Valgevene ratsaspordisüsteemi ülesehitusest ja toimimisest vestles autor Valgevene Ratsaspordi Liidu juhatuse liikme Natalya Juranova ning Valevene Ratsaspordi Liidu peasekretäri Alesya Machulskayaga. Vestlus leidis aset mullu novembrikuus lumises Ratomkas.
Kõigepealt mõned faktid Valgevenest:
Pealinn: Minsk
Pindala: 207 595 km2
Riigikeeled: valgevene, vene
Rahvaarv: 9 459 000
Rahaühik: valgevene rubla
President: Aleksandr Lukašenka
Ajavöönd: Ida-Euroopa
Valgevene Ratsaspordi Liit (VRL) asub oma peakontoriga riigi suurimas ratsaspordikeskuses Ratomkal, mis jääb Minskist vaid veidi enam, kui 10 km kaugusele mööda Vilniuse maanteed. Nagu meie kodune alaliitki, mahub kogu VRL töökas kollektiiv ühte kabinetti, mis asub Ratomka hotelli esimesel korrusel, hõivates pindalal nii silma järgi 30 m2. Kontoris töötab igapäevaselt kolm inimest; peasekretär, kes hetkel tegelikult lapsehoolduspuhkusel, külastab bürood kord nädalas, täites oma ülesandeid põhiliselt kodukontorist.
Nagu prouade jutust selgub, on Valgevenes säilinud praktiliselt täies ulatuses omaaegne NSVL aegne spordisüsteem. Väidetavalt on Valgevene täna viimane riik, kus taoline süsteem veel au sees. VRL kuulub Spordi- ja Turismiministeeriumi haldusalasse ning kõik olulisemad plaanid ja kavad kinnitatakse ministeeriumis.
Koondiste liikmed spordiministeeriumi palgal
Alaliit koostab arengukava igaks olümpiatsükliks, mille põhisisuks on riiklike koondiste treening- ning võistlusplaan. Loomulikult tuleb nimetatud kavas anda prognoosid (lubadused) rahvusvaheliste tiitlivõistluste tulemuste kohta. Arengukava kinnitab ministeerium ning selle alusel kindlustatakse alaliidule koondiste riiklik finantseerimine. Koondise liikmed on spordiministeeriumi palgal, lisaks tasub ministeerium kõikidel kinnitatud arengukavas nimetatud rahvusvahelistel võistlustel ja treeninglaagrites osalemise kulud. Sama kehtib ka Valgevenes korraldatavate rahvusvaheliste võistluste suhtes.
Ratsutamas saab käia tasuta
Lisaks koondiste rahastamisele eraldab riik vahendeid riiklike spordikoolide tegevuseks. Valgevenes tegutseb tänasel päeval kolm riiklikku ratsaspordikooli, mis asuvad Ratomkal (B), Gomelis (A) ja Mogiljovis (C). Riiklikest vahenditest kaetakse kulutused spordirajatiste renoveerimiseks ja haldamiseks, samuti personali palgaks ning hobuste ülalpidamiseks. Lastele on riiklike ja, muide, ka kohalike omavalitsuste ratsakoolide teenused tasuta.
Lisaks riiklikule finantseerimisele eksisteerib Valgevenes ka kohalikul tasandil spordi finantseerimine. Sel tasandil finantseeritakse põhiliselt niinimetatud „tuleviku tähtede“ tegevust. Valgevenes on kuus oblastit, millel igal oma eelarved. Lisaks on Valgevenes tekkinud eraklubid, mille osakaal tänasel päeval on veel väga väike, kuid üha kasvab. Muide, meile tuntud Ratomka kompleksi territooriumilgi tegutseb eraklubi, mille tehniline varustatus ja väline ilme ei jää sugugi alla ratsaspordi eliitriikides nähtule. Selle eraklubi igapäevase tegevuse juhtimises osaleb mullu Kärdla Ratsupäevadel rajameistri ametis olnud Viktor Dudarevich.
Põhirõhk kolmevõistlusel ja koolisõidul
VRL juhid peavad tähtsaks kostööd naaberriikidega. Võistluskulutuste vähendamiseks teeb Valgevene koostööd põhiliselt Venemaaga, teatud määral ka Ukrainaga. Omavahel kooskõlastatakse rahvusvaheliste võistluste toimumisajad ning saadetakse oma koondislasi naabrite võistlustele. Sellega tekitatakse oma sportlastele võimalusi rahvusvahelistele tiitlivõistlustele pääsemiseks vajalike kvalifikatsiooninormide täitmiseks kodule lähemal. Põhirõhk riiklikul tasandil tänases Valgevenes on kolmevõistlusel ja koolisõidul, takistussõit areneb välismaiste, põhiliselt Venemaalt pärit, erasponsorite abil.
