Ühe teekonna lugu: Vana-Kreeka spordipühast Eesti Olümpiakomiteeni

Kuidas jõudis Eestisse olümpia ja olümpiamängude mõiste ning mis viis Eesti olümpiakomitee moodustamiseni sada aastat tagasi.

Eestikeelses kirjanduses ja ajakirjanduses pöörati 19. sajandil üllatavalt palju tähelepanu kaugete kultuuride ajaloole, eriliselt kerkis esile VanaKreeka. Romantilises võtmes kirjutatud Kreeka jumaluste ja Balkani piirkonna paari tuhande aasta taguse ühiskonnakorralduse kõrval oli tihti juttu ka antiiksetest olümpiamängudest. Nii ei ole üllatav, et mõiste „olümpiamängud“ jõudis kinnistuda eesti kirjakeeles kümnendeid enne nüüdisaegsete olümpiamängude algust või ka näiteks termini „sport“ kasutuselevõttu. Aastal 1876 on Carl Robert Jakobson ühes oma paljudest lugemisõpikutest „Kooli lugemise raamat“ pühendanud suisa ühe peatüki Vana-Kreeka olümpiapühadele. Sealjuures mitte ainult Olümpiale kui religioossele pühapaigale, vaid rõhuasetusega seal toimunud antiiksetele võistlustele. Lisaks sõna „olümpia“ eesti keelde kinnistamisele loetles ta eestikeelse lugeja jaoks ka antiikseid spordialasid: wõidu-jooks, wõidu-sõit, maadlemine, kargamine ja ratta-viskamine.

Kümmekond aastat hiljem püüti haridustegelase Hugo Treffneri väljaantavas ajalehes Oma Maa täpsustada antiikolümpiamängudel harrastatavaid alasid eesti keeles: „Siin (s.t olümpiamängudel) tuli ette wõidusõit hobustega, ratsa ja wankriga, wõitlemine jala jooksmises, maadlemises, rusikawõitlemises, noolte wiskamises, wõitlemine muusika mängimises ja luuletuses.“ See, et spordialade tähendus on tõlkes kaduma läinud (nt wõidu-sõit = kaarikusõit, noole wiskamine = odavise, ratta-viskamine = kettaheide jne) on arusaadav. Lisaks tuleb rõhutada, et enamikku neist spordialadest ei harrastanud Eestis isegi baltisakslastest spordipioneerid, rääkimata eestlastest. Kehakultuurimaailmast kaugel olevad Eesti haritlased pidid leidma emakeelde uued terminid.

Nii võib väita, et alates Jakobsoni ajast ei käinud eestikeelses meedias jutt ainult olümpiapühadest kui usuüritusest, vaid mõisteti nende rolli antiiksete (spordi)võistlustena. Näiteks enne, kui eestlased hakkasid korraldama omavahel ametlikke võistlusi, kirjeldati antiikolümpiamängude abil võitja tähendust iidsetel mõõduvõtmistel. Ajaleht Olevik 1884. aastal: „Olimpiale minna, kui pühitsetud pidupäew sääl jälle lähenes, oli kõikide auusate Kreeklaste soow ja eesmärk, sääl wõitjaks saada, nende kõrgem püüdmine, wõitja olla, nende suurem õnn ja wõitjana kodu tulla, nende aulisem ehe.“

Mõistet „olümpia“ või „olümpiaad“ kasutati seltskonnas sajandivahetuse eel mitmeti. Seda võis tuua iroonilise võrdlusena Kreeka pühade ja Eesti laadakakluse vahel, kritiseerides sellega elu Eesti kaugemates piirkondades: „Waadake, kui palju ristirahwa olümpia mängud pagana usuliste kreeklaste omadest teised on.“ Teise näitena võidi, loomulikult kerge irooniaga, tuua olümpiapüha mõõdupuuna mõne siinse institutsiooni kõrvale, mis Eestis vaimselt teistest kõrgemal oleks pidanud asuma: „Kirjameeste Selts – oh mis lihtne- ja kaine! Ei, kõrge Eesti Olümpia, hiilgawate wõidupidude asupaik terwele rahwale.“ Aga olümpiat kui head kujunduslikku väljendit kasutasid meeleldi mitmed arvamusliidrid oma rahvuslikes-kasvatuslikes kõnedes, teiste seas ka Carl Robert Jakobson.

