XIII Eriolümpiamängud – teistmoodi vaatenurk ratsutamisele

25. juunil 2011. aastal kuulutati Ateena antiiksel staadionil avatuks kolmeteistkümnendad Eriolümpia Rahvusvahelised Suvemängud. Hobumaailmal oli võimalus kontaktis olla ühe sealse vabatahtliku Terje Homutoviga, kes avas meile pisut eriolümpa telgitaguseid ka ratsutamise nurga alt.

Mis see eriolümpia üldse on?

Eriolümpia mängudel osalevad vaimse puudega sportlased alates kaheksandast eluaastast. Võisteldakse erinevates kategooriates, kuhu

jaotutakse sõltuvalt puude astmest. Tähtis pole mitte niivõrd võit kui osavõtt. Kõlabki ju eriolümpia vanne järgmiselt: „Lase mul võita, aga kui ma ei võida, lase mul olla vapper seda proovides“ (Let me win, but if I can not win, let me be brave in the attempt.) Eriolümpia põhimõteteks on osalemine ja võrdsus. Ühes divisjonis võistelevad koos nii mehed kui naised, noored ja vanad. Eriolümpia on võistlus, kus kõigil on hea.

Vasakul: võistluste logo

Mängud toimuvad iga 4 aasta tagant ja üks aasta enne tavaolümpiat. Eriolümpial võisteldakse 21 spordialal, millest üks on ratsutamine. Ilusat videot sellest, kuidas spordiga, eelkõige ratsutamisega tegelemine muudab nende inimeste elu: http://www.youtube.com/watch?v=VkEPeodEseA&feature=related

Kas seal osaleb ka eestlasi?

Ateena 2011. aasta suvemängudest võttis osa ka meie väike delegatsioon tublide kergejõustiklastega − (Sergo Aan, Rain Klimov, Ilmar Soe ja Raido Kangro). Poisid tõid mängudelt ära 2 kuld- (Raido, Sergo), 2 hõbe- (Rain, Sergo) ja ühe pronksmedali (Rain). Ratsutamises kahjuks eestlasi ei osalenud, kuid see-eest oli Soome väljas lausa võistkonnaga.

Pisike Rain (11a) suurte meeste keskel auhinnatribüünil. Siis ta veel ei teadnud, et tema pronksist saab hoopis hõbe (sellest juttu allpool).

Milline on ratsasport eriolümpial?

Vasakul: Ateena eriolümpia maskott Apollon hobusel ehk ratsutamisalade logo

Ratsutamise alla kuulub 5 erinevat ala:

  1. koolisõit (Dressage)
  2. Prix Caprilli – koolisõidu ja takistussõidu kombinatsioonvõistlus, mis sooritatakse ühe ratsaniku poolt samal väljakul üheaegselt – näidisvideo http://www.youtube.com/watch?v=gdv09VJP6Wg 
  3. inglise ratsutamisstiil (English Equitation) – ratsanik peab hobusel sõitma teatud etteantud mustrit (näiteks ümber tünnide ning ka niisama), tähtsal kohal on sealjuures istak ning juhtimisvahendite õigsus, mida hindavad kohtunikud. Ratsmed on sealjuures väga lõdvad ning tähtis roll on jalgadega juhtimisel. näidisvideo http://www.youtube.com/watch?v=wPlqBKSoHAg 
  4. treeningrada (Working Trail) – rada, millele on seatud erinevad harjutused ja takistused (näiteks maalatid, koonused jne) näidisvideo http://www.youtube.com/watch?v=oYIOoDXNFFM 
  5. teatesõit (2 osalejat) (Relay).

Kõigepealt toodi sportlased rajaga tutvuma. Koos treeneriga käidi rada läbi ja sportlastele selgitati samm-haaval, mida ja kuidas nad täpselt tegema ja läbima peavad.

