ARTIKLID
Ago Ruus Rahvuste Karikal
Veskimetsas. Foto: erakogu

Oma Hobu peatoimetaja Ago Ruus puutus hobustega esimest korda kokku neist filmi tehes

tekst: Krislin Pärt, fotod: erakogu, 16. jaanuar 2014

Mardilaupäeval sain Veskimetsa Ratsakeskuses kokku filmimehe, fotograafi ja ajakirjaniku Ago Ruusiga, et rääkida natuke hobustest, ajakirjast Oma Hobu ja Matsalu Loodusfilmide Festivalist.

 
Vahetult enne Oma Hobu toimetusse sisenemist valdas mind miskipärast väikene aukartus. Lisaks sellele, nagu tavaliselt, saadavad mind ka tehnilised viperused. Nimelt on diktofoni aku tühjaks saanud. Hoolimata oma tihedast töögraafikust, võtab Ago mind lahkelt vastu, teeb kohvi ja annab oma diktofoni kasutada.
 
Oma Hobu toimetus on täis hobuteemalisi materjale: ajakirjad, plakatid, raamatud, filmid. Arvestatav osa nendest on Ago enda looming, millest natuke ka intervjuu käigus räägime. Uskumatu - esimene Oma Hobu ilmus juba 2003. aasta septembris. Sirvin toimetuses huviga esimesi ajakirja numbreid, need on mustvalges trükis ja  kõigest 16 leheküljelised.


 
Kuidas sündis idee ajakirja Oma Hobu tegema hakata ja millised on need salahoovad, mis teda tänaseni käigus hoiavad?
 
90-ndate aastate keskel puutusin ma tegelikult esimest korda elus tõsisemalt kokku hobustega. Need olid eesti tõugu hobused. Tegime režissöör Liina Kullesega dokumentaalfilmi Orissaare mehest, kes armastas teha suuri ristpistes piltvaipu. Vaipadel oli kujutatud ka hobuseid. Lavastaja soovis filmida juurde elavaid hobuseid, kes olid olnud vaibameistrile prototüübiks.
 
Sõitsime Muhumaale Tihusele Martin Kivisoole juurde. Seal ma nägingi esimest korda elus korraga koos nii palju erinevaid hobuseid ja kõik nad olid eesti tõugu ning väga värvilised. Martin seletas meile pikemalt, kes need hobused on ja milline on nende olukord  tänapäeval. Veel rääkis Martin, et see tõug  on meie oma põlistõug ja et eesti hobune on Eestimaal elanud sama kaua kui inimenegi. Mõistsin, et see hobune on meie rahva tõeline väärtus, mis on kaotamas oma kohta kaasaegses ühiskonnas. 

Esimesed kokkupuuted hobustega 1990ndate lõpus Muhumaal


 
Tihusel tekkiski mõte teha film eesti hobusest ja Martinist, kes jättis mulle üsna värvika mulje ja kes oli pühendanud kogu oma tegevuse selle looma säilitamisele. Martinil oli juba siis nii palju hobuseid, et see moodustas ligi poole kogu eesti hobuse tollasest populatsioonist.  
 
Kaasasin filmitegemisse Eesti Ekspressi ajakirjaniku Madis Jürgeni, kes oli koos Aivar Juhansoniga äsja teinud ratsamatka läbi Eestimaa lõunast põhja ja sellest ka pikema kirjatöö ilmutanud. Siit ka mõte, et teeks eesti hobustega samasuguse ratsamatka mööda Eestimaad – seekord saartel, mille jäädvustaks nö road-movie stiilis filmina. Valmisidki kaks filmi – “Loojangule vastu” ja “Varjupaik” (filmimaterjali kogunes esialgu planeeritust rohkem, nii saigi kaks filmi) - mille peategelasteks eesti hobune ja hobusekasvatajad-entusiastid, kes olid võtnud selle tõu säilimise oma elu eesmärgiks.
 

Küsin korraks vahele, kui peaks tekkima huvi neid filme vaadata, siis...