Termin „sport“ jõudis Eestisse eelkõige 1890. aastatel kohaliku saksakeelse ajakirjanduse kaudu. Näiteks Revalsche Zeitungis oli juba 19. sajandil oma spordiuudiste rubriik. On üllatav, et kuigi enamiku 20. sajandil levinud spordialadega ei olnud eestlased veel otsest tutvust teinud, nähti selles juba suurt ohtu. Olukorda iseloomustab lugejakiri 1897. aastast: „Muidugi ei tohiks rattasõit, ei ka muu sarnane kehalik harjutus, mitte alaliseks lõbukutseks ehk „sportiks“ minna, sest sport on õige lõbu surm.“

Rahvusvahelise olümpialiikumise algus eestikeelses meedias

Arvatavasti just saksa- ja venekeelse meedia mõjul jõudis 19. sajandi viimasest kümnendist alates Eesti meediasse nii rahvusvahelise olümpiakomitee asutamine, esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude toimumispaiga valik, uudiskillud kõigilt järgnevatelt olümpiamängudelt ja muu üleilmse olümpialiikumisega seotu. Seda vaatamata asjaolule, et Eesti oma spordikogukonda puudutasid olümpiamängud veidi hiljem. Suurem hulk Maarjamaaga seotud atleete läks suurvõistlusele alles 1912. aastal.

Rahvusvahelise olümpialiikumise käivitamisest andis 1894. aasta suvel teada ajaleht Olevik. Mitte väga pikas uudisloos oli kirjas, et Pariisis Sorbonne’i ülikoolis on toimunud esimene rahvusvaheline olümpiakongress. Seal otsustati antiikolümpiamängude eeskujul hakata pidama nüüdisaegseid mänge. Rõhutatakse, et sarnaselt varasemaga võetakse kasutusele mängudevaheline ajaperiood neli aastat ning olümpiamängude toimumispaigaks võiks kindlasti olla mõni Euroopa pealinn. Selle teate esitamise ajal väideti esimeseks toimumispaigaks 1896. aastal London (selleks sai siiski Ateena) ning teiseks Pariis aastal 1900, kui samas toimus ka maailmanäitus. Tähtsa lisamärkusena mainiti ära Saksamaa mitteosalemine. Vaatamata eestlaste kuulumisele Saksa kultuuriruumi jätkasid eestlased olümpialiikumise arengu jälgimist. Sellest uudisest jäi välja info, et asutatakse ka rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK).

Võrreldes esimese olümpiakongressi vähese kajastamisega leidsid esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud Ateenas leheveergudel juba märksa rohkem kajastamist. Neid uudiseid ei saanud pidada klassikalisteks spordiuudiseks, vaid pigem rahvusvahelist kultuurielu ja välispoliitikat iseloomustavateks teadeteks.

Nii rõhutati, et olümpiapidustustega samal ajal tähistati 75 aasta möödumist Kreeka vabanemisest Türgi ikke alt, loomulikult rõhutati rahvarohkust olümpiamängude avatseremoonial jne. Mängude laiem kajastamine oli ka põhjus, et juba järgmisel aastal jõudis Eesti meediasse infokillukesi, kuidas käivad Pariisi 1900. aasta olümpiamängude ettevalmistused.

Kohalikud olümpiamängud

„Olümpia“ mõiste julgem kasutus tõi Eestis ja meie naaberpiirkondades kaasa selle, et suuremaid (ja väiksemaid) piirkondlikke võistlusi hakati nüüdisaegsete ja antiikolümpiamängude eeskujul nimetama olümpiamängudeks. Varasemat Eesti- ja Liivimaal levinud Saksamaalt pärit võimlemiskultuuri (turniliikumist) hakkasid välja vahetama Inglise spordialad. Laulupidudega sarnased turnipeod olid lühikeseks ajaks asendumas „olümpia-võistlus pidudega“. Koos viimastega jõudis siia piirkonda ja kasvas uue spordiala kergejõustiku populaarsus. Nii näiteks tähistati Riias Liivimaa Venemaa koosseisu kuulumise 200. aastapäeva turnipeoga koolinoortele, mille eeskavas olid ka olümpiamängud. Arvatavasti olid kavas juba modernsed spordialad, eelkõige kergejõustik.

Sarnaseid kohalikke olümpiamänge peeti ülevenemaaliselt (esimesed toimusid 1913. aastal Kiievis, teised juba 1914 Riias), aga ka suuremates linnades, kus spordiseltsid korraldasid oma olümpiamänge. Nii tegid ka baltisakslased. Etniliste eestlaste esimesteks olümpiamängudeks peetakse spordiseltsi Kalev korraldatud mänge 1911. aastal. Aastal 1912 ja 1913 toimusid ka teised ja kolmandad mängud. Eestlaste esimeste olümpiamängude kavalehel seletati ka lahti, kuidas näiteks kalevlased mõistsid selles kontekstis „olümpiamängude“ mõistet: „Esimest korda Eestis kuuleme ülemaalisest wõistluswõimlemistest „kerge atleetikas“. „Olympia mängude“ nime all juba greeklaste juures kõrgel järjel edenenud ning rahwale jõudu ja osawust andew kerge atleetika sport on nüüd igal pool eluga edasi wõitlewate rahwaste juures uueste sündimise ajajärgul.“ Ehk siis – Eestis korraldatud olümpiamängud olid kergejõustikuvõistlused, mida oli täiendatud vajadusel mõne teise valdkonna alaga (1911. aastal oli selleks jalgpalli kauguslöömine).