Ratsutamisalad viidi läbi Markopoulo Olümpia Ratsutamiskeskuses, mis valmis Ateena 2004. aasta olümpiamängudeks. Keskus katab 800 000m² suuruse ala ja seda peetakse üheks modernsemaks ratsutamiskompleksiks Euroopas. Kompleksi kuuluvad tallid 280le hobusele, kaks hüppamiseks mõeldud rohukattega võistlusareeni, üks liivakattega võistlusareen, mis on mõeldud koolisõiduks ja 6 liivaga kaetud hobuste treenimis- ja soojendusareeni.

Markopoulo ratsutamiskompleks. Foto: K. Vergas

Ratsakompleks suurvõistluste ajal öövalguses. Foto: Onassis Equestrian Press Photo

Erinevatel ratsutamise aladel osales kokku 124 sportlast, kõige rohkem oli sportlasi Euroopast/Euraasiast (79 sportlast), järgnesid Põhja-Aafrika ja Põhja-Ameerika (mõlemast regioonist 17 sportlast), siis Lõuna-Ameerika (9 sportlast) ja Aasia Pacific (2 sportlast).

David Dinham hobusel Isle of Man

Võistlejad peavad enne olümpiamänge läbima eelvõistlused ning seejärel jaotatakse nad tulemuste põhjal divisjonidesse. Enne võistlusi täidab treener ratsutaja profiili ja see peab sisaldama andmeid selle kohta, kas sportlasel on mõni füüsiline puue, mille tõttu ei saa ta sõita kergendatud traavi või kanda kontsaga saapaid. Puude olemasolu peab olema arsti poolt tõendatud. Kergejõustikus küsiti sportlaste käest näitaks, kas nad kuulevad stardipauku ja kas nad soovivad stardipakku.

Kas jõudsid ka ise ratsutamist vaatama?

Kahjuks väga vähe, kuid sain aimu. Suurim vahe teiste aladega oli selles, et kui kergejõustikustaadionil tümpsus lõbus musa ning kõlasid stardipaugud ja viled, siis ratsutamise hallis oli atmosfäär soliidsem. Mahe muusika paitas kõrvu, pinkide vahel liiguti käratult ning vähegi valjem jutuvada summutati kohe. Tõsi, pealtvaatajaid väga palju ei olnud, kuid sportlasi see ei heidutanud, nende osalemisrõõm oli liigutav.

Publikut oli kahjuks vähe. Sportlased ei lasknud end sellest heidutada, nende võistlemistahe ja osalemisrõõm olid südantliigutavad.

Võistlused algasid hommikuti kell 8.00 ja kestsid kella 14.00ni pärastlõunal. Kuna ratsutamiskompleks asus 35 km kaugusel olümpiakülast, siis sportlaste transpordiks olid eribussid, mis sõitsid majutuse ja erinevate spordikomplekside vahel. Hoolimata Ateenat tabanud 48tunnisest üldstreigist, mis halvas muuhulgas kogu transpordi, toimis sportlaste vedu tõrgeteta.

Sportlaste ruumis oli õhkkond kõige lõbusam. Puhkenurgad olid jaotatud riikide kaupa, kus sportlased kas siis valmistusid võistluseks, puhkasid, suhtlesid omavahel või joonistasid, meisterdasid ja lobisesid vabatahtlikega. Aeg-ajalt kallistati, tehti pilti ja jagati nii enda kui ka mõne muu riigi võistkonna võidu- ja osalemisrõõmu.

Auhinnatseremoonia. Eriolümpial saavad medalid esimesed kolm kohta. Järgmised kohad saavad autasuks lindi.

Puhkeruumis on joonistamine täies hoos.

Kuldne ratsanik Devon Trethaway-Koppers

Uus-Meremaa sportlane Devon oli just võitnud kuldmedali inglise ratsutamisstiilis ja jäi rõõmsalt naeratades pildile. Devon rääkis, et tema jaoks oli mängude ülim hetk kulla võitmine.