No, filme on täiesti võimalik muretseda! Oma Hobu veebilehe kaudu saab nende filmidega DVD-sid tellida.  
 
Filmid valmisid 1999. aastal, neid näidati nii Eesti kui Soome televisioonis, filmifestivalil Poolas sai “Varjupaik” ka peapreemia. Peale selle näidati filme veel paljudel filmifestivalidel üle maailma. Ega eesti hobuse seisukord sellest paremaks ei muutunud. Me küll teavitasime inimesi olukorrast, kuid mitte enam. Siis küpseski idee luua organisatsioon, mis ühendaks mõttekaaslased, et üheskoos juba midagi konkreetsemat ette võtta selle tõu päästmiseks väljasuremisest.


 
2000. aasta augustis saigi Kaali koolimajas teoks Eesti Hobuse Kaitse Ühingu asutamiskoosolek – algatajaks 10 asutajaliiget, nende seas  Jaan-Aleksander Rooda, kellel on ka praegu üks suuremaid eesti hobuste karju ja kes oli ka mu ühe filmi kangelane.  Siis olid veel Alex Lotman ja tema tütar Silvia Lotman.
 


Kas ühingu loomisest oli rohkem kasu?

Ühing kasvas päris jõudsasti ja üritasime saada sellele ka riigipoolset tunnustust. Selle me ka Veterinaar- ja Toiduametist eesti tõugu hobuse säilitustegevuse kohta 2003. aastal saime. Seejärel algas aktiivne tegevus. Korraldasime talguid eesti hobusele karjakopite loomiseks Saaremaal Laidevahe kaitsealal.  Kogunes üle 40 inimese kõikjalt Eestist. Selleks, et liikmeid teavitada ja nende vahel informatsiooni jagada, sai loodud ühingu infoleht, millele panime nimeks Oma Hobu, esimene number ilmus 2003. aasta sügisel.

Talgupäevad eesti hobuste karjamaade puhastamiseks ja korrastamiseks Saaremaal


 
Esimese kolme numbri tiraaž oligi täpselt nii suur, et jagus ainult ühingu liikmetele. Seda ei saanud tellida, paljundasime koopiamasinal, maht 16  lehekülge. Mina olin selle infolehe toimetajaks, otsisin artiklite teemad ja autorid. Kujundama hakkas Oma Hobu Egon Erkmann Haapsalust (muide, tema on ka Oma Hobu päise autor).

Oma Hobu algne roheline päis koos hobuse pea kujutisega muutus hiljem lihtsamaks ja kaasaegsemaks. Autor Egon Erkmann.

 

Nimetasin juba siis seda infolehte hobukultuuri ajakirjaks (käsitlesime päevakajaliste teemade kõrval ka selliseid teemasid nagu hobuse pidamine ja tervishoid, aretus, eesti hobuse ajalugu ja tema koht eestlaste elus jne). Eestis tegelikult ju ei olnud oma hobuajakirja. 90-ndatel aastatel küll vahelduva eduga mõned tekkisid ja kadusid, kuid püsivalt ilmuma ei jäänud ükski nendest. Vahemärkusena olgu öeldud, et 1929-1931. a. ilmus Eestis ajakiri Meie Hobune. See oli tollal selline teoreetilis-praktiline (nagu oli kombeks väljendada) ja tolle aja mõistes korralik ajakiri.
 
Tundub kuidagi imelik, et hobuse kultuur Eestis on olnud selline pinnapealne ja teisejärguline, et omakeelne ajakirigi ilmus ainult paar-kolm aastat. Näiteks meie naabritel soomlastel ja rootslastel on hobuajakirju, mis on ilmunud juba üle 100 aasta. Eestlane aga ei ole oma hobust ilmselt selliselt väärtustanud, et temast juttu teha ühises ajakirjas.