Eesti spordiseltside maastikku iseloomustas 20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil seltside Kalev ja Sport konkurents (kohati isegi konflikt). Seetõttu ei ole imekspandav, et Sport korraldas vastukaaluks rivaalile oma olümpiamängud, mida defineeris ise meedias samuti „esimese olümpiana“.

Spordikatusorganisatsioonid tsaariajal

Seoses Tsaari-Venemaa, sealhulgas ka eestlaste osalemisega rahvusvahelises olümpialiikumises ja Eestis aina hoogustuva spordiliikumisega tekkis juba aastaid enne iseseisvumist vajadus sporti koordineerivate katusorganisatsioonide järele. Eestimaa kubermangu piirides võttis enne Vabadussõda eestvedaja rolli selgelt spordiselts Kalev. Olümpiamängudele minemist tuli enne iseseisvust koordineerida siiski Tsaari-Venemaa kaudu.

Venemaa olümpiakomitee asutati Sankt-Peterburis 1911. aastal, et võtta osa järgmise aasta Stockholmi olümpiamängudest, kuigi Venemaa sportlased olid osalenud juba ka eelnevatel olümpiamängudel (Venemaa on ka rahvusvahelise olümpiakomitee asutajariik). Tähelepanuväärne on, et Tsaari-Venemaa all osalist autonoomiat omanud Soome suutis oma rahvusliku olümpiakomitee asutada juba 1907. aastal. On teada, et Venemaa olümpiakomitee liikmeks kutsuti nii eestlaste kui ka siin tegutsenud baltisakslaste spordiseltse, näiteks Kalevit ja Tartu võimlemise seltsi. Kui suurt rolli nad seal mängisid, ei ole täpselt teada. Tsaari-Venemaa soovis 1911. aastal võtta veelgi suurema vastutuse spordiliikumise juhtimise eest ja moodustas Venemaa impeeriumi rahvusliku arendamise peavalitsuse kantselei, mis seoti ka erinevate ministeeriumidega. Eesti spordiorganisatsioonid viitasid hiljem, et tegutsemisloa jaoks tuleb kinnitus saada lisaks muule „Wenemaa kehalise kultura edendamise peaülevaatajalt“.

Eesti olümpialiikumist mõjutas Venemaa olümpiakomitee. Stockholmi olümpiamängudele läks suurearvuline Venemaa koondis, kuhu kuulus ka eestlasi Tartu, Peterburi ja Riia spordiseltsidest.

Jalgpallurid asutasid oma liidu juba enne iseseisvusaega

Veel enne, kui jõuti Eesti spordi iseseisva katusorganisatsiooni loomiseni, tegutses Eestis lühiajaliselt ühe spordialaliidu eelkäija. Eesti jalgpall muutus kiiresti siinseks populaarseimaks meeskonnaalaks ja seetõttu proovisid kolm jalgpalliklubi juba 1916. aastal asutada esimest Eesti spordialaliitu. Tallinna spordiseltsid Olümpia, Kalev ja Sport valmistasid ette Tallinna jalapalli liiga (Revelsakaja Futbol-Liga) põhikirja, mis kinnitati augustis. Tekkiv organisatsioon saatis oma põhimääruse ka teistele Eestimaa kubermangu spordiorganisatsioonidele liitumiseks. Kaasaegsete mälestuste põhjal siiski ei jõutud tegutsema hakata ja organisatsioon likvideerus 1917. aastal. Liiga tähtsust on väärtustatud varem niivõrd, et kahe maailmasõja vahel pidas Eesti jalgpalli liit Tallinna jalapalli liitu oma eelkäijaks.

Rohkem kui Venemaa üleriigilise olümpiakomiteega tuli Eesti spordikogukonnal vast siiski suhelda lühiajaliselt tegutsenud Balti olümpiakomiteega. Suvel 1911 asutatu Balti spordiseltside olümpiakomitee Riias, eestvedajaks Läti baltisaksa spordikogukond. See organisatsioon kutsuti ellu, et aidata Baltimaade (Eesti- ja Liivimaa kubermangu) sportlasi Stockholmi olümpiale. Seda üllatavam on, et Kalev, kes oli asutamise juures, ei suutnud kahjuks läkitada oma sportlasi 1912. aastal olümpiamängudele. Suurim võistlus, mille Balti olümpiakomitee korraldada võttis, oli 1914. aasta suvel Riias toimunud teised ülevenemaalised olümpiamängud. Selle võistluse kohta on teada, et korralduse või palve neid organiseerida sai Balti olümpiakomitee Venemaa olümpiakomiteelt. Samamoodi kuulusid paljud suuremad ja väiksemad spordiseltsid Eestist Balti olümpiakomitee juurde. Eelkõige Lätis toimuvate spordivõistluste korraldamiseks küsisid sealsed spordiseltsid luba Balti olümpiakomiteelt. Selle tegutsemisaeg lõppeski arvatavasti esimese maailmasõja puhkemise ja rinde jõudmisega Läti pinnale.

