Möödunud nädalavahetusel toimus Lagedi mõisa tallis Vera Munderlohi kliinik. Vera on Saksamaal asuva Anja Berani ratsakeskuse pearatsanik (loe ka temaga tehtud intervjuud Hobumaailmast “Vera Munderloh: “Tuleb kuulata hobust!”). Anja Beran on klassikalise koolisõidu maailmas tuntud ja tunnustatud treener, kelle sulest on ilmunud ka mitmed raamatud koolisõidust.
Vera Munderlohi kutsus Eestisse Marju Uusen, kes möödunud aasta sügisel treenis kaks kuud Vera käe all. “Mulle väga sümpatiseeris sealne treening ja tahtsin seda jätkata, aga ka teistega jagada,” räägib Marju. “See oli lihtsalt nii äge ja silmiavav kogemus ning tundsin, et see kogemus viis minu ratsutamise uuele tasandile.”
Laupäeva hommikul tervitasid Lagedi talli saabujaid vaikne vihmasabin ja elav jutusumin maneežist. Huvilisi oli kogunenud palju ja õhus oli tunda teatavat elevust. Koolitus oli jagatud kahele päevale ning laupäeval algas päev loenguga hobuse sirgsusest ja külgliikumisest. See määras koolituse praktilise osa ehk ratsutamistreeningute tooni.
Teooria toetab praktikat
Vera rääkis oma loengus ratsutamise algtõdedest, mida paljud ilmselt juba teadsid, kuid alati on hea mälu värskendada ja kuulda, kuidas sama teemat käsitleb teine inimene. Loengus kõneldi sellestki, miks on sirgsus oluline ja kuidas seda saavutada ning jagas praktilisi näpunäiteid, kuidas tuvastada, kummale poole on hobune kõver.
Hobuse sirgsus on oluline mitmel põhjusel, kuid enim jäid kõlama järgmised põhjendused- sirge hobune võimaldab ratsanikul istuda keskel, hobune, kes ei ole sirge ei pürgi edasi ja kõverus tekitab pingeid. Nii teoorias kui hiljem treeningutel kõlas korduvalt, et hobused on ühele poole paindlikumad, mis tekitab ülepainutamise probleemi. Ratsutades peaks nende eripäradega arvestama ja vastavalt sellele ehitama üles treeningplaani.
Põgusalt tuli jutuks treeningpüramiid. Vera leidis, et ehkki rütm on treeningpüramiidis kõige aluseks, saavutatakse ideaalne rütm alles siis, kui hobune on sirge. Kõver hobune liigub asümmetriliselt, kasutades oma tagujalgu ja õlgasid ebavõrdselt ning esineda võib isegi käiguvahe, seda eriti pööretel.
Kuid hobuse sirgsuse juures on samavõrd tähtis ka, et ratsanik oleks sirge ja tasakaalus. Selleks peab ratsanik ennast treenima, olema heas toonuses ja olema teadlik oma istakust.
Huvitav oli kuulda Vera suust, et ratsutajad ei peaks olema kinni dogmades või selles, mis on raamatutes kirjas, vaid usaldama peaks ka oma tunnetust. Hobune ei ole ühtegi ratsutamisõpikut lugenud ega tea, kuidas peaks mingit harjutust sooritama. Ratsanik peaks tunnetama ja analüüsima, mis sadulas toimub ja suutma olukorda hinnata. “Tunnetus on kõige olulisem tööriist ratsanikule,” lausus Vera.
Vera mainis, et Saksamaal arutatakse koolisõiduringkondades, kas näiteks õlad sees harjutust peaks tegema kolmes või neljas jäljes. Vera rääkis enda näitel, et kuna hobuse pooled on erinevad, siis ta sõidab sama harjutust erinevalt- ühele poole õlad sees kolmes jäljes ja teisele poole neljas jäljes. Lugejal on huvitav teada, aga enne koolisõidu võistlusspordiks muutumist olid külgliikumised 4-jäljes ehk vanad meistrid räägivad 4 jäljes treenimisest.
Ka hiljem jagas ta treeningutel osalejatele soovitusi, mis harjutustele peaksid nad ühes või teises suunas sõites rohkem tähelepanu pöörama.
Õlad sees- mis selle harjutusega oli?
Kes oleks osanud arvata, et kui elavat arutelu tekitab selline klassikaline harjutus nagu õlad sees. Ent just see tundus olevat põhiliseks jututeemaks järjekordades ja lõunapausil.
