Tütre treeningud panid vanemad ratsasporti fännama

Hiljuti rahvusvahelisel tasandil kuulsust kogunud Jõulumäe suusaradade kõrval asuv Keskküla tall ei hiilga sisemaneeži ega mugavate treenimistingimustega, siiski just selles tallis treenib tänavune Eesti poniklassi meister Mariann-Krõõt Mätas, kelle jälgedes näib astuvat nooruke, alles hiljuti hobuste juurde jõudnud Kleer Suursild, kes huviga hobuste ja ratsaspordi vastu on nakatanud kogu oma pererahva.

Kümne-aastane Kleer pärineb läbi ja lõhki sportlikust perekonnast, sõudjatest vanemate Teedu ning Lagle Suursilla jälgedes sammub vanem vend, noorem veli proovib kätt tenniseväljakuil.

Nii võibki tüdruku huvi ratsaspordi vastu tunduda vahest üllatavgi, kui mitte arvestada tõsiasja, et noor ratsasportlane on tuntud treener Anne Lahesoo üleaedne.

Valge hobune

„Neil oli seal üks valge hobune. See hobune meeldis mulle väga. Hirmsasti tahtsin temal ratsutada. Nii ma ratsatrenni jõudsin,“ kirjeldas Kleer oma ratsasportlasekarjääri algust selgelt, ilma võltsi tagasihoidlikkuseta.

Ema Lagle siiski muheles, tema teadmisel tekkis tütrel huvi hobuste vastu tunduvalt varem. Asi oli alguse saanud luhtunud hobuseostust: „Olin linnas, Kleer noorema vennaga kodus. Nemad siis võtsidki pähe, et tarvis hobune ära osta. Mõeldud-tehtud… Krabasid rahakassad kaasa ja läksidki hobuse järele. Kokku oli neil 120 krooni vist. Muidugi jäi see hobuseost neil katki, kuid mingiks märgiks võib seda siiski pidada.“

Kleer ise luhtunud hobuseostu ei häbenenud. Tüdruk kirjeldas hoopistükkis tulevikuplaane.

„Ma kindlasti jätkan sportimist. Tahan oma poniaastad ära teha, võistelda oma praegusel hobusel, kelle sain alles hiljuti. Võistlen temaga ja see on minu, noh, nagu suure sõidu hobune. Varsti on Sassi tallis võistlused, kuhu kindlasti läheme, eks näis, kuidas seal läheb. Tähtis on mitte närvi minna,“ kirjeldas noor ratsasportlane, kelle arvates ongi kõige raskem enne starti rahulikuks jääda.

„Muidu ma ei karda, kui hakkan juba sõitma, on närv juba unustatud. Kõik parkuurid tuleb ju läbida ja see peab tulema automaatselt.“

Praegu 75 sentimeetristel parkuuridel jõudu prooviv Kleer, kelle juhtida on täna juba kõrgem hobune, harjutabki hetkel 80 sentimeetriste kõrguste ületamist, lootuses kevadel sellel tasemel võistlema hakata: „Meil pole maneeži ja me ei saa väljas hüpata, väljas on ju libe. Nii me sõidamegi lihtsalt tee ääres. Aga eks kevadel läheb kindlasti tõsisteks treeninguteks uuesti lahti.“

Põhimõtteliselt mõjus mõneti üllatuslikult noore ratsasportlase suhtumine oma treeningutesse. Tõsise pühendumisega tegi ta teatavaks oma soovi tulevikus meistriks tulla, võimalikke muigeid koolikaaslastelt hobusehuvi osas ei pidanud ta seevastu millekski.

Vaba aeg, mis huvide kõrvalt üle jääb, möödub Kleeril tallis. Kord möllatakse treeningukaaslastega heinasaos, kord hullatakse lihtsalt koeraga. Innustatult õpetatakse hobustele erinevaid trikke, aega leitakse rassimiseks Jõlumäe suusaradadelgi. Huvialasid on noorel ratsasportlasel mitu, ei puudu sealt ka muusika.

Flööditunnid muusikakoolis

Ratsutamise kõrvalt leiab Kleer mahti flöödiõpinguteks Pärnu muusikakoolis. Ja seda ilma vanemate sunnita.

„Käisime muusikakoolis, lahtiste uste päeval. Tüdruk valis ise enesele pilli ja soovis seda õppima hakata. Nii ta siis jagabki oma aega ratsutamise, flöödi ja kooli vahel,“ muheles Kleeri isa Teet, kes tütre ratsaspordi läbi oma silmaringi avardanud on. „Ega ma ratsutamisest ja ratsaspordist varem suurt midagi ei teadnud. Vaid niipalju kui keskmine eestlane. Kuid nüüd… Isadepäevaks istutas Kleer mind pooleks tunniks sadulasse, tema võistlustel käime alati kaasa elamas. See on ju hasart! Kuidas nad starti lähevad, kuidas nad tõketest üle vuhisevad. Kõik see on ju nii kift,“ ütles perepea. Täna on Kleeri pere ka juba usin ajakirja „Oma Hobu“ lugeja.

Sportliku perekonnana on Suursillad otsustanud võimaluse piires panustada Kleeri sportimisse, hiljuti oli kaalumisel juba hobuse ostminegi. Tõsi sellest kavast esialgu loobuti. „Las ta harjutab Anne Lahesoo ratsudel, nii omandab rohkem kogemusi,“ arvas perepea, kes tütre harrastuse ja eelkõige treener Lahesoo töö üle ainult head meelt tundis.

Lahesoo tundis samuti noore kasvandiku üle rõõmu: „Vahest on kahju, kui näed, et juba hakkavad tulemused tulema, kuid just siis jäetakse treeningud katki. Kleeri puhul seda karta pole. Kohe näha, tüdruk on pärit sportlaste perekonnast.“

Treeningute katkestamisest ei tahtnud Kleer kuuldagi, oma noorusele vaatamata leidis ta julgust ergutada teisigi eakaaslastest ratsasportlaseid: „Kui vahest tundubki midagi rasket või ütleb treener midagi kurjalt, siis ikka tuleb edasi minna. Treener ju ainult õpetab. Ei tohi karta, solvuda ega loobuda.“