Olin lapsena väikestviisi hobusehull (üllatus,üllatus!) ja ega seegi vist midagi iseäralikku polnud, et unistasin ühel ilusal päeval kapata ringi, vibu käes, ja saata hobuse seljast lendu nooli nagu tõeline ratsasõdalane. Elu tõi mu teele aga palju teisi huvisid ja hobisid, mistõttu kunagised regulaarsed ratsatrennid asendusid mõned korrad aastas ratsamatkadel käimisega. Maastiku, mägede ja mereääre nautimine sadulast on minu jaoks alati olnud ääretut rahulolu ja vabaduse tunnet pakkuv kogemus. Mitte miski ei ole olnud võrreldav eufooriaga, mida olen tundnud kihutava hobuse seljas, juuksed tuules lehvimas ja kabjaklobin kõrvu paitamas. Siiski on miski alati kuklas kripeldanud… Kui paar aastat tagasi sain kingituseks vibu ja seda natuke tundma õppisin, hakkas see miski endast uue hooga tunda andma. Nii jõudiski asi lõpuks sinnamaale, et leidsin end Bulgaaria mägede vahelt ratsa vibulaskmist õppimas!
Külalislahke Bulgaaria
Bulgaarias tervitasid mind imeliselt kuum septembrikuu päike, ääretult külalislahke pererahvas ja kõige tasakaalukamad hobused, kellega mul on kunagi olnud au ratsutada. Kooli “The Way of the Horse and Bow” asutaja Vladimir Mustakerski tervitas mind kohe Sofias lennujaamast väljudes. Temalt sain inspiratsiooni ning kuhjaga mõtlemisainet juba esimese tunni jooksul, kui sõitsime tema ja ta pere armsasse koju. Vladimir ja tema poeg Panajot on õppinud Lajos Kassai ratsa vibulaskmise koolis Ungaris (Kassai Equestrian Archery School) ja praktiseerivad ning annavad edasi tema traditsioonilisi meetodeid.
Kuigi olin hirmsasti tahtnud ratsa vibulaskmist omal käel proovida, siis ega ma ausalt öeldes väga ei teadnud, mida oodata. Lootsin muidugi, et mul õnnestub nädala jooksul ehk mõni nool päriselt hobuse seljast lasta, aga tegelikult tundus see üsna uskumatuna. Teadsin ju omast käest, et isegi maapinnalt nõuab hea tehnikaga vibu valdamine suurt pühendumist ja harjutamist. Seda suurem oli minu üllatus kui nädala lõpus suutsin galopeeriva hobuse seljas noole paika sättida ja märklaua poole teele saata. Loomulikult ei tasu siin rääkida suurest täpsusest, aga saavutus iseenesest!
Kontaktis hobuste, looduse ja iseendaga
Kogu treening oli suurepäraselt üles ehitatud. Olin väga soovinud leida kohta, kus lisaks vibulaskmisele ja ratsutamisele keskendutakse ka hobusõbralikele meetoditele ja kus oluline on kogu elufilosoofia, looduslähedased põhimõtted ja üleüldine austus meid ümbritseva vastu. Ma ei pidanud pettuma! Vladimir ja Panajot olid alati olemas, et arutada kõikvõimalikel suurematel ja väiksematel teemadel ning nende lähenemine hobustele oli nii imeliselt loomulik ja pehme, et polnud kahtlustki nende ühises keeles ning teineteisemõistmises. Õppisin Bulgaaria metsade ja mägede vahel, kui häbematult vähe olin hobuseid lapsepõlve jooksul päriselt tundma olin saanud. Sain veidikene aimu sellest, kui vähe on mul tegelikult nende suurepäraste olevuste suhtes tunnetust ja kui vähe valdan nende keelt. Aga see oli omamoodi ilus avastus, kuna ma sain aru kui maagiline teekond mind ees ootab.