Enim muret tekitab hobuste olukord
Nagu ilmselt kogu endises nn. idablokis, on ka Valgevenes üheks suurimaks probleemiks võistlushobuste tase. Lääne-Euroopa tippkasvanduste hobused kipuvad jääma kalliks, omamaine aretus- ja kasvandustegevus kiratseb. Ratomka (all fotodel) on sisuliselt ainuke säilinud riiklik kasvandus. Ratomka, mis on aastakümneid vedanud trakeenide liini, vajab VRL juhtide sõnul genofondi uuendamist, millega aga tõsiselt ei tegeleta. Puudub rahvuslik hobuste baas, mille pealt tippsporti arendada. Samuti ei eraldata riiklike vahendeid hobuste ostmiseks, mis teeb teiste ratsakoolide olukorra veelgi keerulisemaks kui Ratomkal. Presidendi ukaasiga eraldati oluliselt rahalisi vahendeid n.ö. betooni jaoks – Ratomka areng, lisaks arvestatavad investeeringud oblastikeskustes – kuid ratsapordis ei tohi unustada hobust.
Täna võistleb Valgevenes regulaarselt ca 200 hobust, n.ö. Euroopa konkurentsi sobib neist vast kolm-neli. Kohalike hobuste puhul toovad juhid parandamist vajava kitsaskohana välja veel asjaolu, et sageli kiputakse noori perspektiivsed hobuseid andma koolides kogemusteta ratsanike kätte. Kui kohe algselt satuksid perspektiivsed hobused tippsportlaste kätte, oleks see kindlasti üks koht, millega tulemuste kvaliteeti mingilgi määral parandada. Teine suurem mure töös hobustega on asjaolu, et alati on meie piirkonna sportlastel kiire. Eriti koolisõidu poolel soovitakse hobused viia liialt kiirelt kõrgele tasemele ning paljud asjad jäävad korralikult välja õpetamata. Põhjuseks jällegi heade hobuste vähesus.
Ratsasporditreenerid saavad kõrgkoolis diplomi
Mida peavad VRL juhid positiivseks faktiks on see, et on säilinud korralik ratsutajate „tootmise“ süsteem, samuti treenerite ja muude hobusektori töötajate koolitus. Valgevene Riiklikus Kehakultuuri Instituudis on ratsaspordi teaduskond, kust saavad igal aastal kõrgkooli diplomi kaheksa kuni kümme ratsasporditreenerit. Probleemiks hakkab kujunema kvaliteetse tööjõu väljavool, kuna ratsapordi „mekas“ – Saksamaal, Hollandis, Belgias – ja naaberriigis Poolas hinnatakse Valgevene ratsastajate töökust ja kvaliteeti. Lisaks on sealsed palgad oluliselt kõrgemad kui Valgevenes, mis motiveerib spetsialiste muudesse riikidesse siirduma. Mõnevõrra sarnane olukord Eestiga, seda küll rohkem muudes sektorites. Lisaks kodumaisele koolitusele kasutab Valgevenegi sarnaselt meiega treenerite täiendkoolitusena FEI treenerite koolitusi. Nagu meilgi, toimuvad neil suhteliselt regulaarselt FEI 1 ja 2 taseme treenerite kursused.
Võistluskalendri üles ehitamisel juhindutakse meistrivõistlustest
Räägime ka rahvuslikest võistlustest. Ratsavõistluste kalender on üles ehitatud põhimõttel, kus sportlaste peaeesmärgiks on riiklikud meistrivõistlused. Hooaja alguses on pearõhk klubi (ratsakooli) sisestel võistlustel, samuti regionaalsetel võistlustel, kus täidetakse kvalifikatsiooninorme pääsemaks oblasti meistrivõistlustele. Viimastel omakorda täidetakse normatiive riiklikeks tiitlivõistlusteks, mis tavapäraselt toimuvad suve lõpuperioodil või suisa sügise alguses.
Võistlusi korraldatakse kolmel olümpiaalal ehk takistus-, koolisõidus ning kolmevõistluses. Mingil määral on arenenud ka voltižeerimine, kuid rakendispordi ja kestvusratsutamisega tänasel päeval Valgevenes ei tegeleta.
Vestlesime VRL juhtivtegelastega ligi kaks tundi ning jõudsime järeldusele, et meie riikidel on nii sarnaseid kui erinevaid probleeme oma ratsaspordi arendamisel. Mõttevahetused neil teemadel on kindlasti olulised, sest alati on analüüsides võõrast keskkonda ja sealseid arenguid võimalik jõuda ideedeni, mis ka sinu enda süsteemi edasi viia aitavad. Lõpetasime vestluse ning siirdusin detailsemalt tutvuma Ratomka keskusega, kuid sellest juba järgmises loos.