Pärnumaa hobusekasvatajate seas tuntakse Sassi talli rohkem puhkamis- ja treenimisvõimluste pärast, talli perenaine Malle Aavagi on hästi tuntud kui fanaatiline hobuentusiast, kelle eestvedamisel on Sassi talu tosina aastaga kujunenud tõsiseks ratsakompleksiks Audru vallas, kus nüüd tegutseb juba mõnda aega uus ratsaspordiklubi Audrurannagi.
Sassi talli teatakse Eestis mitmete ürituste kaudu, selle kuulsus on levinud välismaalegi, Guinessi rekordite raamatuski teatakse Audru vallas asuvat majapidamist, kui line-tantsu maailmarekordi püstitamise kohta.
Malle Aava, millest ja kuidas tekkis teil huvi hobuste ja ratsaspordi vastu?
Julgelt võin öelda, see huvi on pärineb mul lapsepõlvest. Esiteks oli mu vanaisa ratsaväelane esimese Eesti Vabariigi armees. Kuid see on pisut kaugem suhe. Tegelikult sai siiski kõik alguse lapsepõlves sohvoosiaegse hobuste ujutamisest. Eks ma sellel ajal neisse loomadesse kiindusin.
Tegelikult meenub seoses hobustega mulle esmalt lapsepõlve kodukohast üks jõeäärne kask, mida kujutlesin hobusena. Ehtisin kaske, minu silmis oli ta kõige uhkem, kõige suursugusem hobune. Kui kodus oli pahandusi, lippasin sinna, sõbra kask-hobuse juurde. Paraku kaasnes kasega ka lapsepõlve suurim tragöödia. Nimelt asus kase kõrval teine, kordi suurem, tõsi, kuivanud puu. Mu võõrasisa otsustas selle maha võtta. Sealjuures juhtus aga, minu jaoks vähemalt, suur õnnetus. See suur, jõrakas, kuivanud puu langes õnnetuseks minu kase peale… Mäletan seni ajani raginat, mis saatis minu kase, minu hobuse murdumist… On vahel nii, mida rohkem mõne sündmuse peale mõtled, seda selgemalt see sulle meenub. Nii ka kask-hobuse puhul.
Tegelikult olengi kogu aeg hobuste, (nii kujuteldavate kui ka päris-), ümber tiirelnud. Meenuvad ühe kujuteldava hobusel, ehk siis kütusemahutil istumise eest vanaisalt saadud triibulised, meenuvad ka kummist traksidest ja puupulgast tehtud valjad.
Teid ümbritsevad mitmed linnalegendid. Käibel on mitu Sassi talli tekkeversiooni, räägitakse sellest, kuidas kuri puuk teid äärepealt hukutanud oleks. Kuidas on lood tegelikkuses?
Kuidas Sassi tall, õigemini talu üldse tekkis? Julgelt võib väita, et armastusest. Kohtusin oma praeguse rootslasest elukaaslasega tänu ühisele huvile hobuste vastu. Meie vahel tekkis tõmme. Sel põhjusel hakkasimegi koos otsima maatükki, kuhu rajada see, mida praegu tuntakse Sassi tallina. Audru valdagi sattusime tegelikult üsna juhuslikult, meil oli kaalumisel teisigi variante.
Lõpuks otsustasimegi, eeskätt tänu mere lähedusele ja ühele maakivist ehitisele, mis meile väga meeldis, siiski Audru kasuks. Ja täna me seda ei kahetse. Loodus on siin kena, meri, mis mu elukaaslase jaoks väga tähtis, on lähedal. Nii me paikseks jäimegi. Nii võibki öelda, Sassi tall on meie armastuse vili.
Fotol: Memory Day 2007.a. (Ago Ruus)
Teil on Sassi tallis üsna heal tasemel kompleks, maneež ja hoonestus pakuvad inimestele mitmesuguseid võimalusi. Siiski olen kuulnud, hoonetelgi on oma lugu rääkida?
