Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Triin Kattel (19), Talvise Ponikarika võitja 2012.a kõrgusel 75 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Alustasin ratsutamisega pigem hilja, 9-aastaselt. Minu võistlusponi oli eestlane Tormis. Tumedat värvi, peaaegu must. Ta oli selline pallike, kelle lemmiktegevusteks olid söömine ja puhkamine, aga samas teadis ta täpselt, millal on oluline head sooritust näidata. Tooksin tema puhul välja veel selle, et ta oli alati ääretult rahulik ja turvaline poni, kuid, kui ta nägi võõraid hobuseid õues koplites, siis muutus tema käitumine nii palju, et teda võis täkuks pidada.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Takistussõidus on kõige olulisem ratsaniku ja hobuse vaheline usaldus, sest kui hobune oma ratsanikku tunneb, tahab ta võimalikult aus olla ja omalt poolt sõitu rohkem panustada. Häid tulemusi saavutavad need paarid, kes on teadlikud üksteise võimetest, kuid siiski julgevad võtta riske. Olen teinud pikemalt ka koolisõitu, kuid valisin takistussõidu, sest mulle meeldib takistussõidus treeningprotsess.
Miks peaks osalema ponikarikal?
Ponikarikas annab noortele sportlastele hea ülevaate sellest, kuidas võistlused toimivad, samuti annab baaskogemusi ning õpetab stressi ja emotsioonidega toime tulema.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Kõige ägedam on olnud Horsemarket Equestrian Summer Tour 2017, sest sealne ratsakompleks oli äärmiselt uhke ja arvestades, et Leedu pole meist üldse kaugel, siis on lootust, et ka meil on kunagi võrdväärne ratsakompleks.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Kõrguseks oli 125cm ja võistlesin isikliku hobuse Dunkaniga, kuid tegelikult nüüd umbes aasta pole ma hobuse tervisliku seisundi tõttu võistelda saanud.