EHKÜ liikmete ekskursioonist Laidevahe rannaniidule eesti hobuste karjamaale


 
Kuna tõsisemat hobuteemalist ajakirja polnud varem ilmunud, siis oligi kõik uudne ja seda oli väga huvitav teha. Kohe alguses  lõid entusiastlikult ajakirja tegemisel kaasa suurepärased asjatundjatest autorid: Raigo Kollom, Kati Leutonen,  Silva Siil, Terje Raudsepp, Andres Tuvi, Ingrid Roht, Aive Sarjas jt. Mõne numbri järel muutus infolehe formaat. Esmalt tulid tugevamad kaaned, ajakiri oli endiselt veel mustvalge, kuna polnud raha värvilise tegemiseks. Järgmine aastakäik oli ikka veel suures osas eesti hobuse keskne, kuigi juurde hakkas tulema ka teiste hobusetõugudega seotud teemasid. Väga populaarsed olid eesti tõugu sugutäkkude tutvustused, mis olid praktilise suunitlusega abiks nii algajatele kui ka juba teenekatele hobusekasvatajatele. Ega sellelaadset informatsiooni tookord eriti ei liikunud.
 
Lugejad hakkasid huvituma, et miks te ainult eesti hobusest kirjutate, Eestimaal kasvatatakse ka teisi hobusetõuge – nad ootasid laiema teemakäsitlusega ajakirja. Alates 2005. aastast oli juba võimalik Oma Hobu ette tellida ja ajakiri muutuski üldiseks hobukultuuri häälekandjaks Eestis, ega olnud enam pelgalt eesti hobuse keskne. Nii kasvas Oma Hobu 16-leheküljelisest infolehest ligi 100-leheküljeliseks värvitrükis kvaliteetajakirjaks. Algusest peale olen ma olnud selle ajakirja peatoimetaja ja väljaandja, loomulikult koos kõigi oma heade abiliste-autoritega. 
 
Üks inimene, tänu kellele see ajakiri üldse alguse sai või tänu kellele ma üldse julgesin ajakirja tegema hakata, on Raigo Kollom. Tema lood, olgu need siis aretusest, ajaloost või ratsaspordist on sellised, mida loevad nii lapsed kui täiskasvanud, algajad kui teenekad hobusekasvatajad, proffid kui harrastajad. Ta suudab keerulised asjad lihtsalt ning huvitavalt kirja panna, et sa kohe ei saa jätta tema artikleid lugemata. Neis on pinget.

Oma Hobu esimesed aastad


 
Praegu, kui ühest väikesest kitsa suunitlusega ajakirjast on saanud tunduvalt suurem ja laiema teemaderingiga ajakiri, siis kes on täna Oma Hobu lugejaskond?
 
Kohe kui ma alustasin ajakirja tegemisega, oli selge, et see ei ole mingi äriprojekt, mis läheb nüüd kohe hoogsalt massidesse. Selge oli, et tegemist on eksklusiivse ajakirjaga. Kuigi alguses ajakirja tiraaž kasvas jõudsalt, siis viimased 5-6 aastat on Oma Hobu tiraaž olnud üsna stabiilne, nii kaks tuhat eksemplari, see on Eesti lagi. Me oleme lihtsalt väga väike rahvas ja meie keelt ei oska ka teised rahvad, et ajakirja kaugemal levitada.

Ajakiri aastal 2005 ning 2009

 
 

Kas võib siis öelda, et konkreetne lugejaskond on tänaseks välja kasvanud?
 
Nii see paistab olevat. Lugejaskond jaguneb omakorda nii, et ligi pooled on ettetellijad ja teine seltskond on siis see, kes ajakirja kioskist ostab. Kuigi ettetellijatele on ajakiri natuke soodsam, on samas üksjagu lugejaid, kes tahavad ise avastada ajakirjaletil uut numbrit. See on justkui omamoodi rituaal poeskäigu juurde – kas värske ajakiri on juba ilmunud või veel mitte!  Üheks põhjuseks on ilmselt ka see, et ettetellimisel tuleb välja käia suurem rahasumma kui üksiknumbrit ostes. Mulle tundub, et arvestades Eesti riigi suurust ja hobuseomanike hulka, Oma Hobu lugejate arv suurt enam ei kasva. Oleme küll teinud ka mitmeid reklaamüritusi, kuid need on kulukad ja tulu vähe. Parim reklaam on sõbra soovitus! Tavaliselt ostetakse ikka talli üks ajakiri ja kõik, kes siis selles tallis käivad, loevad seda ühte eksemplari. Oleme teinud koostööd ajakirja levi osas aretusorganisatsioonidega: nii EHS-i kui ka ESHKS-iga. Praegu kehtib selline süsteem, et kui seltsi liikmed tellivad ajakirja, siis nad saavad selle poole odavamalt, kuna selts katab ühe poole. Teisisõnu - selts soodustab oma liikmetele ajakirja tellimist.