Jah, on küll. Enamik taluhooneid on pärit Rootsist, seal mu elukaaslasele kuulunud kompleksist. Rootsis võeti hooned lahti ja laaditi laevale. Edasi algas juba teekond Pärnu sadamasse. Siin tekkiski tagasilöök, ehk siis lugu, kui soovite. Nimelt oli laev sadamas valveta ja ühe öö jooksul jõudsid kratid osa hoonetega kaasas olnud vidinaid sisse vehkida. Kes seda tegi, kuidas seda tehti, see on jäänud tänase päevani saladuseks.
Ja ikkagi see puuk?
Sellega on tegelikult lihtne. Puugi korjasin üles siit samast, Sassi tallist. Sain selle hiljem isegi kätte. Paraku liiga hilja. Tekkis kõrge palavik, mis kuidagi ei tahtnud alaneda. Helistasin arstile korra. Helistasin teist korda. Hiljem, nii kummaline, kui see ka ei ole, ei võtnud ta mu telefonikõnesid enam vastu. Pärast mulle muide selgitati, et olukord oli läinud ikka päris hulluks.
Siis hakkas tegutsema mu õde. Esmalt viidi haiglasse. Sealtki ei ole mul just kõige meeldivamad mälestused. Mind pandi palatisse, aga edasi vaata ise kuidas saad… Alles hiljem, kui minu tervisliku seisukorra üle hakkasid pärima arstid väljastpoolt, midagi muutus. Igatahes jäin ellu, õnneks pole ka tüsistusi.
Sassi talu on vaatamata kõigile raskustele üsna hoogsalt arenenud. Milles peitub saladus?
Ei teagi… Arvan, mingit saladust siin ei ole. Mul on lihtsalt vedanud inimestega, kes mind ümbritsevad. Eks siingi ole igal ühel oma lugu, näiteks kuidas Ester muutus ratsasportlasest Rootsis tudeerivaks kokaks, muide väga heaks. Kiita tahaks teisigi. Kallet, tema venda, kellega meil on väga hea klapp, Merlinit, Aadit, Ninat, Töörobotit Matit. Sassi talliga ühtehingavaid, alati abivalmis hingesugulasi. Kõiki toredaid inimesi ei jõua nimetatagi, nii et ärgu keegi solvugu. Tegelikult ongi Sassi tallis kujunenud selline õhkkond, et tehakse rohkem, kui tarvis, ja peaasi – tehakse hingega. Aga see on tänapäeva tingimustes juba väärtus.
Sassi tallist on tänaseks välja kasvanud ratsaspordiklubi Audruranna. Miks?
Jõudsime järeldusele, et tallis peab olema oma klubi. Seni kuulusid paljud meil treenijad erinevatesse klubidesse. Paraku kujunes olukord
sageli selliseks, et võisteldi küll teatud klubi nimel, klubipoolne toetus seevastu ratsanikule ja hobusele jäi aga napiks.
Arutasimegi isekeskis, klubi vahendusel on kergem just talu spordipoolset tegevust arendada. Mis seal salata, rahalise toetuseta on üsna raske sporti edendada. Pigem vastupidi, on ju teada-tuntud tõsiasi, spordi pool kipub rahata ära vajuma. Eks see oligi üheks klubi loomise ajendiks.
Teisalt tahaks muidugi märkida, ilma meie tallis treenivate noorsportlaste lastevanemate toetuse ja initsiatiivita poleks meil klubist midagi välja tulnud. Nii võibki kokku võtta, et meie “klubibeebi” sünni tingis kõigi osapoolte – treenijad, lapsevanemad ja tall – vastastikune huvi.
Ja lõpuks, tegelikult kuulub väike eneseupitamine asja juurde. Jääb ju klubist märk maha, endalgi hea, uhke tunne: näe, meie tegime, meie võitsime. Peab tunnistama, eneseuhkus, teatav piisk auahnustki on ju kah midagi väärt!
