Vera Munderloh on Saksamaal Baieris asuva Anja Berani ratsakeskuse pearatsanik ning treeninud viimased 17 aastat keskuse hobuseid igapäevaselt koos Anjaga. Anja Beran on klassikalise koolisõidu maailmas väga tuntud ja austatud treener, kes on kirjutanud mitmeid menukaid saksa- ja inglisekeelseid raamatuid koolisõidust. Tema tallis on kümneid hobuseid, kes treenitud GP ja Kõrgema Kooli tasemele, sh ka rehabilitatsiooni läbinud probleemhobuseid.
Treeningutes on oluline põhimõte, et ratsastustreening (koolisõit) parandab, arendab ja tugevdab hobust, treening peab olema biomehaaniliselt korrektne, kuid austama ka hobuse loomust. Anja “koolkond” sõidab kergusega, õpetab hobuseid ennast ise kandma ning sooritama harjutusi mängleva kergusega. Oluline on ratsaniku korrektne istak ning harjutuste tundmine.
19.-20. augustil toimub Lagedi mõisa tallis klassikalise koolisõidu treeningkliinik, kus õpetab kogenud ratsutaja ning treener Vera Munderloh Saksamaalt. Kliinikusse on oodatud nii harrastajad kui sportlased, kel on huvi koolisõidu vastu ning kes soovivad suurendada oma teadmisi ning oskusi ratsastuse põhitõdede ning harjutuste kohta.
Intervjuud viis läbi Marju Uusen, kes eelmisel aastal ise kaks kuud Saksamaal Vera käe all oma hobusega treenimas oli.
Tere, Vera! Aitäh, et leidsid aega, et vestelda endast ning klassikalisest koolisõidust. Palun räägi natuke oma igapäevastest treeningutest ja tööst Anja Berani tallis Gut Rosenhof.
Minu igapäevatööks Gut Rosenhofis on hobuste treenimine, õpilastele ja praktikantidele tundide andmine, hobuste tervise ning heaolu eest hoolitsemine ning treeningplaanide koostamine. Hobuseid on kokku neljakümne ringis, mina hoolitsen neist umbes 15 eest.
Treeningutes on meie eesmärgiks terved ja rahulolevad hobused. Selle eesmärgini jõudmiseks kasutame klassikalise koolisõidu metoodikat. Klassikalise koolisõidu harjutused toimivad hobustele nagu füsioteraapia ning pärast “võimlemist” näeme selle töö tulemusena ka ilu ja harmooniat.
Mis tõugu hobused on Gut Rosenhofi tallis ning kas erinevat tõugu hobuseid tuleks erinevalt treenida?
Meil on palju erinevat tõugu hobuseid – ibeeria hobused, soojaverelised, täisverelised, barokkhobused, aeg-ajalt isegi mõni poni.
Hobuste treenimisel on meie jaoks kõige olulisem, et nad kannaksid inimest enda seljas ilma, et nad ennast kahjustaksid. See ei sõltu niivõrd tõust, kuivõrd et iga hobune vajab individuaalset lähenemist, mis vastab tema treenituse tasemele, tema keha individuaalsele asümmeetriale, tugevustele ning nõrkustele ning ka tema iseloomuomadustele.
Treeningus kasutame kõiki klassikalise koolisõidu meetodeid: kordetamist, käekõrval treeningut ning ratsutamist.
Kuidas algas Sinu teekond ratsutajana? Kes on olnud Sinu õpetajad?
Alustasin ratsutamisega juba kaheksa-aastaselt, see oli ponidega ratsakoolis. Juba nooruses köitis mind klassikaline koolisõit ja lugesin kõiki raamatuid, mis selle kohta leidsin.
Klassikaline koolisõit oli Saksamaal populaarne juba siis ja info selle olemasolust jõudis minuni hobuseajakirjade kaudu. Kui olin umbes 15-16-aastane, võtsin esimesed klassikalise koolisõidu tunnid.
Nüüdseks olen teinud koostööd Anja Beraniga juba 17 aastat ja olen tema treeningkeskuse Gut Rosenhofi pearatsanik. Olen andnud kliinikuid ja pidanud loenguid igal pool maailmas. Lisaks klassikalisele ratsutamisele teen hobustega ka tööd käekõrval, sõidan daamisadulaga ja võistlen working equitation alal.
Kas Sul on mõni ratsutaja, keda ise imetled ning soovitaksid ka teistele?
Peaaegu iga ratsaniku juures- ka neil, keda ise õpetan- on midagi, mida just nemad teevad eriti hästi, sest igaühel on hobustele erinev lähenemine. Alati võib saada uusi ideid enda jaoks, tuleb vaid olla avatud meelega.