Kuidagi läks lendu arvamus nagu oleks soovitatud õlad sees harjutuse ajal istuda välimisele istmikuluule või kanda keharaskus välimisele küljele. “Külgliikumistes istume alati liikumissuunas, õpetades hobusele, et ratsaniku keharaskuse muutusele tuleb järgneda. See tähendab, et paremale poole õlad sees sõites on vasakpoolsel istmikuluul natukene suurem raskus. Loomulikult ei tähenda see vasakule ülakehaga kaldumist või puusast kokkukukkumist – ratsaniku õlad peavad jääma maapinnaga horisontaalseks” selgitas Vera.
Mõningane segadus tekkiski õlad sees ning sääre eest astumise harjutustega, kus hobune on kas asetatud või painutatud liikumise suunast eemale. Teised külgliikumised nagu traavers, küljendamine ning renvers segadust ei tekitanud, sest seal istub ratsanik sisemisel istmikuluul rohkem ning see on ka liikumissuuna poole.
Veraga nõustub koolitusel osalenud Eda Vallimäe. “Ratsutamisõpikutest võib mõnikord lugeda, et hobuse painutamiseks istub ratsanik sisemisel ismikuluul tugevamalt või laseb sisemisel istmikuluul rohkem langeda, kuid see on siiski ülimalt väike tendents ning on väär arvata, et me peaksime sissepoole eraldi suruma. Anatoomiliselt toimub hobuse paine läbi rinnakorvi rotatsiooni. Kui hobune liigub vasakule paindes, siis sisemine tagumine jalg peab rohkem kandma, kui tõukama ning seetõttu roteerub rinnakorv vasakule rohkem- see tähendab, et rinnakorv langeb ratsaniku alla natuke rohkem vasakule, kui paremale,” selgitab ta.
Sama sõnum oli ka Veral. Inimesed kipuvad sageli toetuma liialt sisemisele küljele ja enda tasakaalustamiseks tuleks kanda raskust natuke välimisele, saavutades seeläbi neutraalse ja tasakaalus istaku.
Pisiasjad loevad
Vaadates esimesi ratsutamistreeninguid tabasin end mõttelt, et kõike seda olen kuulnud varemgi ja mõneti on see hea märk. Ratsutamise aluspõhimõtted pandi kirja aastasadu tagasi ja sellisena on nad ajaproovile vastu pidanud, sest koolisõidu eesmärgiks on olnud kestlik ja jätkusuutlik hobuse treenimine. Ilmselt teadsid kõik kuulajad ja osalejad õpetussõnu nagu vaata otse, hoia õlad taga ja käed stabiilsena ning hobuse juhtimine algab istakust.
Ehkki ma kuulsin, kuidas Vera ütles ratsutajatele asju, mida on kuuldud juba korduvalt, ei saanud ma lahti tundest, et midagi on siiski väga erinevat. Kuni viimaks koitis, et erinevuseks oli järjepidevus ja põhjalikkus, millega baasasjade ja algpõhimõtete kallal töötati.
Odava populaarsuse või vaatemängulisuse nimel ei hakatud hobustega trikke tegema. Toimus rutiinne, süstemaatiline, järjepidev ja -kindel töö, et hobused ja ratsanikud oleksid tasakaalus ning sooritaksid harjutusi korrektselt.
Ma loodan, et eksin, ent mulle tundus, et asjaolu, et kõik kõlas nii tuttavlikult uinutas kuulajaid ja tekitas eksliku arvamuse nagu ei olekski midagi (uut) õppida. Ma siiski loodan, et vabakuulajad märkasid, milliseid momente Vera kiitis ja kuidas muutus hobuse liikumine, kui ratsanik korrigeeris enda istakus ka nii väikeseid asju nagu oma õlgade asend või hingamine.
Enne jooksma asumist tuleb õppida kõndima
Mis toob järgmise ja paljukõlanud küsimuseni- miks neid harjutusi nii-nii aeglaselt sooritati? Marssiva sammu asemel nägi aeglast sammu, lehviva (keskmise) traavi asemel sõideti aeglases traavis.
Eesmärk oli, et ratsanikud tunnetaksid sadulas hobuse iga jala liikumist (Vera:“Sõida iga sammu!”) ja kinnistada harjutuste korrektset sooritust. Harjutuste aeglane sooritamine annab hobusele võimaluse oma jalgu korrektselt kasutada ja liigeseid painutada. Aeglases töös õõtsub hobuse selg paremini, kiires töös on lihtne, et hobune jäigastab selja ning liigutab vaid jalgu.
Vera kommenteeris, et kiirustamine võib varjata vigu ja alles harjutuste aeglaselt tegemine toob esile, kas harjutust sooritatakse korrektselt. Kui hobuseid sõita liiga palju pikendatud allüürides, eriti olukorras, kus hobused ei kanna ennast ega ole sirged, on vigastused kiired tekkima.