Spordi katuseorganisatsioonide asutamine

Enne esimest maailmasõda oli Eesti spordielu juba väga aktiivne, aga muutus veel aktiivsemeaks seoses riigi iseseisvumise ja eduka Vabadussõjaga. Eesti olümpiakomitee asutamine sada aastat tagasi käis käsikäes Eesti spordi teise keskorganisatsiooni – Eesti spordi (kesk) liidu – moodustamisega. Ühest küljest oli vaja sporti paremini koordineerida ja teisest küljest sooviti ülikiirelt jõuda iseseisva võistkonnaga olümpiamängudele ja rahvusvahelisele tasandile laiemalt.

Eestlaste üheks otseseks mõjutajaks peetakse Soomet. Lisaks tõlketrükiste mõjule toimusid hõimuvendadel ka omavahelised sportlikud mõõduvõtmised. Septembris 1919 osalesid Eesti kergejõustiklased ja hilisemad sporditegelased (Harald Tammer, Johannes Villemson jt) Soome olümpiamängudel Helsingis. Väidetavalt just sellest kokkusaamisest Soome sporditegelastega saadi innustust pürgida järgmistele suveolümpiamängudele (ülesanne oli saada selleks luba korraldajatelt ja alustada kiiremas korras ettevalmistustöid: spordi katusorganisatsiooni vajadus).

Organiseeritud Eesti spordi sünnipäevaks võiks pidada 30. novembril 1919. aastal Tallinna raekojas toimunud esimest spordikongressi. Ürituse protokolli ei ole säilinud, seega saab sisu analüüsida eelnevalt väljasaadetud päevakava, meedias ilmunud artiklite ja loomulikult hilisemate sündmuste abil.

Ürituse korraldas taas spordiselts Kalev ja sinna olid oodatud lisaks spordiseltsidele ka kõik teised organisatsioonid, kus oli spordiga tegelev osakond (näiteks piirkondlikud seltsid või üliõpilasorganisatsioonid). Ühepäevasel kongressil üritati lahendada väga lai küsimustering Eesti spordi liidu asutamisest Eesti spordi häälekandja väljaandmise ja elukutseliste sportlaste küsimusteni. Kaks olulist teemat, mida arutati, olid Antverpeni olümpiamängudele minek ning Eesti olümpiakomitee asutamine. Pole aga selge, kas kõiki päevakorras olnud küsimusi jõuti piisavalt arutada või kulus energia eelkõige pakilisemale. Antverpen oli kõige põletavam küsimus, sest sportlaste ettevalmistuslaagrid olid käimas, aga osalemisluba veel ei olnud. Esimesel spordikongressil valitud Eesti spordi liidu esimene ametnik, tehniline sekretär Johannes Villemson on hiljem meenutanud, et samal ajal saadeti Belgia korralduskomiteele kiri sooviga osaleda iseseisva Eesti võistkonnaga 1920. aasta olümpiamängudel. Kirjale saadi üsna lakooniline vastus, et ülesandmine peab käima Venemaa olümpiakomitee kaudu, sest Eesti ei ole ROK-i liige.

Rahvusliku spordikatusorganisatsiooni asutamine ja Antverpeni olümpiamängudele minek seoti rahvusvahelise tunnustamisega. Eesti spordi eestvedajad mõistsid, et ilma Euroopa ja maailma mõjukate riikide tunnustuseta on väga raske pääseda rahvusvahelistesse ühingutesse ja liitudesse. Nii tõi vandeadvokaat ja spordijuht Ado Anderkopp 1920. aasta Eesti Spordilehe veergudel välja tabava paralleeli. Tekkinud iseseisev Eesti otsis vahetult pärast Vabadussõja lõppu pääsu Euroopasse kahe suure liikumise kaudu: need olid rahvasteliit ja osavõtt olümpiamängudest. Rahvasteliitu võeti Eesti vastu aasta hiljem, 1921. aasta sügisel. Ka suurriigid tunnustasid Eestit pärast 1920. aastat. Sellest lähtuvalt võib pidada Eesti osalemist Antverpeni olümpiamängudel suureks diplomaatiliseks võiduks.

