Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Mari-Liis Oberg (23), Talvise Ponikarika võitja 2011. a kõrgusel 100 cm ja Suvise Ponikarika võitja 2012. a kõrgusel 100-105 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Alustasin ratsutamist 2004 aastal, aktiivsemalt hakkasin sporti tegema, kui ühel päeval sattusin Tondile trenni, vist oli siis aasta 2007 ja nii ma Sirje Arguse käe alla jäingi. Mul oli nende aastatega palju erinevaid ponisid, kuid kõige paremad tulemused saavutasin ma Tooniku ja Macho’ga. Neist meeldejäävaim on Macho. Hüüdnimeks enamasti Poja või Macho. Sel ajal, kui mina veel sõitsin, oli ta hall, tänaseks on temast valge poiss saanud. Lemmikmaiustusteks porgandid ja õunad. Macho on iseloomult kõige suurema hingega poni, keda ma kohtasin oma poniaastate jooksul. Ta andis endast alati 100%, et meil hästi läheks võistlustel. Ta on alati olnud eriline poni, alustades sellest, et alguses oli raske tema usaldust võita, kuna ta kartis meeletult pea katsumist ja võõraid inimesi. Kui ta Tondile jõudis, oli praktiliselt võimatu talle isegi päitseid pähe saada. Alustasin temaga siis, kui ta oli kõigest 5 aastane, ja oma poniaastate lõpuks jõudsime välja 110 cm parkuuridesse.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Olles olnud 3 aastat välismaal groomina, siis julgen väita, et kõige olulisem on hobune, et olla edukas, sest ilma hea hobuseta see võimalik ei ole. Kindlasti on vaja treenerit, kellega koostöö sujub ja muidugi ka järjepidev treenimine moodustab suure osa tulemustest, kuna võistlustel näitad ju, mida sa kodus õppinud ja harjutanud oled. Valisin takistussõidu, kuna see pakkus mulle rohkem huvi, adrenaliini ja põnevust.
Miks peaks osalema ponikarikal?
Ponikarikal peaks osalema, kuna sinna tulevad kõik ponid üle kogu Eesti kokku ja võtavad omavahel mõõtu. Konkurents on kõva ja saab näha, kes on parimad.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Raske on mõelda kõige ägedamast võistlusest, kõik on mingil moel meeldejäävad ja ägedad. Kindlasti on meeldejäävad Kärdla Ratsupäevad, mis on juba traditsiooniks kujunenud. Mitmepäevased, hea atmosfääriga ja hea korraldusega võistlused muudab meeldejäävaks enamus Eesti Ratsaspordi Liidu võistlusi.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Ma ei ole alates 2013. aastast võistelnud, lõpetasin gümnaasiumi ja peale seda suundusin välismaale tööle. Nüüd olen tagasi Eestis ning ülikooli ja Tondi Ratsaspordiklubi lastetrennide andmise kõrvalt ei ole mul hetkel aega ratsaspordiga tegeleda.
Loe kuidas Mari-Liis tegi groomi tööd Saksamaal, Leipzigis 2016 a. Word Cup’il.