Ühine klubitegevuski on lahti läinud. Viimasel koolivaheajal toimus Sassi tallis lastele talvine ratsaspordilaager, tulevikus tuleb muidki üritusi, kuhu loodame meelitada teisigi osalejaid Pärnumaalt ja miks mitte kogu Eestist.
Nimetasite Pärnumaa ratsaspordiklubisid. Milline on Teie arvates koostöö klubide vahel?
Jääb mulje, et väiksemad klubid majandavad kõik omaette. Pakun, ilma sportlaste, aga ka lastevanemate fanatismita olekski täna Pärnumaal peaaegu võimatu midagi korraldada. Pärnumaa justkui tukub. Inimesed küll suhtlevad omavahel, vastastikku jagatakse nõuandeid ja soovitusi, siiski arvan, et sellest jääb pisut väheseks. Kindlasti võiks, ja lausa peaks, koostöö erinevate klubide vahel parem olema. Praegu ongi kahjuks kujunenud olukord, kus kõik hobuseinimesed tunnevad kõiki, siiski eelistatakse miskipärast nokitseda omaette. Pakun, et ühiselt tegutsedes suudetaks saavutada kindlasti palju enamat. Võiks ju käia teineteisel külas, korraldada ühiselt väiksemaid mõõduvõtmisigi. Kahju, kuid täna seda veel ei toimu.
Tean, et Pärnumaal on viimasel ajal loodud mitu uut ratsaspordiklubi. Loodan siiralt, et peatselt hakatakse mõtlema ka laiemale koostööle. Igatahes Sassi Talu on avatud kõigile pakkumistele.
Kas Teil on selleks ka mingisuguseid ettepanekuid või näiteid, milles see koostöö võiks seisneda?
Kindlasti. Näiteks peame läbirääkimisi koostöö osas ühe Soome ratsakooliga. Koostöö põhimõte on aga iseenesest lihtne – nimelt vastastikused külaskäigud.
Soomlased tuleksid ühel aastal meile külla, järgmisel aastal külastaksime meie neid. Külaliste vastuvõtja kannab sealjuures kõik majutamisega kaasnevad kulutused. Külaskäik ise päädiks võistlusega. Usun, see saab olema nii külalistele, kui võõrustajatelegi suureks elamuseks.
Pärnumaal, kus kaugused ei ole niivõrd suured, võiksid eri klubid käia rohkem teineteise korraldatavatel võistlustel. Eriti neil võistlustel, kus osalevad noorsportlased. Noortel tekiks nii võimalus omavaheliste kontaktide sõlmimiseks, samas omandataks võistluskogemusi. Pakun, et spordiala toetajaskond suureneks kindlasti. Samas saaksid osalejad suuresti juurde treening- ja võistlushasarti, mis on samuti väga oluline.
Lõpuks võiksid võistluseid noortele erinevad klubid korraldada kahassegi.
Arvan, et koostöö raames tuleks enam rõhuda erinevate noor- ja harrastussportlastele mõeldud võistluste korraldamisele. Pikemas perspektiivis aitab see ju kaasa ratsaspordi populariseerimisele, seda eeskätt just noorte seas. Kindlasti peaks see kujunema eesmärgiks omaette.
Millised on tulevikuplaanid Sassi tallis?
Plaane on mitmeid. Ise plaanime korraldada mitu võistlust, seda mitte ainult meie klubi liikmetele, oodatud on kõik huvilised. Samuti kavatseme osaleda mitmel kalenderplaanivõistlustel, seda nüüd juba kaheksa hobusega. Loomulikult arendame klubilist tegevust. Muidugi peab arenema talu kui selline. Kindlasti ei unusta me ka teist Sassi talli tegevusala – ratsaturismi. Nii et usun ja luban: tegevust jagub Sassi talus kõigile.
Malle Aava
Sassi talu perenaine
Raavo Raadik
vabakutseline ajakirjanik