Vihkamine on liigne luksus

Järgnev arvamuslugu on avaldatud ajalehe Pärnu Postimees ning samuti autori, Kati Saara Vatmanni, nõusolekul. Täname nii ajalehte Pärnu Postimees kui autorit.

President Toomas Hendrik Ilves ütles tarkusepäevale pühendatud kõnes, et vihkamine on liigne luksus, ja lisas, et iga tööga peab kaasnema rõõm ja nauding, muidu on selle töö ja pühendumisega midagi valesti.

Vihkamisest kui inimkonnale üle jõu käivast luksusest rääkis Ilves vastavalt oma lennukaarele – globaalsel tasandil – ja mõistagi seoses Ukraina sõjaga. Nagu üleval, nii all. Kui maailmas laamendab ikka veel vabalt vägivaldne vale ja lammutav ahnus, peegeldub see enamikus eluvaldkondades.

Äraaetud hobused

Väiksed lapsed vaatavad igatsevalt hobuse kui taevalikult vägise olendi poole, hobukauged inimesedki unistavad vaistlikult ühendusest hobusega ja hobusekasvatajad pühendavad neile õilsatele loomadele ei midagi enamat kui kogu iseenese. Ja ikkagi suudab putlerlik laamendamine sellessegi eluvaldkonda imbuda. Mida kõrgema energia poole pürgitakse, seda rängemad on pahalaste rünnakud.

Hobusekasvatajad on konfliktides kümmelnud juba enne praegust, lõpusirgele jõudnud kodusõda. Sellepärast, et Eesti hobusekasvatajate seltsiga paralleelselt tegutsev Eesti sporthobuste kasvatajate selts on aastaid ministeeriumi ja teistesse ametkondadesse viinud vastandlikke signaale, pole hobuinimesed saanud mitmeid toetusi ja kohtlemist, mida oleksid pälvinud.

Hobune on kusagil põllumajandus- ja lemmiklooma vahelises vaakumis heljunud ning lisaks on kahel viimasel aastal teenekas, pea sajandivanuses hobusekasvatajate seltsis ja tema tõupõhistes alaseltsides nii rängalt pureldud, et ühenduse tegelik mõte ja eesmärk on ammu silmist kadunud.

Seltsi idee on faktiliselt ühine tõuaretus ja tõuraamatupidamine, jõudluskatsed-ülevaatused-võistlused ning vormiliselt ühised ekskursioonid ja üritused ning ideaalis ühistöö näiteks noorhobuste väärindamisel, metsikute karjade haldamisel ja turustamisel.

Ideaalist ja ideest enesestki jäid paari viimase aastaga järele kõverpeegelduses riismed. Liikmete postkasti laekus pidevalt mingeid hämaraid äriteateid – ja üha tihenev konfliktikaja. Kõik see sulas kokku ühtseks mustaks massiks nimega müra. Mida lihtsate ja tublide inimeste seltsi tunginud aferismivaim just taotleski.

Kui pisiasju ja vassimisvahtu klopitakse inimvõimetele haaramatus koguses, tekib kaitsereaktsioon. Keegi ei loe ega süvene, päriselt enam millestki aru ei saa – ega tahagi. Laiema tulevikupanoraami asemel terendab silme ees must sogane kõverpeegel.

Minidiktaatorlik mudel käivitus seltsis siis, kui kriis oli selleks kenasti küps. Vanad teenelised tegijad olid väsinud ja üle töötanud. Nad tegid palju rohkem, kui tööleping ette nägi, ei jaksanud iga viimse paberiga tegelda ega pisiasjadesse süveneda – ja nende sõrmistpudenemistega oli sissetungijal nüüd ladus neile lajatada, koeraliku kirbuotsimise stiilis tähelepanu tervikult kõrvale juhtida.