Vera selgitas, et alles siis, kui harjutus on selge, saab sellele lisada kiiruse ja väljendusrikkuse. See tähendab, et see, mida näidati ratsutamistreeningutel, ei ole veel lõpptulemus ja seda ei tuleks lõpptulemusega võrrelda, sest tegu on ühe osaga pikemast protsessist.
Kui laupäeval nägi eeskätt tööd sammus ja traavis, siis pühapäeval näitas Eda oma andaluusia hobusega Limoncin juba keerulisemaid harjutusi ja tööd piaffeega. Oli värskendav näha, kuidas hobune kandis päriselt raskuse tagumistele jalgadele ja oli piaffeed tehes sirge.
Vera tähtsustas sedagi, et enne uut harjutust oleks baas olemas. Kui hobune ei osanud või ei tahtnud kõndida rahulikku sammu, siis töötati eraldi selle kallal. “Kui hobune rahulikku sammu ei suuda kõndida, ei saa ka midagi muud temalt küsida,” põhjendas ta.
Vera kommenteeris lisaks, et edasiliikumine ei võrdu kiirusega. Ka aeglaselt kõndivate hobustega oli oluline, et ratsanik saaks soovi korral sammu pikendada. Just pikendada, mitte kiirendada!
Siit- sealt kõlas ka nurinat, et hobused on üle ratsme. Vera selgitas, et tema jaoks ei ole hobuse kaela asend oluline, sest see on sümptom. Kui suunata kätega hobuse kael nö “õigesse asendisse”, siis on ratsanik petnud. Vera jaoks oli oluline, mida teevad hobuse jalad.
Sisu või väline vorm?
Koolitusel näidatud harjutused ei pälviks võistlustel ilmselt suuri punkte, kuid kas me peame kõike hindama läbi selle prisma, mis punkte see võistlustel saaks?
Toon näitena õlad sees harjutuse. Õlad sees harjutuse leiutajaks peetakse François Robichon de La Guérinière, kes leidis, et just õlad sees on õiget ratsastust vormiv harjutus, mis aitab parandada hobuse tasakaalu ja saavutada nõtkust. Õlad sees harjutus on seega hobuse jaoks oluline nö “võimlemisharjutus”.
Neid harjutusi, mille autoriteks on ajaloolised ratsutamismeistrid, ei peaks tegema pelgalt seepärast, et nad on skeemis/võistlustel nõutud ja nende eest saab hindeid, vaid selleks, et hobust arendada. Need harjutused ei ole sattunud skeemidesse puhtjuhuslikult, vaid peaksid olema olulised nurgakivid hobuse treeningus, et tulemuseks oleks terve ja rahulolev hobune, mistõttu ei tohiks teha allahindlust harjutuste kvaliteedis.
Koolituse muljeid jagab Vera Munderloh, Anja Berani ratsakeskuse pearatsanik:
Minu ratsutamise eesmärgiks on saada õnnelikud, terved ja motiveeritud hobused ja ratsanikud. Seda harmooniat ja kergust saab saavutada järgmiselt:
- Ratsaniku istaku ja juhtimisvõtete täiustamine. Proovige häälestada hobust oma istakule ja kergetele juhtimisvõtetele.
- Tehke hobune liikuvamaks, mobiilsemaks, kasutades külgliikumisi ja üleminekuid.
- Sirgestage ja tasakaalustage oma hobune. Selleks tuleb samuti kasutada külgliikumisi ja üleminekuid.
Selliselt suudavad hobune ja ratsanik saavutada harmoonia.
Eestis kohatud ratsanikud olid kõik väga pühendunud õppimisele ja oma hobusele ja äärmiselt entusiastlikud. Nad tahavad teha kõike õigesti ja on huvitatud igast detailist. Ratsanikud olid äärmiselt õpihimulised!
Koolituse kogemust jagab Marju Uusen, kes oli ühtlasi nii koolitusel osaleja kui ka korraldaja:
Korraldajana olen kuulnud valdavalt positiivset vastukaja. Inimesed on öelnud, et oli väga huvitav, kuigi palju kõlas põhitõdesid, mida juba teati. Minu hinnangul seisnebki Anja õpetuse väärtus selles, et neid põhitõdesid treeningutel ka päriselt jälgitakse. Väga hästi ratsutamine on väga-väga keeruline ja nende tulemusteni jõudmiseks tuleb sadulas tublisti tunde veeta.
