Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Teele Kaal (18), Suvise Ponikarika võitja 2012.a kõrgusel 75 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Ma alustasin ratsutamisega 5-aastaselt Veskimetsa Ratsaspordibaasis. Ponikarikal osalesin esmakordselt kui olin 12-aastane. Sõitsin ponikarika Väikest Ringi poniga Hobbs. Ponikarika võitjaks tulingi 2012. aastal Hobbsiga. Hobbs oli väike must poni, kellele meeldisid porgandid. Ta oli küll väike, kuid suure südamega. Temaga oli alati nii, et iial ei teadnud, mida ta teha kavatses. Mõnikord aitas trennis või võistlustel ka kõrgematel tõketel raskest olukorrast välja, kuid teinekord tõmbas isegi pisikesest ristist mööda. Mäletan, et ponikarika finaalis käisin oma tolleaegse treeneri Merle Annusveriga parkuuri läbi ja ta ütles mulle: ,,Siin on täiesti tavaline tõke üsnagi lihtsa koha peal, kuid ole ikkagi valvel, Hobbsi ju iial ei tea.’’ Hobbsiga koostöö alguses ei olnud lihtne ja esimestel võistlustel tõrkusime välja. Aga ühel hetkel tekkis meil perfektne klapp ja kõik võistlused sujusid, nii see võit meil õnnestuski. 2012. aasta novembris sain esimese päris enda poni Polsbury Pirelli, kes tuli Eestisse Hollandist. See tähendas Hobbsiga koostöö lõppu ja uue teekonna algust. Pirelli oli minu jaoks midagi täiesti uut. Ta oli Hollandis teinud kõrgel tasemel kolmevõistlust ja oli täielik sportponi. Ta on selline kavalpea, kes ei jätnud trennis kunagi kasutamata juhust lolluseid teha. Alguses ei saanud ma Pirelliga hästi hakkama, kuid ühel hetkel hakkas meie koostöö sujuma. Temaga sõitsin 2013. aastal ponikarika keskmist ringi, kus saavutasime karikasarjas 2. koha. Pirelliga arenesin ma palju, temaga sai sõidetud esimesed 100 cm sõidud. Pirelli kuulub endiselt minu perele ja naudib pensionipõlve Kahala tallis. Tal on palju hüüdnimesid, näiteks Pisike, Pirellu jne. Pirelli on tumekõrb poni, kellele meeldivad nii hobumaiused kui ka porgandid. Ponikarika suurt ringi olen sõitnud kahe poniga – Kamiera ja Prinsiga. Kamiera sain ma 2014. aastal. Ta on kolmveerand araablane, mis tähendab, et kiiruse ja energiaga tal probleeme ei olnud. Ka Kamieraga polnud koostöö algus kerge – tugeva mära iseloomuga istus ta mulle pähe ja ma ei suutnud tema kiirust kontrolli all hoida. Mitmelt poolt tuli arvamusi, et poni tuleb maha müüa ja sellisega võistlemine on võimatu. Ja alguses see nii oligi. Meie esimesel võistlusel tõrkusime välja ning ka järgnevatel võistlustel polnud lihtne ja tuli sisse tõrkeid. Kuid ometi käis järsku mingi klõps ja meie koostöö hakkas sujuma. Kamiera on poni, kes vajab aega usalduse tekkimiseks. Kui ma ta endale sain, siis oli temaga peaaegu võimatu tegeleda ja tal olid närvid täiesti läbi. Nüüdseks on temaga väga lihtne tegeleda ja hüppab võistlustel kogu hingest. Kamiera on kõrb poni, kellel on samuti palju hüüdnimesid. Mõned näited: Kampsun, Kämmi, Neiu jne. Kamiera on väga hea isuga ja talle lähevad kõik maiused peale. Kamiera on praeguseks Soomes, kus ta kappab oma uue ratsanikuga. Teine poni, kellega ma Kamieraga samaaegselt ponikarikat sõitsin, oli Prins. Prins liitus meie perega 2015. aastal. Ta oli sellel hetkel 6-aastane ja üsna kogenematu. Prins on selline poni, kelle puhul võid alati kindel olla, et ta hüppesse läheb. Alguses ei olnud ta hüppetehnika kiita ja parkuurides latid lendasid. Kuid ühel hetkel sai pisikesest noorponist sportponi, kes hüppas trennis kuni 120 cm parkuure. Prinsiga sõitsin oma esimese 115 cm parkuuri puhtalt ja osalesin 2016. aastal Tallinn International Horse Showl ponikarika finaalis, kus saime viienda auhinnalise koha. Nüüdseks on Prins Soomes, kus ta on väärt õpetajaks oma uuele noorele ratsanikule. Prins on tumekõrb poni. Ka tema hüüdnimede nimekiri pole tagasihoidlik. Paar näidet: Prinsu, Beebi, Nusdik jne.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Minu meelest on takistussõidus kõige olulisem leida oma hobusega mõnus koostöö. Tuleb saavutada olukord, kus hüppamine on meeldiv tegevus nii ratsanikule kui ka hobusele. Hobune peab tahtma hüpata, muidu on väga keeruline midagi saavutada. Sujuvaks koostööks on tarvis usaldust ratsaniku ja hobuse vahel. Heade tulemuste saavutamiseks tuleb teha korralikult trenni ja võistluskogemusi korjata, lisaks tuleb leida treener, kes mõistab nii ratsanikku kui ka hobust. Lisaks takistussõidule olen proovinud ka koolisõitu ja kolmevõistlust, kuid takistussõit pakub mulle kõige rohkem huvi.
Miks peaks osalema ponikarikal?
Ponikarikal peaks osalema, sest need võistlused on ägedad ja samuti on hea sõita karikasarja, kus tuleb stabiilselt sõita ja häid tulemusi saavutada. Suurt ringi sõites on võimalik osaleda finaalis mõnel suurvõistlusel. Näiteks sain mina just tänu ponikarikale osaleda esimest korda Tallinn International Horse Showl. Lisaks toimuvad ponikarika etapid lahedates kohtades, kus on mõnus võistlemas käia. See on suurepärane viis panna ennast ja enda poni proovile.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Minu jaoks on seni olnud kõige ägedamad võistlused Jumping Tallinn 2017, Tallinn International Horse Show 2017 ja Mercedes-Benz Aino Masters 2017 ja 2018, Horsemarket Equestrian Spring Tour 2018. Need võistlused olid minu esimesed rahvusvahelised võistlused, kus sõitsin esmakordselt U25 klasse.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Hetkel võistlen U25 klasse ehk kuni 135 cm kõrguseid parkuure. Minu praegused võistlushobused on Rokoko ja Ricardo.