Eesti Hobusekasvatajate Selts. Seltsi kontor asus vahepeal Luigel, töötasin piirkonniti – Põhja Eestis, Eesti raskeveohobuste tõufarmidega, mida oli 16.

Kuidas aga ratsatreeningud kulgesid?

Veel enne, kui Riinaga alustasime ratsatreeninguid, käisime peaaegu igal suvel näitustel. Näiteks toimusid Vilde kolhoosis täkkude näitused, kus oli traditsioon, et loomi hoiti kinni suisa kahe köiega. Loomulikult olime ninapidi juures.

Paremal: Krista Sepp ja trakeeni mära Renta, Pajustis 1979. Foto: erakogu

Treeninguid alustasime kolmeaastastel raskeveomäradel, öeldi, et hakake neid kasima ja välja õpetama. Kogemusi oli meil toona aga niipalju, et boksis tuulad küll iga hobuse alt läbi, ronid selga ja hirmus vägev on… Aga tegelikult?

Kordel läksin sadulasse ja loomulikult sai korde lahti ja loomulikult pani hobune jooksu. Enne vastutulevat posti tegi hobune kaare; õnneks asus teisel pool kuusehekk. Tema läks peaga hekki ja mina teda roolida enam ei saanud, ei vasakule, ei paremale.

Mis mul seepeale muud üle jäi, kui teha hästi tark nägu pähe ja öelda, täpselt nii ma kavatsesingi. Nii meie väljaõpe algas. Samapalju, kui pidi hobune tööd tegema, pidime ka meie.

Riina Pill on praegu Eesti Ratsaspordi Liidu spordidirektor. Teie olete EHS tegevdirektor. Olete endised pinginaabrid ning sõbrad täna. Ometigi leitakse mõnel pool, et liidu ja seltsi omavaheline koostöö jätab pisut soovida. Miks?

Mida te selle all mõtlete? Mis jätab soovida või mis võiks veelgi parem olla?

Tooksin näite Hollandist, kus sarnaste organisatsioonide vaheline koostöö on väga tihe. Samas, Eestis sündinud, kasvanud, ratsastatud ja täna edukalt võistlev hobune on vist ainult Opaal. Enamus tippudest sõidab siiski ju sisse toodud hobustel. Milles peitub põhjus?

Te räägite tänasest päevast. Inimestel läheb ju meelest. Alustades näiteks Tori märast Helve, kes 1960ndate lõpus ületas vabalt kõrguse kaks meetrit. 1970-ndatel aastatel oli suurepärane tipphobune Artist. Poolusest rääkimata. Kuid tipud tulevad ju üle viie või kümne aasta. Seega on meil tugevaid ja häid hobuseid olnud küll. Täna me räägime Opaalist, aga on ka olemas hobuseid kellest võib midagi veel tulla.

Samas unistan muidugi, et ratsaliit pööraks enam tähelepanu meie hobusekasvatajatele. Ehk siis sellele poolele, mis on otseselt minu töö sisuks. Meie oma tõuraamatud, meie oma tõud, võiks propageerida just nimelt neid. Kuid olgem ausad, kui räägitakse kõrgemast spordist, siis ei suuda mina niipalju udu ajada, et saada meie tõuge olümpiaprogrammi. Võibolla on isegi natuke Opaali jaoks veidi vara.

Foto: Ago Ruus

Minu jaoks oleks üheks väljundiks see töö, et paneme kõik tõuraamatud kokku ja selgitame Eestis ühiselt parimad välja. Oli ju vanasti noorhobuste tšempionaat väga populaarne. Kuid kõik liigub ju elus tõusude ja mõõnadega.

Pall on siis praegu ratsaliidul?

Ütlen, Siim Nõmmoja on väga palju püüdnud neid asju ühendada. Kaks aastat tagasi käis ta seltsi üldkoosolekul. Ühe võimalusena pakkus ta välja, et EHS võiks astuda ratsaliidu liikmeks. Kuid liikmeksolek tähendab põhikirja täitmist. Tegelikult näeksin omalt poolt siiski koostööd võrdsete partnerite vahel.

Ennist oli juttu, et viiakse sisse uued normid tõuaretusprogrammide koostamisele. Kas see puudutab ainult paberimajandust või on tulemas ka sisulisi muudatusi?

Püüame muuta tõuaretusprogramme hobusekasvatajatele loetavamaks, kirjutada täpselt välja, millised nõuded on. Milliseid jõudluskatseid tehakse, kuidas registreerida varssa, paaritust, kuni kõikide muude toiminguteni välja.

Põhiliseks olulisemaks muutuseks ongi see, et kõiges peab olema väga täpne ja väga korrektne. Need ajad, kus sa teatad näiteks hobuse ostust või müügist millal iganes, saavad läbi. Varssade kiibistamine, mis on seni olnud valulapseks, nõuanded paaritustööks, kõik muutub täpsemaks.