Ivari Padar annab Agole Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi nimel üle tänumeene aastatepikkuse hea koostöö eest


 
Kuidas siis ikkagi on, kas ajakirja väljaandmine tasub ennast ära või tuleb sellele nö peale maksta?
 
Eestis ei tasu ükski selline eksklusiivne, kitsa erialaringi ajakiri ennast ära. Ajakirja on võimalik olnud teha ainult tänu toetajatele. Esimestel aastatel oli isegi niimoodi, et me saime tootmisega ise enam-vähem ühele poole, kuigi  me ei saanud mingisugust kasumit. Seda tänu eelkõige heale reklaampinna müügile ajakirjas, mis aga lõppes peagi, kuna saabusid nn masu-aastad ja reklaamid kadusid ajakirjaveergudelt. Me pole maksnud  honorare oma autoritele, see töö on olnud vabatahtlik. Küll oleme andnud oma autoritele võimalusi bartertehingu raames avaldada ajakirjas reklaame või muud informatsiooni tasuta.  


 
Kuidas sünnivad ideed, millest kirjutada?
 
Kirjutada on ju nii palju ja ideedest ei ole kunagi puudu. Selle ajakirja üks omapära on ka see, et ta on mõeldud väga laiale lugejaskonnale. Teisisõnu - ajakiri peab olema huvitatav nii noorele kui vanale, nii algajale kui kogenumale hobustega tegelejale nii hobuse kasvatajale, hobuse aretajale kui ka sportlasele. Suures osas jaguneb ajakirja teemadering järgmiselt: ratsasport, aretus, hobuse pidamine (ka hobuse tervishoid) ning hobukultuur (ajalooteemad, teadus, hobune kunstis, reisikirjad jne).
 
Ajakiri  peab olema ka sisuliselt tasakaalus. Peab olema kergemat lugemist aga ka sellist, mis nõuab süvenemist, nö väärtuslikumaid tekste. Ajalehe ja ajakirja, tänapäeval ka veebilehe vahe ju ongi see, et ajalehed annavad võimalikult kiiresti edasi päevakajalisi sündmusi, sealjuures uudiseid. Oma Hobu uudiste peale ei rõhu.
 
Peaasjalikult tulevad ideed ikka elust enesest, ka on meie lugejad saatnud oma mõtteid selle kohta, mida nad tahaksid Oma Hobus lugeda ja näha. Püüame arvestada sellega, kui mitte kohe, siis aja jooksul kindlasti. Ideede puuduse üle ei kurda, küll aga võiks olla rohkem autoreid, kelle lugusid ajakirjas avaldada.
 


Millised on Teie enda erilisemad hetked hobustega, millest tahaks rääkida?
 
Kui mul ei oleks helgeid hetki, mis seotud selliste kaunite loomadega, nagu on hobused, siis vaevalt ma seda ajakirja teeksingi. Need asjad on omavahel ikka väga tihedalt seotud. Seda on küsitud varemgi ja ma olen alati jäänud mõttesse – mis on see fenomen, mis mind hobuste juurde kutsub ja taas tagasi toob. Ega ma ei oskagi seda tunnet kohe sõnadesse seada. Olles koos nende suurte loomadega, kaob kõik  igapäevane rutiinne ja olmeline ning stressitekitav muresid täis igapäevane elu ja sa leiad end vabana. Tunnetasin seda meeleolu muutumist esmakordselt, kui käisin Saaremaal mererannas pildistamas eesti hobuseid. Sõitsin esimese praamiga saarele ja kui õhtul linna tagasi jõudsin, oli tunne nagu oleksin mitu nädalat ainult puhanud. Nii hästi mõjusid need tunnid hobustega! Hobuste kutse on mind nüüd jälitanud juba hulk aastaid ja ajakiri pakub suurepärast väljundit seda kutset järgida ja ellu viia.