Minu jaoks kõige tähtsam oligi teadmine, et pärast Saksamaalt koju naasmist olen suutnud edukalt treeningutega iseseisvalt jätkata. Sain teada, millega ma pean veel oma istaku kallal töötama. Näiteks olen proovinud hoiduda tooliistakust, kuid nüüd on säär liikunud liigagi taha. Sain kasulikke nõuandeid oma käteasendi parandamiseks. Eks mingi osa minust soovis saavutada kätega rohkem vastu hoides ümarust, aga nagu kliinikus välja öeldi, siis on hobuse kael ainult sümptom.
Teine, mille välja tooksin ja millest Vera palju rääkis oli hobuse (a)sümmeetria ja kuidas saada aru, kummale poole sinu hobune kõver on. Saksamaal treenides ütles Vera, et Otto on ebatraditsiooniliselt asümmeetriline ja kipub vahepeal vajuma mõlema õla peale välja.
Eestis treenides tundus mulle, et Otto pani rohkem raskust parema õla peale ja seetõttu olen teinud ise hästi palju paremal ratsmel õlad sees harjutust ja traversit. Vasakul ratsmel olen teinud rohkem sääre eest astumist, sest need on harjutused, mis võtavad raskust paremalt õlalt/ratsmelt ära. Treeningkliinikus tegime just vastupidi neid harjutusi, sest Verale tundus, et hobuse pooled on vahetunud. See oli mulle hea tagasiside, sest näitas, et minu iseseisval töö on olnud tulemus, aga olen läinud sellega liiga kaugele. Sain uusi mõtteid ja näpunäiteid, kuidas hobust paremini tunnetada, et saaksin teha igas trennis paremaid, teadlikumaid otsuseid harjutuste valikul.
Osalesin küll ise treeningutel, kuid mul oli huvitav jälgida ka teiste osalejate trenne ja sealt uusi asju kõrva taha panna. Vera suutis kõikidele osalejatele läheneda individuaalselt ja kahe päeva lõpuks oli nii ratsanikus kui hobuses märgata muutust.
Kommentaarib Eda Vallimäe, koolitusel osaleja:
Olen treeningkliinikuga rahul, sest tegelesime täpselt minu hobuse ja minu ratsastustreeningu probleemidega. Koolituse suurim sõnum oli kasutada treeningut ja ratsastusharjutusi hobuse hüvanguks ning arendamiseks.
Aeglane, lõdvestunud, süstemaatiline baastöö kontakti, rütmi, külgliikumiste ja üleminekutega ning alles aja jooksul impulsi lisamine. Hobuse korrektseks enesekandeks peame õpetama teda ennast kandma juba sammus ja traavis, minimaalse käte tööga ning “nähtamatute” istakumärguannetega.
Külgliikumised olid koolitusel peamised töövahendid, kuidas lõdvestada hobuse pinges selga, panna teda ratset otsima/võtma ning treenida kehapooli järelandlikumaks. Vera oli üsna konkreetne, et hobust mitte “ratsmesse panna”. Just külgliikumiste kasutamisel sain julgustust kasutada järjepidevalt harjutusi hobuse asümeetria/kõveruse järgi ehk teisisõnu treeningus mitte sõita kõiki külgliikumisi mõlemale poole. Näiteks minu hobune Limoncin on vasakule painutades veidi jäik ja vähepainduv, paremal aga ülipaindlik.
Varasemalt olen külgliikumiste puhul keskendunud hobuse tagaveerandite erinevale tööle, siis nüüd sain uusi vaateid, et ei tasu ära unustada ka hobuse esiotsa (õlgasid), sest jäigema poole õlale on hobusel alati pigem tendents nõjatuda.
Kuigi varem ma “lihtsalt” korrigeerisin õlgasid, siis nüüd tundsin, et hobune läks seesugusest lähenemisest rohkem sirgemaks ning korrigeerimist ei olnud enam nii palju vaja. Vera andis meile ülesandeid, et valida vasakul- ja paremal ratsmel külgliikumisi vastavalt tema asümmeetriale, et saavutada tõelist sirgsust: vasakul ratsmel sõita pigem tihti õlad sees, traaversit ja küljendamist ning paremal ratsmel sõita minu hobuse jaoks “vastupidiseid” harjutusi nagu renvers ja sääre eest astumine paremale (Vera julgustas seda harjutust sõitma seina ääres ning voldil), kuid harjutusi mõnda aega mitte poolte vahel muuta. Muidugi andis Vera kümneid detaile iga harjutuse sooritamisel, kuidas oma keha kasutada ja märguandeid anda.
Jään ootama järgmist koolitust ning vahepeal jätkan Vera online treeningutega kodust.