Sel aastal toimus Tallinn International Horse Show Saku Suurhallis juba 12. korda. Suurvõistluse alustalaks on vabatahtlike töö, mis tavapublikule esimesel hetkel võib-olla silma ei paistagi. Siinkohal tutvustamegi teile veel üht neist tublidest taustajõududest.
Horse Show toimumise peamisteks faktoriteks on lisaks sportlastele ja nende ratsudele korraldustiim ja sponsorid. Ilma nendeta ei ole sellise suuremahulise spordipeo läbiviimine kuidagi võimalik. Kõige suurema korraldusarmee moodustavad vabatahtlikud. Kui tänavusel Horse Showl osales ca 100 sportlast, siis vabatahtlike hulk ületab neid kahekordselt. Ehk iga sportlase kohta on ametis ca 2 vabatahtlikku.
Vabatahtlikke on kokku tulnud üle Eesti. Osad on Horse Showl esimest või teist aastat, kuid on ka mitmeid, kes on panustanud kõik 12 aastat järjest. Säreveres elav Mirjam Averin ei ole vahele jätnud mitte ühtegi Tallinn International Horse Show’d. Esimesel aastal oli ta võistlustel pealtvaatajana, kuid juba teisel aastal tuli koos sõbrannaga ise kaasa lööma. Sõbranna jaoks jäi see küll esimeseks ja viimaseks vabatahtlikuaastaks, kuid Mirjam jäi hobuvõistlusele truuks ja jääb ilmselt ka edaspidi. Tallinna Horse Show’st on tema jaoks välja kujunenud lausa väikestviisi pereüritus, ka Mirjami õed on suurvõistlustel alati ametis. Keskmine õde on sama staažikas vabatahtlik nagu Mirjamgi ning noorem õde liitus mõned aastad hiljem.
Mirjam ja Maarja 2010. aasta märtsikuisel horseshow-l, mil ilmastikuolud olid sootuks teised, esitades tallimeeskonnale mitmeid väljakutseid.
Mirjam teadis kohe algusest peale, kus meeskonnas ta toimetada tahab: „Kui juba tulla ratsavõistlustele, siis võiks ikka hobuste juures olla“. Sellele tõdemusele on ta truuks jäänud siiani. „Tallitiimis saab olla hobustele kõige lähemal,“ põhjendab Mirjam. Seal saab ta hobustega vahetult toimetada ja seeläbi panustada sportlaste õnnestumisse. Tallimeeskond on tiim, kelle tegemisi ja toimetusi publik küll ei näe, seda enam aga tunnetavad seda ratsanikud ja eelkõige just need neljajalgsed sportlased – hobused. Lisaks on tallimeeskond kõige priviligeeritum seltskond. Kui nemad pääsevad absoluutselt igale poole võistluse territooriumil, siis teistel vabatahtlikel talli asja ei ole. Talliuksel valvab turvatöötaja ja kontrollib, et kõrvalised isikud tallide territooriumile ei pääseks. See on oluline ohutuse ja turvalisuse, aga eelkõige just hobuste heaolu tagamiseks. Tallis toimub ju nii hobuste ettevalmistus võistlusväljakule minekuks, aga ka puhkus ja taastumine võistluspäevast.
Tallimeeskond taastub samuti võistluspäevast, et öösel valvesse minna.
Hobuste turvalisus ja heaolu on tagatud ööpäevaringselt. Sellepärast on ka tallimeeskond jagatud päevaseks ja öiseks vahetuseks. Kui päevasel ajal on sportlaste abilised ehk groomid ka kohal ja toimetamas, siis tallitiimi öine vahetus peab kogu vastutuse enda õlule võtma. Tingimata peab mitmeid kordi öö jooksul tegema kontrollringkäigu ja likvideerima tekkinud probleemid. „Kõige olulisem ongi probleeme ära tunda“ ütleb Mirjam. Kuigi talle on valvamas ka turvatöötajad, siis tallitöösse nad ei sekku. Kuna neil puudub kogemus hobustega, siis ei pruugi nad lihtsalt aru saada, et hobusel midagi viga on. Või siis vastupidiselt võib mõnda kergesti lahendatavat küsimust üle dramatiseerida. Seepärast päris hobukogenematuid inimesi ka tallimeeskonda ei võeta. Ka peab tallimeeskond andma vahel hobustele toidud ette, nendega jalutama või muid töid tegema, kui sportlased või nende groomid abi vajavad. Tööde sisu on väga mitmekesine, aga kõige olulisem on siiski kontrollida, et hobustega oleks kõik korras.
Hobuste uputusest päästmiseks on mõningatel aastatel tulnud tallis pool ööd vett kühveldada
Kui Tallinn International Horse Show võistluspäevad on reede, laupäev ja pühapäev, siis Mirjami ja tema kaaslaste kõige kiiremad päevad on hoopiski kolmapäev ja neljapäev. Nendel päevadel saabuvad sportlased ja hobused ja algavad ettevalmistused võistluseks. Tallimeeskond võtab kõik hobused vastu ning hoolitseb, et neile oleksid valmis saepurukattega boksid, hein ja vesi ning muu ühe sporthobuse eluks vajalik. Väga oluline on hobuste paigutamine boksidesse. Jälgida tuleb, et hobused sobiksid oma boksinaabriga. Näiteks täkku ja mära ei tohi kõrvuti panna. Mirjam on muidugi juba nii kogenud hobuseinimene, et tema jaoks on kõik need teadmised ja oskused elementaarsed.
Talliplaan on tallimeeskonna esimene tööülesanne enne iga võistlust. Tõeline puzzle tuleb kokku panna ning loota, et saabuvate hobuste sugu ka päriselt üles antule vastaks. Sageli see kahjuks nii ei olegi!
Huvi hobuste vastu on Mirjamil kui ka teistel tema pereliikmetel juba päris pisikesest peale. Kõik tema pere lapsed on olnud hobustega sinapeal niikaua kuni nad mäletavad. Märjamaal asuva vanematekodu läheduses oli tall, kus sai hobustega tutvust teha ning ratsutama õppida. Nüüd on vanematekodus elavatel õdedel juba endal hobused. Ja kui Mirjam kodus käima satub, siis saab ikka ka õdede hobustega ratsutatud. „Võistlusvaimu minus ei ole, olen rohkem hobiratsutaja. Aga sellest hoolimata meeldib väga võistlusi vaadata.“ ütleb Mirjam oma seose kohta ratsaspordiga.
Õed Averinid ratsavõistluste jälgimas
Kuigi Mirjam on läbi ja lõhki hobuseinimene, siis tema elukutse ei ole hobustega üldse seotud. Eesti Kunstiakadeemia haridusega Mirjam on hoopis tunnustatud restauraator. Seega on ta kodus nii kirikute laemaalide restaureerimises kui ka hobusekasvatuses.
Mirjam tööl ehk Risti kirikut restaureerimas
Tallinn International Horse Show on ainulaadne koht, kus kohtuvad täiesti erinevate elualade inimesed üle Eesti, keda liidab ühine armastus – hobused ja ratsasport. Ja üheskoos viiakse ellu selline suurepärane võistlus.