Eesti spordiajaloolastes on tekitanud omajagu segadust 1920. aastal spordiinstitutsioonide asutamise, juhtimise ja tegevuse analüüs. Põhjus võib olla selles, et tegevus oli algselt n-ö mitteformaalne ja ametlik kinnitus saadi alles ajalise viivitusega. Teine põhjus on allikates. Mitu otsust ja kirjavahetus ei ole säilinud (nt Eesti olümpiakomitee fond algab rahvusarhiivis aastast 1929). Tihti on võetud aluseks 1930. aastate ajakirjanduses või mujal ilmunud mälestused, millele tahes-tahtmata on tekkinud rõhuasetusi, mis on subjektiivsed ega põhine faktidel.

Spordi esimese katusorganisatsiooni – Eesti spordi liidu (ESL) – tegutsemise alguseks de facto võib pidada 1920. aasta algust, esimene protokollitud kokkusaamine toimus 20. jaanuaril 1920. Kuigi Eesti mitu spordiajalooraamatut sõnastavad, et esimese juhatuse sai Eesti spordi liit alles 1920. aasta suvel, saatis ESL juba talvel välja kirju, kus blanketil on juhatuse esimeheks märgitud Leopold Tõnson. Lisaks on 1920. aasta esimese poole juhatuse koosolekutel selgelt näha koosseis. Tõepoolest, suvel valiti ESL-i juhatus ja esimeheks sai Ado Anderkopp, aga ka siis on protokolliraamatus kirje „uus juhatus“.

Ametliku institutsioonina registreeriti Eesti spordi liit Haapsalu rahukogu juures alles 1920. aasta sügisel, seda kinnitas kolm olulist Tallinna spordiseltsi: Kalev, Sport ja Valvaja. Registreerimine venis pikale. Seltsides valiti esindajaid ja notarile esitati pabereid juba märtsis ja aprillis. Arvatavasti just asutajate suur töökoormus ja vahele tulnud Antverpeni olümpiamängud pikendasid kinnitamisaega.

Segadus asutamise kuupäevaga

Praegu peame Eesti olümpiakomitee asutamise ajaks 1923. aastat. Mitmes spordiajaloolises trükises on väidetud, et 1920. aastal ei tuldud spordikongressi soovile vaatamata sisuliselt kokku. Rahvusarhiivi säilikutele ja mitmele käsikirjalisele materjalile toetudes peaks seda väidet siiski pehmendama. Vastukaaluks on näiteks sporditegelane- ja ajaloouurija Ruudi Toomsalu arutlenud, et Eesti olümpiakomitee töötas 1920. aastal „ametlikult registreerimatult, ilma põhikirjata“. Talle sekundeerivad mitu kaasaegset eesotsas Harald Tammeriga. Milles küsimus?

Varasema aastaarvu kriitikutele vastukaaluks viitab mitu allikat, et Eesti esimesel spordikongressil langetati isegi otsus asutatava olümpiakomitee isikkoosseisu kohta. Näiteks tegi spordikongressist põhjaliku ülevaate ajaleht Waba Maa, kus on öeldud, et üritusel esitati ja kinnitati seitsmeliikmeline nimekiri „olümpia mängude komiteesse“. Tundub, et komitee tegevus oleks pidanud olema konkreetselt suunatud Antverpeni olümpiamängudele. Nimedest on toodud välja Bernhard Kiisel, Ado Anderkopp, Leopold Tõnson, Karl Klein, Harri Kullerkupp, A. Valdov ja Simsivart. Paljudes teistes allikates on märgitud veidi teine koosseis. Jaotus on taas Tallinna kolme spordiseltsi vahel: Spordist olid Bernhard Kiisel, Julius Reinans, Robert Vichmann (Vihmar), Kalevist Johannes Villemson, Valvajast Ferdinand Tõnso, A. Valdov, Max Heyde. Tulevase olümpiakomitee sekretäriks valiti mereasjanduse peavalitsuse pearaamatupidaja Harri Kullerkupp. Spordiseltsi Kalev liikme Harri Kullerkupu kohta on teada, et ta oli hilisem ametnik ja omavalitsustegelane ja ka purjesportlane, aga spordijuhtimises pole ta rohkem silma paistnud.

Mälestuste põhjal koostatud materjalides on isegi väidetud, et Kullerkupp pandi komitee esimeheks ja Vichmann sekretäriks, see aga ei kõla väga usutavalt. Kindlasti ei ole põhjust üle tähtsustada Kullerkupu rolli EOK asutamise esimese katse juures. Küll peab ütlema, et erinevalt 1924. aastal ametisse astunud EOK koosseisust paistsid 1920. aasta nimekirjades silma sporditegelased, mitte niivõrd tunnustatud poliitikud ja ühiskonnategelased.

