Ponikarika võitja: LINDA RANDPERE

Linda Randpere hobusega Gardento Prova Linda Randpere hobusega Gardento Prova. Foto: Celin Lannusalu

Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!

Küsimustele vastas Linda Randpere (22), Suvise Ponikarika võitja 2011. a kõrgusel 95-100 cm.

Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?

Tutvusin hobustega juba 7-aastaselt, kuid regulaarselt ratsutama hakkasin mõned aastad hiljem. Minu kõige parem võistlusponi oli musta värvi ruunapoiss Okey. Kutsusin teda Oki Dokiks ühe kuulsa takistussõidu hobuse järgi. Okey’ga võistlemist alustades olin ise küllaltki kogenematu, kuid mõne aastaga jõudsime lausa rahvusvaheliste juunioride sõitudeni ning osalesime ka ponide Põhjamaade Meistrivõistlustel, kus parkuuride kõrgused olid kuni 125 cm. Selles suhtes oli ta teistest Eesti ponidest peajagu üle.

Vaata kuidas Linda ja poni Okey hüppasid 2012.a 120 cm parkuuri Ruila Tallis.

Mis on takistussõidus olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?

Olen alati tegelenud just takistussõiduga, sest see pakub minu jaoks piisavalt põnevust ja närvipinget. Usun, et takistussõidu juures on kõige tähtsam sobilik hobune, pere toetus ja hea treener, minul õnnestus juba 14-aastaselt Riina Pilli käe alla saada. Heade tulemuste saavutamiseks on vaja kindlasti töötahet ning väga palju arendab ka erinevate hobustega ratsutamine ja hüppamine. Selle koha pealt on mind palju aidanud Tiit Kivisild, hakkasin tema hobustega juba poni kõrvalt ratsutama.

Miks peaks osalema Ponikarikal?

Ponikarikas on tore võistlussari, kus iga laps võiks võistlemist alustada.  Ponikarika võistlustel tekib esimene konkurentsitunne ning võidujanu, sest võisteldakse koos omavanustega. Samuti annab motivatsiooni ponikarika sarja üldvõit, mis tähendab, et igal etapil peaks hästi ja stabiilselt esinema. Usun, et ponikarikas annab lastele asendamatu võistluskogemuse edaspidiseks. Mul on veel meeles, kui võitsin ponikarika sarja üldvõidu natuke ootamatult, sest osalesin tol aastal vähestel etappidel. Eeldatavasti pidi võitma My Relander, kuid mul läks finaal samuti hästi ning sain üldvõidu suhteliselt napilt. My oli nii õnnetu pärast, et tema roosat võidutekki ei saanud, mis oleks ideaalselt ta lapilisele ponile sobinud ja mul oli nii kahju temast. Hiljem oleme koos kõvasti naernud selle üle.

Linda Randpere, poni Okey
Linda Randpere poniga Okey. Foto: Külli Tedre-Gavrilov
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?

Minu jaoks on läbi aegade olnud kõige ägedam võistlus Saku Suurhallis aset leidev Tallinn International Horse Show. Väiksena oli mu suurim soov seal ükskord võistelda. Nüüdseks võin öelda, et see on nö minu võistlus, mul on seal alati väga hästi läinud ning see on koht, kus on uskumatult hea tunne võita.

*Linda ja poni Okey võitsid Saku Suurhallis toimunud Tallinn International Horse Show ponisõidus 2010. ja 2011.a III koha. Kõiki Linda tulemusi on võimalik jälgida Ratsanet’ist.

Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?

Müüsin hiljuti oma põhihobuse maha, keda võiks nimetada minu elu hobuseks – ei olnud ega tule paremat. Ta läks mulle väga hinge, sest ta oli mu esimene enda hobune. Olen uhke, et suutsin ise noorest metsikust täkust, kellesse keegi ei uskunud, teha endale Grand Prix hobuse, kes on mulle nii palju häid tulemusi, võite ja emotsioone toonud. Hetkel tegelen mitme noorte hobustega, kellega aeg-ajalt ka võistlen.

Linda Randpere hobusega
Linda Randpere hobusega Gardento Prova üle tõkke ”lendamas”. Foto: Celin Lannusalu