Seda enam, et pidev purelemine tõuraamatute ümber, üha tekkivad konkureerivad rühmitused ja viha olid lihtinimeste tähelepanuvõime niivõrd hajutanud, et iga lubajamees tundus nüüd juba messiasena. Mulle ka. Minagi hääletasin uue tuule poolt, kes väljast tulnuna lõpetaks konfliktid ja viiks ühistegevuse uuele tasemele.

Viis ikka. Uus tuul imbus hobuüldsuse sekka võlast-vabaks-saate määratud mentorina naisele, kelle vaimne ja füüsiline jõud sai suure farmi ja rahaasjade haldamisel otsa. Mentor aitas nii farmi kui arvukad loomad sujuvalt endale taskusse. Aga taskuid oli veel. Seltsi oli samuti vaja. Kõik, kes seda äriplaani segasid, lennutati üle parda. Ja/või aeti omavahel tülli. Tülliajamine käis demagoogilise ajupesu, telefonikõnede, lobeda lobina ja faktiuputuse tehnikas vee sogamise meetodil.

Viimastel aegadel on senised sõbrad lakanud üksteist tervitamast, ei kõnelda tänavustest varssadest ega elu edenemisest, vaid sõimatakse ja süüdistatakse, tehakse üksteisele just nii rumalasti haiget, nagu oligi olnud taotlus. Mida suurem vale, seda kergemini usutakse.

Mida ülbem süüdimatus, seda veenvam, ja nii peabki ühiskassat tühjendama. Kui vaid mõni segaja, kes tervikpilti pole kaotanud ja juriidikat-raamatupidamist valdavad, ei eksitaks.

Hobusekasvatuse korüfeed peaksid oma elutööd jäädvustama ja järeltulijatele edasi andma, mitte lakkamatute rünnakute-solvangute käes nutma ja verd oksendama. Järeltulijad aga ei saa ega söanda seltsi edasi juhtida, sest kõik on omavahel sihilikult tülli aetud.

Kahju ja rõõm

Tegelikku uut saab püüda puhtalt lehelt. Eesti hobusekasvatajate seltsis hääletati teisipäeva õhtul pärast kahetunnist heitlust hea ja kurja vahel rott viljakotist välja.

Eetiline, eksistentsiaalne ja emotsionaalne krahh on ületatud ja nüüdsest virguvad omavahel tülli läinud, seltsi tõelise eesmärgi ja ülesande unustanud, pisiasjadesse uputatud inimesed õudusunenäost.

Teenekaid ja tublisid tegijaid ei peksta ega piinata enam päevast päeva ei mõtte, sõna ega teoga. Eluga saab ometi kord loovalt ja tulevikku vaatavalt edasi minna.

Taas algavad külaskäigud üksteise kasvandustesse, ülevaatustele-võistlustele kogunedes vaadatakse taas üksteisele sõpradena silma – on põhjust pühitseda lõikustänupüha.

Nii, kuhu me jäimegi, sõbrad? On aeg küsida, kuhu jäi meie sõprus. Kas kõigi inetuste ja sogamiste järel suudetakse nüüd üksteisele käsi sirutada, uus juhatus valida, uuel tasemel ühist asja edasi ajada? Ma ei kasutanud ses loos ühtki nime, sest ei soovi pärast seda kõnelda advokaatide keeles. Hobuste ja inimeste keelest piisab. Kriisipõhjast läbi sukeldunud seltsis mul ühtki ambitsiooni pole. Samalaadseid lugusid sünnib pea igas eluvaldkonnas. Ja igaüks neist kinnitab presidendi sõnu, et vihkamine on liigne luksus, igas töös peab leiduma rõõmu.

Ma ei kasutanud ses loos ühtki nime, sest ei soovi pärast seda kõnelda advokaatide keeles. Hobuste ja inimeste keelest piisab. Kriisipõhjast läbi sukeldunud seltsis mul ühtki ambitsiooni pole. Samalaadseid lugusid sünnib pea igas eluvaldkonnas. Ja igaüks neist kinnitab presidendi sõnu, et vihkamine on liigne luksus, igas töös peab leiduma rõõmu.