Alates 1920. aastast on Eesti spordijuhtimise juures ilmselgelt primaarne roll ESL-il, kuid esimesel spordikongressil kokkulepitus ja ESL-i juhatuse koosolekutel loodeti olümpiakomiteelt selgelt suuremat rolli. Jaanuaris 1920 toimunud Eesti spordi liidu juhatuse koosolekul anti olümpiakomiteele volitused teha eeltöid olümpiale minekuks ja seejuures pidi kogu „välisesitus“ jääma komitee kanda.

Komiteel nähti suuremat rolli ka rahastuses. Näiteks samal koosolekul arvati mõlemale spordi katusorganisatsioonile kontoriruumide rentimise juures, et ESL võiks katta 1/3 ja EOK 2/3 üürist.

Vaatamata mõnele vihjele arhiivis, et üks või teine ülesanne jääb olümpiakomiteele, 1920. aastal siiski aktiivset tegevust ei alustatud. Ruudi Toomsalu väitis Harald Tammerile toetudes, et EOK pani oma volitused maha pärast Antverpeni olümpiamänge. Siiski tuleb pidada selleks hetkeks varasemat aega. Eesti spordi liidu juhatuse koosolekul 28. aprillil 1920 otsustatakse: „Et Olympia komitee senini mingisugust tegevust avaldanud ei ole – otsustati komitee liikmed kokku kutsuda ja ette panna volitused maha panna ja Spordi liidule üle anda.“ See repliik kinnitab, et EOK-l oli liikmeskond siiski olemas. Järgmisel koosolekul mais jaotatakse kiiresti laiali küsimused, millega oleks pidanud ja vahest juba ka tegeles olümpiakomitee. See olid raha kogumine Antverpeni olümpiamängude hüvanguks: loterii korraldamine, suveniirmärkide müümine, heategevusliku peo korraldamine jne.

Ühe versioonina on ajaloolane Reimo Mändla oma magistritöös pakkunud, et EOK tegevus lõpetati 1920. aastal samal ajal, kui eestlased said kätte kinnituse Antverpenisse sõiduks, seega leiti komitee eesmärk olevat selleks korraks osaliselt täidetud ja tegevus lõpetati.

Eesti Olümpiakomitee asutamine

Järgmise paari aasta kohta võib öelda, et rahvusliku olümpiakomitee vajadus oli spordijuhtimise tagatubades teada, aga samal ajal oli teisi põletavamaid küsimusi. Nii näiteks käis suur eeltöö esindusstaadioni ehitamiseks Kadrioru Rohelisele aasale. Lisaks muutus ka keskorganisatsioonide maastik. Asutatud spordialaliitude haldamiseks moodustati Eesti spordi keskliit (ESKL), mille põhikiri registreeriti detsembris 1922. Senine Eesti spordi liit reorganiseeriti Eesti kerge-, raske- ja veespordi liiduks.

Kohe esimesel uue spordi keskliidu asemikkude koosolekul (19.12.1922) otsustati, kuidas jätkatakse rahvusvahelises olümpialiikumises: „Pariisi olümpia mängude eeltööde jaoks Olümpia komitee luua, missugune teostamine liidu juhatuse hooleks jätta.“ Samal koosolekul valiti ka ESKL-i uus üheksaliikmeline juhatus.

Esimeseks esimeheks sai Gustav Laanekõrb, lisaks kuulusid juhatusse mitu senist eestvedajat eesotsas Leopold Tõnsoni ja Johannes Villemsoniga. Seega ei toimunud paleepööret, vaid senised otsustajad jätkasid eestvedamist. Veebruaris 1923 juba täpsustatakse, et olümpiakomitee moodustamine tuleb ülesandeks anda Leopold Tõnsonile ja ta peaks ka uue organisatsiooni liikmete nimekirja esitama ESKL-ile kinnitamiseks. Märtsi lõpus määrab ESKL olümpia komitee põhikirja väljatöötamiseks komisjoni Johannes Villemsoni, Leopold Tõnsoni ja Johan Kisperi.

Sel ajal otsustatakse ka, et olümpiakomitee asutamine on kõigest formaalsus ja sellele võib ülesandeid määrata. Näiteks märtsis anti olümpiakomitee hooleks olümpiafondi moodustamine.

Eesti esimese olümpiakomitee liikmed

EOK esimesed liikmed olid sarnaselt teiste riikide eeskujuga riigi- ja keskkonnategelased. Valituks osutusid Jaan Tõnisson, Georg Vestel, Karl Einbund (Kaarel Eenpalu), Ado Anderkopp, Friedrich Akel, Henrik Koppel, Oskar Kallas, Karl Robert Pusta, Artur Uibopuu, Eduard Aule, Konrad Mauritz, Anton Uesson, Johan Laidoner. Lisaks oli algses nimekirjas Tartu ülikooli professor Aleksander Paldrok, kelle nimi tõmmati siiski maha. Vähemalt sellel koosolekul valiti tollane riigivanem Konstantin Päts Eesti olümpiakomitee auesimeheks. Arvatavasti jäi see institutsioon siiski ellu viimata, sest põhikirjas sellist auametit ette ei nähtud.

