Välisvõistlejad hääletasid Haanjamaa kestvusratsutamise kõige paremini korraldatud võistluseks maailmas

25ndal mail peeti Haanjamaal traditsioonilise kestvusratsutamise võistluse raames esimest korda Eestis Põhja- ja Baltimaade Meistrivõistlused, mis tõid meie tagasihoidlike mägede vahele rekordilise arvu osavõtjaid. Väliskülalised, kellest paljud olid siin ka juba varasematel aastatel viibinud, hääletasid "Haanjamaa 2013" kõige paremini korraldatud võistluseks maailmas. Isegi, kui sellise tiitli mõõdupuu on väga subjektiivne, ihkaks iga korraldaja selliseid sõnu kuulda.


 
Tänavuaastasest sündmusest oli esialgsete stardinimekirjade järgi osa võtmas koguni kümme riiki. Sealjuures lisaks naabritele ka sellised kauged maad nagu Araabia Ühendemiraadid ja Iraan. Iraani võistlejaga juhtusid siiski viimasel hetkel tõrked reisi puudutavas paberimajanduses ning üks lipp tuli seetõttu rõdul rippuvast rivist vähemaks võtta.

Tanja Lampinen ja El Pedro (FIN)

 

Siiski on sündmuse vast üks märkimisväärsemaid seiku fakt, et võistlusest võttis osa maailma hetke esinumber Fatma Jassem Saeed Al Marri (UAE), kes ratsutas Eestist laenatud hobusel Ecuador Baff. Kaugemate külalistena võiks veel mainida Itaaliast tulnud ajakirjanikke, kellele Eesti kaunis loodus suurt naudingut pakkus, kui vaid see ilm nüüd päikseline oleks olnud…

Fatma Jassem Saeed Al Marri ja Ecuador Baff (UAE)
 
Mida raskemad on tingimused, seda suurem rõõm saavutatu üle
 
Ehkki itaallastel oli raja ääres hobuseid oodates jahe, oli ratsutamiseks temperatuur täitsa hea. Vihm aga tegi oma töö radadega, mis muutusid kohati väga mudaseks ja libedaks, pakkudes väljakutset nii hobustele, sõitjatele, hooldajatele kui ka seppadele. Ainus Taani 

esindaja kaotas mutta kaks rauda ning pidi medalivõitlusest loobuma. Probleemid rautuses ilmnesid ka mullu 80 km distantsi võitnud norrakal ning tulemuseks oli koguni katkestamine. Meie Kairitil läks eriti õnnetult – vaid paar kilomeetrit enne finišit libiseti, mille tagajärjeks kukkumine. Maaühendus oli siiski kerge, kumbki ei saanud vigastada, kuid sinna kadus ka medalilootus. Samas lõpetas võistluse pea 80% startinutest, mis on antud tingimusi arvestades väga hea tulemus, tõdes peasponsor Ali Mohammed Al Mohairi.

 

Johanne Hvid ja Flini (DEN)

 
Tundub, et mida raskemad on tingimused, seda enam on kestvusratsutamises tunda ühistegemise rõõmu, sest päeva lõpuks võivad kõik üksteist selle üle elamise puhul südamest õnnitleda. Pirtsutajatele pole siin kohta. Aidata tuleb samuti kõiki, kes abi vajavad. Näiteks Norra meesratsutaja Jan Gutubakken sai seekord rajal loota vaid talle teejuhiks olnud Rootsi esinumbrile Maria Hagman-Erikssonile, kuna saju ja udu tõttu oli prillikandja nägemine lootusetult kehv.

Jan Gutubakken ja Her Ofir ning Maria Hagman-Eriksson ja Tanadik Bey selgitasid pronksmedali viimasel sajal meetril
 
Uutmoodi elamus udus ja vihmas
 
Esialgne ilmaprognoos ehmatas meid kõiki – lausvihm päev otsa! Juba hommik algas krabinaga aknalaual. Mõtlesin, kas mässida kaamera kohe kilekottidesse või riskida. Üks kaameramees käis päev otsa ringi mugava moodustisega, kus vihmavari oli kinnitatud statiivi külge. Hea lahendus, mõtlesin, kuid mida teevad hobused, kui ma metsaveerel põõsast ootamatult valge vihmavarjuga välja kargan…

Fotograafid Ago ja Giorgio aktsioonis

 

Lootsin heale tootjafirmale, mille sõnul minu tehnikal on kergest vihmast suhteliselt ükskõik. Samas me ju kõik teame, et reaalsus on alati midagi muud kui reklaamides kõlavad lööklaused. Näiteks iga prillikandja teab, mis juhtub, kui niiskest või külmast ilmast sooja keskkonda astuda – nägemine mattub hetkega pehme udu rüppe. Just sellise probleemiga tuli ka meil, fotograafidel, rinda pista terve pika võistluspäeva, mille lõpuks oli Ago auto täis loobitud nätskeid pabernutsakaid. Aga meie kannatused ei olnud muidugi võrreldavad hooldetiimide omaga. Oh neid niiskeid autoistmeid, märgi haisvaid tekke ja poriseid ämbreid! Ning mis seal salata, kukkumisi tuli ette ka hooldetiimi seas…

Plirts-plärts, käes on märts.. või noh, mai. Joosep Tikk ja Paragon
 
Ajasin end püsti kell 5:15 ning venitasin unise peaga kummikud jalga. Elu parim otsus oli eelmisel õhtul hilja Prismast potikud osta, aitähh, Ago Ruus, soovituse eest! Õues tabas mind ootamatus – väljas ei olegi külm. Pilved tegid oma töö aga stardi pildistamise osas – vaid pimedad udukogud metsaveerel nagu hobu-kummitused.