Kui aga nimetada nimesid, siis on üks ratsutaja, keda olen alati imetlenud: Nuno Oliveira. Olen lugenud kõiki tema raamatuid ning vaadanud korduvalt iga sekundit tema videotest, mis Youtube’is saadaval on.
Ei saa ka salata, et pärast kõiki neid aastaid koos töötamist on siiani mu lemmikuks ka Anja Beran. Ma tean, kui palju teeb ta tööd ning et ta sõidab väga klassikaliselt ning korrektselt– temaga koos töötades olen kindlasti enda jaoks õiges kohas.
On veel üks ratsanik, kelle videod mulle samuti meeldivad: prantslane Eric Augereau.
Paljude sõitjatega on nii, et näen ühte kena pilti, aga lähemalt uurides tuleb välja, et tema stiil pole siiski päris minu jaoks. Kuigi ma pole Eric Augereauga isiklikult kohtunud on ta jätnud mulle hea mulje ka lähemal uurimisel.
Mis on Sinu jaoks olulised põhimõtted, mida hobuste treenimisel alati meeles pidada?
Kõige tähtsam, et me rõhutaksime häid, mitte halbu hetki. Muidugi peame märkama ja meeles pidama, mida parandada, kuid hobuse motivatsiooni hoidmiseks on oluline, et ta teaks täpselt, mida ta õigesti tegi- siis proovib ta järgmine kord seda uuesti teha.
Lisaks on oluline, et märguanded oleksid alati selged. Selleks on oluline vastandliku sisuga märguandeid mitte korraga kasutada: näiteks ei kasuta ma kunagi sääre- ning ratsme märguandeid täpselt üheaegselt. Tänu sellele saab kasutada kergemaid juhtimisvõtteid ning see muudab suhtlemise hobusega selgemaks.
Üks väga oluline osa on ka ratsaniku istaku parandamine.
Ja viimane- samas võib-olla kõige olulisem – tuleb kuulata hobust. Kui sul pole hobuse suhtes tunnetust, siis ei ole võimalik midagi saavutada.
Kas Sul on mõni lemmikharjutus?
Jah, see on harjutus, mida nimetatakse üleastumiseks (ingl k overstepping). See meenutab sääre eest astumist väikesel ringil: hobuse õlad on seespool ning hobune on kerges asetuses liikumise suunast eemale. Liikumine toimub mööda ringi, sealjuures tagaveerandid liiguvad ümber õlgade.
See on üsna eriline harjutus ning kui mul on vaja üks lemmik valida, siis valiksin just selle. Tegemist ei ole külgliikumisega, kuna hobune ei ole paindes, ainult kerge asetusega kuklast. See harjutus mõjutab hobuse keha mitmel moel ning on omamoodi terviklik: üleastumine muudab hobuse üldises plaanis liikuvaks ja elastseks, eriti mobiliseerib see harjutus alaselga. Lisaks avab hobuse õlad, muudab kukla järelandlikumaks ning aitab hobusel suulist (positiivses mõttes) mäluma hakata. Harjutuse tulemusena paraneb hobuse tasakaal ning ta hakkab juhtimisvõtteid paremini mõistma.
Millist tüüpi hobused Sulle endale kõige rohkem meeldivad?
Väga toredaid hobuseid on kõikides tõugudes! Mulle isiklikult meeldib väga kui hobune on tundlik, kuid julge ja viisakas- suursugune, võiks selle kohta öelda. Need omadused ei sõltu tõust. Aga kuna kohtan väga palju erinevaid hobuseid ja pean suutma leida õige lähenemise erinevatele hobustele, siis on kõik hobused minu jaoks huvitavad.
Mida soovitaksid ratsutajatele, kes soovivad osata ratsutada sama hästi kui Sina?
Esimene ja kõige olulisem- ratsanikud peaksid treenima oma keha ja istakut. Tuleks regulaarselt sooritada kehalisi harjutusi, et olla heas füüsilises vormis. Ratsutades on vaja jõudu oma keha keskosas ning teatud kohtades ka liikuvust/painduvust, eriti puusapiirkonnas.
Järgmine asi on jälgida sõitmas teisi ratsutajaid või vaadata videosid ning lugeda raamatuid, proovides mõelda, mis näeb välja hea ja mis mitte. Lisaks- nagu varem öeldud- kuulake oma hobust. Peaaegu iga ratsutaja vajab ka kannatlikku meelt ning võimet taluda frustratsiooni, sest ratsutamine on tõepoolest väga keeruline. See on muidugi ka väga tore ja meeldiv, kuid hästi ratsutada on siiski väga keeruline, kuna mõjutavaid tegureid on nii palju. Ratsanik peaks suutma näha väikeseid edusamme ning nende üle rõõmu tunda.
