Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Monika Varter (19), Talvise Ponikarika võitja 2014. a kõrgusel 85 cm ja ERL Ponikarika võitja 2015. a kõrgusel 100-105 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Ratsutamist alustasin u 11 aastat tagasi Veskimetsas. Ponidele läksin üle tänu Tondi Ratsaspordiklubi treenerile Sirje Argusele, kes pakkus mulle sõitmiseks Belgiast pärit väga suure südamega ponimära nimega Jalica van Blommerchot. Ta oli kõigesööja: kõike, mida sõin mina, sõi ka tema. Lemmikuks oli tal maius nimega Linnupiim. Julgen öelda, et ta on üks erilisemaid ponisid üldse – nii õppimisaldis, aus ja kõige suhtes väga uudishimulik ning selle kõrval veel hulljulge ka. Vabal ajal meeldis talle erinevaid trikke teha, nagu näiteks kallistamine või käskluse peale boksis ringide tegemine.
Monika poniga Jalica von Blommerscot. Foto: Celin Lannusalu
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Kõige tähtsam on kaine mõistuse säilitamine ja hobusega usalduse tekitamine. Oluline on koostöö ja harmoonia ratsaniku ja hobuse vahel, mille pealt on võimalik edasi treenida kõrgemale tasemele. Takistussõidu peale läksin sellepärast, et see pakub rohkem pinget ning on minu jaoks põnevam kui mõni teine ala. Adrenaliinist kindlasti puudust ei teki.
Miks peaks osalema ponikarikal?
Ponikarikas on üks vahvamaid üritusi, mis annab ponisõitjatele väga hea võimaluse ainult omavahel konkureerida. See pakub noortele sportlastele hea võistluskogemuse ning kindlasti ka emotsiooni. Sellise pagasiga on võimalik pärast poniaastaid kindla käega minna edasi järgmistesse klassidesse võistlema.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Kõige eredamad emotsioonid on mul Soome Pony Eventist ja Tallin International Horse Showst. Need olid igatepidi suurepärased võistlused – tasemel korraldus ja tehnilised parkuurid, mis andsid mulle ja mu ponile kaasa suure kogemustepagasi.
*2015 a Tallinn International Horse Show’l saavutasid Monika ja Jalica von Blommerchot ponisõidus kõrgusel 110 cm II koha.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Pärast poniaastaid jätkasin hobustega ja ostsin endale oma hobuse – Hilfiger’i. Temaga võistlesime 115-130 cm parkuure.