Start

 

Murdsin pead, kuidas sellest situatsioonist maksimumi võtta, kus kogu loodus töötab sinu vastu. Aga avastasin end hoopis päeva lõpuks rõõmustamast. Iga-aastane päike ning suhteliselt sarnased rajad pole andnud võimalusi teistlaadi või 

erinevate piltide tegemiseks. Tihe udu ning vihmasadu andsid kogu paigale omalaadse nüansi ning täiesti uue vaatenurga. Mõnda vana ja tuttavat kohta ei tundnud esiti äragi. Õnneks teab Ago alati, kuhu sõita ja mis toimub. Minu puhul jätkus sama vana nali, mida ilmestaksin meiega ühes sõitnud itaalia ajakirjanike sõnadega: "I don't understand anything really…"

 

Sandra Itaaliast
 
Itaalia ajakirjanikud imestasid Eesti ilu üle
 
Rääkides itaallastest, siis neil vaesekestel oli tõesti pinge suur. Alguses üritasid nad meile selgeks teha, et me peame käituma nii, nagu nemad soovivad. Esimese veerand tunniga oli neile aga selge, et parem on meil sabas püsida ja kiiresti reageerida, vastasel juhul võib rongist maha jääda ning lõpetada üksinda sääski täis metsa vahel. Üksi me neid siiski ei jätnud, vaid pidevalt käis mõõdukas rividrill: "Giorgio, get in the car now! Giorgioooo, where are you again, we are leaving right now!" Järgnes kiire vudimine auto suunas.


Kui sõita jäi veel kaks ringi ehk siis pea pool võistlust, hakkas vanapaar juba muretsema, et äkki magame me maha võitja finišeerimise. Üritasime neile tulutult seletada, et esimese kahe koha vahe on 25 minutit ning mingit uhket galopiduelli ei tule, vaid ta saabub sinna üksinda. Aga Sandra oli veendunud, et see on päeva kõige tähtsam hetk, mis tuleb pildile saada ning parem on selleks juba tund aega varem ette valmistuda.

Ellen Annette Gutubakken ja SR Spirit (NOR)
 
Korralik Haanjamaa ekskursioon oli külalistele siiski garanteeritud ning meie riik jättis neile hea mulje. Endalgi oli hea meel tagasi olla. Eestimaa on ikka väga ilus. Ka vihmaga. Sirelid õitsesid ja õhus oli värskuse lõhn. Kaadrisse jäi palju naeratavaid nägusid.

Ellen Suhr ja Shah Nahim (NOR)

Merilin Kalbre ja Filly-Bella
 
Rõõmsa jällenäegmiseni
 
Kurgjärve spordibaasi esine muruplats sai tõsise vati. Õhtuks olime sinna maha jätnud korraliku mudamülka. Ikka selleks, et järgmisel hommikul veelkord tagasi tulla – autasustamiseks loomulikult. Ja nagu laupäevasest veel vähe oleks, said kõik võistlejad veel korra märjaks pühapäeva hommikul.

Ellen Suhr ja Shah Nahim (NOR) võidavad Põhja- Ja Baltimaade Meistrivõistlused
 
Kogu selle vihmapeo taustal olid osalejad tegelikult uskumatult rõõmsad, eriti aga norrakas Ellen Suhr, kellele oli Põhja- ja Baltimaade Meistrivõistluste medalivõit esimene tõeliselt suur saavutus. Esikohti jagus ka teistesse riikidesse – Eestisse, Soome ja Venemaale. Õnnelikud olid ka rootslased, kellele kuulusid seekord individuaalne pronks ja võistkondlik hõbe.

Maria Hagman-Eriksson ja Tanadik Bey ning Nadia Liljedahl ja Nadde (SWE)

 

Ühiselt tehti järve kaldal sauna ja peeti järjekordne kärarikas pidu koos folkansambliga Fibrill. Üks on kindel, nii palju kestvusratsutajaid polnud sinna sööklasse küll veel kunagi korraga mahtunud. Aga tuleval aastal kohtume kõik taas samas kohas.

Vasakult: Rita Eiesland Holen (KA Piaget Virkku) (NOR), Jeanne Holum (Yassir II) (NOR) ning Helina Kalev (Suzuki) (EST)
 
Pilte sündmusest võite näha siin: http://www.kyllitedre.com/ENDURANCE/Haanjamaa-2013
 
Artiklis kasutatud piltide autoriõigus kuulub Külli Tedrele ning nende salvestamine ja kasutamine autori loata on keelatud.