Eriti raske on praegusel internetiajastul, kui levib nii palju häid pilte ja videosid teistest. Kui vaatate korraks kellegi teise ratsutamist, siis tekib tunne, et kõigil teistel on palju parem, kuid tegelikult pole ka neil alati lihtne.
Nii Sina kui Anja näete fotodel ja videotel alati nii elegantsed ja pingevabad välja. Kas teie koolituses on midagi erilist, mis annab selle elegantsi? Või on see seotud mõne nipiga, mis aitab pildistamisel eriti hea välja näha?
Kui ratsutamine näeb pingevaba välja, siis see on raske ja pühendunud töö tulemus. Selleks tuleb veeta palju tunde sadulas.
Ratsaniku poolt vaadates tundub sõit pingevaba, kui su istakus on õige toonus ning asend ning Sa suudad oma keha kontrollida. Hobune peab olema koondatud ja tasakaalus. Kui koondatud hobuse seljas on korrektse istakuga ratsanik, on hobusel võimalik ratsaniku märguandeid hästi oma kehasse võtta ning teha, mida ratsanik küsib. Tulemuseks on “nähtamatud” märguanded ning ratsutamine näeb välja elegantne ja pingevaba.
Võibolla väga osav inimene võib mõne kavala trikiga teha ühe või paar fotot, mis näevad head välja, kuid terve video puhul ei aita ükski nipp, kui ratsutajal pole ülalmainitud omadusi.
Oled augustis tulemas Eestisse, et läbi viia klassikalise koolisõidu treeningkliinikut. Mida võivad inimesed sellest kliinikust oodata?
Püüan oma kliinikutes mõista hobuse ja ratsaniku praegust taset ning viia nad edasi järgmisele tasemele. Nagu kindlasti kõik ka teavad, on koolisõidus baastaseme töö väga oluline: kui põhitõed on paigas, siis tulevad ka raskemad harjutused korrektselt ja pingevabalt.
Muidugi aitan sõitjatel oma istakut ja kergemate märguannete andmist parandada. Loodan alati, et saan panna ratsanike hobused oma tööst rõõmu tundma.
Üks tähtsamaid alustalasid on muidugi ka tasakaal: püüame viia iga hobuse ja ratsaniku tasakaalu täpselt sellel treeningtasemel nagu nad on. Tasakaalus hobune ja ratsanik on aluseks igat tüüpi treeninguteks – pole vahet, kas tegeled takistussõiduga, tahad maastikule minna või tegeleda koolisõiduga. See on universaalne igat tüüpi ratsutamise juures.
Milliseid ratsanikke ootaksid treeningkliinikusse osalema?
Arvan, et kõik, kes on huvitatud kvaliteetsest ja heast ratsutamisest, saavad kliinikust palju kasu: praktilisi ja teoreetilisi näpunäiteid.
Kui kõik läheb hästi siis jätkame Sinu treeningkliinikutega iga-aastaselt. Kuidas saavad aga siinsed ratsutajad klassikalises koolisõidus edasi areneda, kui neil pole iga päev treenerit kõrval?
Kui ratsutajal on hea hobuse tunnetus ja ta püüab endale tekitada struktuuri, kasutades selleks infot treeningkliinikutest, DVD-delt, raamatutest ning võib-olla ka veebikursustest või veebitundidest Anja või minuga, siis oleme näinud, et igaüks võib jõuda tegelikult väga kaugele. Seda isegi siis, kui nad igapäevaselt treenivad omapäi. Enda jälgimine maneezi peeglist või treeningute filmimine- mis tänapäeval on tehniliselt üsna lihtne- aitab ise enda vigu leida ning parandada.
Kuidas saavad osalejad kliinikust maksimumi võtta- kas Sa soovitaksid mõnda ettevalmistavat materjali või harjutusi?
Alati tuleb kasuks mõne üldise koolisõidu alase raamatu lugemine. Võiks teada täpselt koolisõidus kasutatavaid kujundeid – mis on ring, volt, diagonaal jne. Avastan tihti, et inimesed sõidavad kujundeid lihtsalt “kuidagi”. Kui neid sõita väga täpselt ja õigesti, aitab ka see parandada hobuse tasakaalu. Hea on teada ka, millised on külgliikumised – selle kohta leiab infot igast koolisõidu alasest raamatust.
Samuti soovitan kõiki Anja raamatuid ning videosid. Samas isegi ilma ettevalmistuseta on võimalik saada kliinikust kasu: alati saab küsida küsimusi, kui midagi jääb ebaselgeks või keegi soovib täpsemat selgitust.
Aitäh, Vera. Kohtumiseni juba augustis Eestis. Rohkem infot augustis toimuva klassikalise koolisõidu treeningkliiniku kohta leiab Ratsaspordiklubi Harmoonias Hobusega kodulehel SIIN.