Mais 1923 saatis Eesti Prantsuse saatkond välisministeeriumile kirja, milles Pariisi olümpiamängude korralduskomitee kutsus eestlasi mängudele, lisades seejuures: „Ühtlasi palub ülevalmainitud komitee seda kutset edastada kompetent asutusele, kes moodustaks Olympiaade komitee, koondaks osavõtte sooviavaldused ja kellele võiks keskasutus Pariisis anda kõik tarvilikud teated.“ Vastasel korral pidid eestlased oma osavõtuküsimusi suhtluses Pariisi korralduskomiteega hakkama ajama rahvusvahelise olümpiakomitee kaudu.

Olümpiamängudel 1924 ei pidanud rahvusvaheline olümpiakomitee sekkuma. Johan Kisper, Leopold Tõnson ja Johannes Villemson (avalduse juures on nad märgitud kui „Olympia Komitee Asutajad“) andsid Eesti olümpiakomitee põhikirja notar Jakob Kristelsteinile kinnitamiseks 19. novembril 1923 (avaldus
oli allkirjastatud juba 05.11.1923). Notar esitas selle Tallinna–Haapsalu rahukogule. Sama aasta 8. detsembril toimus rahukogus avalik kohtuistung, kus põhikiri leiti olevat seadustele vastav ja 15. detsembril kinnitati põhikiri rahukogu esimehe Karl Hellati allkirjaga. Olümpiakomitee kanti seltside ja ühingute registrisse.

Olümpiakomitee liikmed valiti 8. jaanuaril 1924 Eesti spordi keskliidu juhatuse koosolekul. EOK esimene põhikiri nägi ette, et ESKL valib EOK-sse 13 eluaegset liiget ning sellele lisanduvad ESKL-i enda seast valitud ja vahetuvad liikmed. Sarnaselt teiste riikide eeskujuga ja peaaegu täiesti erinevalt 1920. aasta koosseisust valiti sinna nii koosoleku protokolli kui ka EOK põhikirja sõnastuse kohaselt „riigi- ja seltskonnategelased“.

EOK, mis moodustati tähtsatest riigitegelastest, ei jõudnud sisuliselt sekkuda Pariisi ettevalmistustesse. ESKL jätkas suhtlemist Pariisiga eestlaste majutamiseks, korraldati eri spordialade olümpiakandidaatide treeningkogumisi ja otsiti raha saamise võimalusi: loterii korraldamine, märkide müük, valitsuse abi
(näiteks laen). Spordiajakirjanduses kirjeldati ja mõtestati EOK moodustamist järgnevalt: „Keskliit on samme astunud võistlejate Pariisi saatmise garanteerimiseks, millena on tuua korteri ja ülespidamise võtmist „Village olympique’is“, staadioni juures.“ Samuti väljendati ametlikus kirjavahetuses Eesti Pariisi saatkonnaga selgelt, kes vastutab olümpiavõistkonna eest: „1924. a. Pariisis ärapeetavatest olympia mängudest kavatseb Eesti Spordi Keskliit osa võtta kuni 150 sportlase ja huvireisijaga.“ Pärast Pariisi mänge tegi ESKL ka analüüsi, kuidas eestlastel suveolümpiamängudel läks. Muu hulgas tehti jõuline ettepanek asutada Tartu ülikooli juurde kehakasvatuse instituut, kust saada tulevikus spordiinstruktoreid.

Vahest kõige õigemini sõnastab Eesti olümpiakomitee rolli selle asutamise ajal spordiajakirjanik Oskar Lõvi: „Esitamise ja toetamisliikumise suurorganina on ellu kutsutud 15-liikmeline olümpia komitee – iga rahvuse ülemvõim võistlejate esitamiseks olümpiaadil ja võistlejate viimsele pääsuks.“ Ehk võib seda
tõlgendada nii, et algselt oli tegemist esindusorganisatsiooniga, kes formaalselt vahendas Eesti delegatsiooni suurvõistlusele.

Lisaks võisid tulevikku vaatavalt prominentsed (sealhulgas Eesti mitme riigivanemaga) EOK liikmed individuaalselt mõjutada riigi tasandil positiivselt mitut otsust spordikogukonna jaoks, näiteks kultuurkapitali seadust.