Ratsa vibulaskmise programm oli üles ehitatud nii, et hommikuti tegelesime hobustega ja ratsutasime ning pärastlõunal treenisime vibudega. Hobused elasid suurel alal mägedevahelises orus ja neid oli alati tore hommikuti taga otsida- see oli nagu väikestviisi soojendus kogu päevaks. Ratsutamiseks kasutasime esialgu inglise sadulaid ning seejärel spetsiaalseid vibulaskjatele mõeldud kõrge esi-ja tagakaarega sadulaid, mida olin filmidest näinud Mongoolia ratsasõdalaste kasutuses. Minule tuttavate valjaste asemel kasutasime nöörpäitseid ja köisratsmeid, millega harjumine võttis veidike aega. Suurim takistus arenguks oli mu enda peas nagu ma väga kiiresti mõistsin.
Miskipärast tekkis hirm, et hobust on ilmselt raske juhtida. Nagu aga ilmnes, siis ei olnud probleemi ei juhtimise, peatumise ega millegi muuga, kuna hobused olid pehmed, kontaktsed ja imeliselt tundlikud. Mulle tegi nalja, et tundsin end alguses nende uskumatult rahulike ja tasakaalukate hobuste seljas nagu tõeline algaja. Ometi olin alati armastanud särtsakaid, natuke plahvatusohtlikke ja energilisi hobuseid ega polnud juba ammu sadulas hirmu kogenud. See tarkus ja tasakaalukus, mis Vladimiri hobustest õhkus, pani mind esimese hooga tundma end äärmiselt ebakindlalt. Mõne päeva pärast ei saanud aga enam aru, miks peaks keegi hobusele üldse kunagi suulised suhu panema? Tegime ka kõikvõimalikke harjutusi ja ettevalmistusi vibulaskmiseks sadulast- viskasime üksteisele palli, võitlesime “mõõkadega” ning ratsutasime käed lahti.
Vibu laskmine liikuva hobuse seljast
Õhtune vibutreening oli ääretult põnev. Olin ju ka varem natuke vibuga katsetusi teinud, aga ratsavibud on siiski natuke midagi muud. Väga täpset sihtimist seal ei toimugi- selleks ei oleks liikuva hobuse seljas nagunii aega. Seega on täpseks laskmiseks oluline arendada oma käe-silma koordinatsiooni, lihasmälu ja intuitsiooni. Tegime vibuga kõikvõimalikke harjutusi ja liikumismustreid- kükitamine, ühel jalal tasakaalu hoidmine, sammude kombinatsioonid, pikali oleval tünnil seismine ja istumine ning sihtimine ette, taha, kõrvale. Samuti õppisime hoidma lisaks vibule samas käes ka kolme noolt, mida tuli spetsiaalse tehnika abil kiiresti üksteise järel vibunöörile laadida. Kassai koolis on üheks testiks kolme noole laskmine nelja sekundiga. Panajot oli suuteline tegema seda kahe ja poolega.
Kui asi jõudis nii kaugele, et meile ulatati ratsutades kätte vibu ning saime esialgu sammus, seejärel traavis ja lõpuks galopis nooli märklaua poole teele saata, tundsin justkui oleksin saanud otseühenduse enda kõige ürgsema minaga. Usun, et meis kõigis on paras ports mineviku metsikust ja et vahel on oluline neid ürgseid hingesoppe külastada. Spetsiaalsel vibulaskmise platsil oli reegliks, et esialgu võetakse hobune raja alguses seisma, seejärel liigutakse kas sammus, traavis või galopis mööda sirgjoonelist kitsast rada ning lastakse kolme märklaua pihta- ette, küljele ja tahasuunas. Algajana on mõelda ja tähelepanu pöörata muidugi paljule, aga seda suurem on saavutusrõõm suur kui nool saab nöörile paika ja ka õigel ajal lastud. Peensusteni treenitud, usaldusväärsed ja usaldavad hobused on siinkohal muidugi võtmetähtsusega!
Mulle usaldatud imepärase araabia hobuse Boaza selga oleksin hea meelega oma vibuga jäänudki… Pärast seda kui olime viimasel päeval maastikul väikesel lõdvestusmatkal käinud, oli aga aeg oma kodinad kokku pakkida ja ülimalt armsast traditsioonilisest Mongoolia jurtast välja kolida. Elamus kogu sellest kogemusest jääb aga minuga veel pikaks ajaks!