Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Marie-Annabel Reiner (20), Suvise Ponikarika võitja 2014. a kõrgusel 100-105 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Alustasin ratsutamisega päris väiksena, umbes 5-aastaselt. Minu poni oli tumekõrb Hortensia, hüüdnimega Ossu. Ta oli põikpäine aga samas ka hooliv ning armastas väga porgandeid.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Kõige tähtsam on hobuse ja ratsaniku koostöö, hobuse ratsastus ja ratsaniku kannatlikkus. Valisin takistussõidu, sest minu treener ise oli takistussõitja ja see tundus huvitavam kui teised ratsaspordialad.
Miks peaks osalema ponikarikal?
Ponikarikal võistlemine annab uusi kogemusi. Saab võistelda oma vanuseklassis ratsanikega, kelle seast leiad kindlasti häid sõpru.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Kõige meeldejäävam ja ägedam oli 2013.a Eesti Meistrivõistlused, kus saavutasin poniklassis meistritiitli. See võit tuli mulle väga ootamatult.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Praegu on võistlemisest paus olnud aga plaanin sellel hooajal uuesti võistlema hakata. Minu praegused hobused on Ernest W ja Cindy R.