KASUTATUD KIRJANDUS
● C. R. Jakobson. Kooli Lugemise Raamat, Kolmas Jagu. Tartu 1876, lk 75–76.
● Pühapäewadest ja pidudest. Oma Maa, 12.31.1886, lk 274.
● J. Sepp Olimpus ja Olimpia mängud. Oleviku Lisaleht, 29.12.1884, lk 11.
● Paide palukesed. Koit, 17.11.1906, lk 3.
● Eesti poliitik. Olewik. 23.08.1893, lk 3.
● C. R. Jakobson. Wõidu-jooks. Sakala Lisaleht, 04.06.1888, lk 1.
● Postimees, 11.08.1897, lk 3.
● Prantsusmaa. Olewik, 27.06.1894, lk 377.
● Kreekamaa. Eesti Postimees, 05.04.1896, lk 2.
● Wene telegrahwi agentuuri telegrammid. Postimees, 16.07.1897, lk 3.
● Liiwimaa Wene walitsuse alla saamise juubelipäev. Usk ja Elu, 09.06.1909, lk 9.
● Enn Mainla. 100 aastat esimestest olümpiamängudest Tallinnas. Sport ja Muuseum, 2012, nr 1, lk 19–24.
● Võistluste kava: „Kalev“: Esimesed Olympia mängud Tallinnas 6.–7. augustil 1911. a. Tallinn, 1911.
● Ajaleht, 25.07.1913, lk 4.
● Protokollid, ringkirjad, aruanded ning Vene Olümpia-Komitee. Rahvusarhiiv (AR) EAA.1645.1.8, 1 10
● R. Toomsalu. Kergejõustik Eestimaal I osa. Tallinn, 1982, lk 62. (Käsikiri Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis.)
● Eesti jalapalli liit kinnitatud. Tallinna Teataja, 2.09.1916, lk 3.
● Lätimaalt. Postimees, 10.12.1911, lk 2.
● Sport. Tallinna Teataja, 25.11.1913, lk 5
● Jalgpall. Minevikust tänapäevani. Koostaja Lembit Koik. Tallinn, 1970, lk 19.
● Sport. Waba Maa, 26.09.1919, lk 3.
● R. Mändla. Eesti maadluse organisatoorne korraldus aastatel 1920–1940. Magistritöö Tartu ülikooli juures, 2018, lk 37.
● Ruudi Toomsalu. Organisatsioonid. Staadionid. Kursused. Perioodika. Raamatud. Tallinn, 1982, lk 4, lk 8.
(Käsikiri asub Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis.)
● H. Tammer. Eesti esinemine Olümpia mängudel. Eesti Spordileht, 12.06.1920, lk 3.
● Eesti Olümpia Komitee, AR, ERA 1323.
● Eesti Spordileht, 23.02.1935.
● Eesti Spordi Liidu juhatuse koosolekute protokollid. RA, ERA1330.1.47, l 1.
● Kirjavahetus Eesti Spordi Liidu ja Antverpeni Olümpia mängude komiteega. RA, ERA.1583.1.252, l 1.
● Eesti Spordi Liidu juhatuse koosolekute protokollid. RA, ERA1330.1.47, l 19.
● Kirjavahetus ja avaldus Eesti Spordi Liidu Tallinn-Haapsalu Rahukogus registreerimise kohta. RA, ERA.1330.1.265, l 1.
● Kalev I. J. Maidlo, E. Piisang. Kalev. Läbi sajandi. Esimene osa 1900–1944. Tallinn, 2001, lk 132.
● Esimene Eesti Spordikongress. Waba Maa, 02.12.1919, lk 3.
● Harri Kullerkupp 50-aastane. Postimees, 01.03.1939, lk 9.
● Organiseeritud spordiliikumise eelaeg. Eesti Spordileht, 20.06.1930, lk 10.
● Eesti Spordi Liidu juhatuse koosolekute protokollid. RA, ERA1330.1.47, l 1p 13p; 14p.
● R. Mändla. Eesti maadluse organisatoorne korraldus aastatel 1920–1940. Magistritöö Tartu ülikooli juures, 2018, lk 54.
● K. Antons, K. Voolaid. Eesti spordi lugu. Tartu, 2018, lk 104–106.
● Eesti Spordiliidu juhatuse ja Asemikkude Kogu koosolekute protokollid. RA, ERA 1322.1.4, l 2; l 8; l 9.
● Kirjavahetus Eesti osavõtu kohta VIII Olümpiamängudest. RA, ERA 1585.1.489, l 10; 1.5, l 67p.
● Eesti Olümpiakomitee. RA. ERA14.10.940, l 4.
● Eesti Spordiliidu juhatuse koosolekute protokollid. RA, ERA 1322.1.5, l 12p.
● Oskar Lõvi. 8. olümapiaad. Eesti Spordileht, 31.01.1924, lk 22.
● Kirjavahetus Eesti osavõtu kohta VIII Olümpiamängudest. RA, ERA 1585.1.489, l 135.
● Oskar Lõvi. 8. olümpiaad. Eesti Spordileht, 31.01.1924, lk 22.