Kuna Devonil on laste tserebraalparalüüs (cerebral palsy), siis ei saa ta väga hästi jooksta, aga hobusega kiiresti ratsutamine annab talle vabaduse tunde.

Hobustega veedab ta kogu oma aja. Devon on abitreener kohalikus erivajadustega inimestele mõeldud ratsutamishallis.

19aastane Devon pärast auhinnatseremooniat

Lühiksevõitu Ahmed M. Abdulla

Bahreinist (saareriik Pärsia lahes) pärit Ahmed võitis mängudelt kulla teatesõidus ja hõbeda inglise ratsutamisstiilis.

Esimesel korral trenni tulles ta kartis hobuseid, aga siis otsustas ümber ja nüüdseks on Ahmed trenni teinud juba 4 aastat.

Kreekas meeldis talle hea korraldus ja mõnus ilm, mis on Bahreiniga võrreldes natuke jahedam. Küsimuse peale: „Mis Sulle ratsutamise juures kõige rohkem raskust valmistab?,“ puhkes Ahmed naerma ja vastas: “Loomulikult minu lühikesed käed ja jalad!“. Ahmedi musklid olid aga tõeliselt kadestamisväärsed.

Ahmed Kreeka mõnusat ilma nautimas.

Bahreini treener nentis, et Ateena võistlusrada on erinev sellest, kus nad tavaliselt trenni on harjunud tegema. Bahreini ratsutamismeeskond treenib 6 kuu kaupa (treeningud toimuvad talvel) ja iga kuu vahetatakse hobuseid. Treenitakse politseihobustega.

Võistluse reegleid ja huvitavaid fakte

Võistlejad võivad maksimaalselt osa võtta kolmest võistlusest oma divisjonis. Treenerite töö on jälgida, et võistlejad satuksid õigetesse divisjonidesse. Eelvõistluste ja finaalide tulemuste vahe ei tohi ületada 15 %, sellisel juhul saab võistleja disklafi. Eriolümpial juba väljajagatud medaleid ära ei võeta ja nii sai näiteks eestlane Rain kaugushüppes lõppkokkuvõttes 2 medalit − kõigepealt pronksi, millele pärast tulemuste protestimist lisandus hõbe.

Eestit esindasid Ateena Rahvusvahelistel Eriolümpia Suvemängudel 4 sportlast:

  • Sergo Aan − kuldmedal 800m jooksus, hõbe kaugushüppes
  • Rain Klimov − hõbe ja pronks kaugushüppes (kõigepealt anti 3. koht, aga tulemuste protestimise järel sai Rain oma auga väljateenitud hõbemedali).
  • Ilmar Soe − Ilmar oleks pidanud võistlema 400m jooksus ja kuulitõukes, aga kuna Ilmar vigastas end vahetult pärast edukalt läbitud eelvõistlusi, ei saanud ta finaalides osaleda. Vigastuse tõttu jäi poistel jooksmata ka teatejooks.
  • Raido Kangro − kuldmedal kuulitõukes (4 kg)
  • Delegatsiooni juht − Peep Puusepp
  • Peatreener − Nikolai Karamkov

vasakult: Raido, Ilmar, Sergo, Peep, Nikolai. esiplaanil Rain ja Terje. Rain oli delegatsiooni pesamuna, 11aastane! Sergo, Ilmar ja Raido 17 aastased.

Eriolümpia mängud kestsid 25. juunist 4. juulini. Mängud väjendatuna numbrites:

  • 7000 sportlast
  • 170 riigi delegatsioonid
  • 2500 treenerit
  • 21 spordiala
  • 30 võistluskohta
  • 3000 kohtunikku ja tehnilist personali
  • 25 000 vabatahtlikku
  • 40 000 pereliiget

Eriolümpiast Tartu Postimehes ilmunud lugu: http://www.tartupostimees.ee/508796/kammeri-poisid-sarasid-eriolumpial/