Teiseks pooleks on see, et me hindame ja mõõdame tõuraamatusse minevaid hobuseid ja anname aretajale soovitusi paarilise valiku osas. Või siis hindame varssu, samuti noori täkke ning nende järglasi. See ei ole enam nii, et kõik teevad, kuid samas paljud ei oska seisukohta võtta, millise liini poole aretustöös püüelda.

Foto: Ago Ruus

Peame leidma rohkem rohelist, sõbralikumat teed, eeskätt hobusekasvatajatele. Sellist, mis ei oleks ka tema rahakotile eriti kurnav. Kasvatus on ju suhteliselt kallis lõbu ning nõuab palju vaeva, et korralik hobune lõpuks turule jõuaks.

Ei tahaks minna ka kehva turusituatsiooni suunas, kus on küll palju hobuseid, kuid nende kvaliteet pole isegi hobispordi või lihtsalt vaba-aja hobuste kontekstis piisav. Selline olukord tekibki siis, kui paaride valik väljub kontrolli alt. Isiklikult tahaksin küll näha väga häid ja oma tõuge.

Aretajad, kes järjest teevad head tööd, teevad südame küll soojaks. Tulevad tulemused ja ei ole enam piire. Pole enam ees ülemist latti, kus on meeter ja mitte rohkem. Kui on ikka head inimesed, kes oskavad hobust kasvatada, ette valmistada ja võistlusele viia, siis peaks EHS-ist ratsaliidule tulema ainus partner. See aeg ei ole kaugel. Vaadake, palju on edetabelis Tori hobuseid.

Liis Ira ja President – tori noor täkk 2009. Foto: Krista Sepp

Oleme kavandanud uusi nõudeid laiemalt tutvustama hakata tuleva aasta jaanuarist, siis, kui oleme saanud kooskõlastuse Veterinaar- ja Toiduametilt.

Kuidas te iseloomustate täna EHS-i üldist olukorda?

Tänaseks on hobumaastik ikka päris palju korrastunud. Ja seda suures osas tänu Veterinaar- ja Toiduametile.

Loodan ja ootan ka, et tuleks noori juurde. Ega ma ei soovi kah mingi suur juht ja kamandaja olla. Kogu aeg mõtlen, kuidas noored tulevad ja on tublid ning kenad. Neid on seltsiski praktikal olnud, aga ei ole veel kahjuks tulnud neid, kes jääksidki hobusemeeste peresse. Ootame mantlipärijaid. Kuid selleks ei saa niimoodi, et vaatan hobuse pildi ja põlvnemise ära ning olengi aretaja valmis.

Milline näeb ideaalne Tori hobune välja? Kas kollane Opaal?

Jah, oma tegude poolest ei ole talle täna vastast. On ju unistatud kõige andekamast ja kõige kaugemale jõudvast hobusest. Ja Opaal möllab – läinud aasta näitel – lumes trenni teha ja õigel ajal õiges vormis olla…

Opaal ja Andrus Kallaste 2008.a. Rahvuste Karikal. Foto: Külli Tedre

Kuid nii mitmestki varasemast intervjuust on jäänud meelde, et arvatakse Eesti ratsaspordi tuleviku üsnagi tume olevat ning seda põhjendatakse muuhulgas just heade hobuste vähesusega.

Hobuste osas pole ma nõus. See ei vasta tegelikkusele. Ei hakka tegelikult isegi närvi minema. Kui leitakse, et mujal on paremad hobused, tuuakse näiteks kolmevõistluseks igasuguseid hobuseid sisse, siis importigu. Kuid kui Eestis pole nii häid hobuseid, miks siis kolmevõistluse edetabelit juhib täna Tori hobune?

Kas Eesti hobusekasvatajaid vaevab siis reklaamipuudus?

Ma ei taha seda küll tunnistada, aga ütlen, et müügitöö… selle hindeks on meil kolm pika miinusega. Loodame ju küll nii, et kõik tulevad ja sõidavad meie hobustega, kõik tahavad, kuidas nad siis ei taha? Kuid mujal maailmas on selleks ikkagi väljapakkumised, oksjonid.

Tegime sellel aastal vähemalt oksjon-etenduse Viktoria Kaasiku Nurmenuku talus. Sündmus oli südantsoojendav, hobused olid kaunid, inimesed, kes olid sinna kogunenud, said kindlasti elamuse osaliseks.

Eestis puudub oksjonite traditsioon. Samas korraldab näiteks Hannover Verband neid aastas kaheksa kuni kümme. Et meil oksjonist suurem sündmus tuleks, tuleb sama palju vaeva näha, kui näeb ratsaliit Saku Suurhalli ürituse korraldamisel. Selleni on veel väga pikk maa. See ei sõltu pelgalt tahtest, vaid nõuab rohkem kapitali.