Raamatu "Koos hobusega" autor Tuire Kaimio, eesti hobuse kasvataja Jaan-Aleksander Rooda ning Ago Ruus hobusekarjasid jälgimas. Paljud fotod nimetatud raamatus on just tehtud Eestis.


 
Kas olete Te ise ka reaalselt hobuse selga istunud?
 
Mõned korrad. Ratsutamiseks seda eriti pidada ei saa. Lihtsalt üks ratsamatk ja mõned ringid kusagil talli lähistel. Ma ei ole kunagi käinud nö spetsiaalselt ratsutamas ega võtnud ratsatunde. Mulle ikkagi meeldivad ülekõige vabad hobused vabas looduses ja neid püüda jäädvustada fotoaparaadiga. Tabada seda harmoonia ilu, mida pakub silmale vaba hobuse graatsiline kulg mererannal. Ratsutamine on teistsugune reaalsus, mis paneb sind kogema vahetult seda vabadust. Kuna mu elust on juba kujunenud üks suur jäädvustamine ja jälgimene, siis ma olengi valinud esimese tee. See on pigem tunnetuslik lähenemine, mis väga tugevasti mõjutatud mu elukutsest.
 


Aga selline ajakirjaniku ja toimetaja töö ei ole ju Teie põhieriala?
 
Üldsegi mitte. Olen lõpetanud filmiinstituudi filmioperaatori erialal ja selle tööga leiba teeninud. Töötasin Tallinnfilmis, võtsin üles ligi paarkümmend mängufilmi, lisaks veel hulk dokumentaale ja teisi filme.  Hiljem, kui Tallinnfilm kadus, lõin oma stuudio ja tegin iseseisvalt mõned filmid. Aga filmide tootmine oli küllaltki keeruline, rahastamisprobleemid võtsid enamuse ajast, nii et filmitegemisest enam ei tundnud rahuldust. Siis ma hakkasin tegema koos paari kolleegiga filmitegijate infolehte Pääsuke ja sealt jõudsin omakorda läbi hobuste ajakirjani Oma Hobu. Tasapisi jäi filmitöö tahaplaanile ja isehakanud ajakirjaniku töö tuli esiplaanile.

Peeter Simmiga valmistamas filmi "Puud olid..." (1985)

Filmi "Metsluiged" võtted

Tonga saarel operaatoritööl

Lennart Meriga Siberis


 
Aga mida Te nüüd eelistate – Teil on nii filmikaamera kui fotoaparaat.
 
Mul ei ole enam kaamerat. Seega jääbki ainult fotoaparaat ja see on hetkel mu peamine tööriist. Muide – tänapäevaste heade fotoaparaatidega saab suurepäraselt ka teha filmi. Uus trend!
 
Kuid mul on siiski üks teine töö ka veel, mis on seotud nii filmi kui ka fotoga. Juba üle kümne aasta korraldan sügiseti koos meeskonnaga Matsalu Loodusfilmide Festivali. Minu ülesandeks on seal festivali filmiprogrammide kokkupanemine, mitmesuguste lisaürituste korraldamine, ka festivali infolehe tegemine. Samuti festivali jäädvustamine ajaloo jaoks.

Hobuseinimestele on Ago tuntud eelkõige fotograafina. Fotonäitus Kuressaares.


 
Mida see festival endast üldse kujutab?
 
Filmifestival toimub igal sügisel Lihulas, siis kui rändlinnud on taas vallutanud Matsalu rannaniidud. Meile saadetakse loodusfilme kogu maailmast,  teeme nende hulgast oma valiku (kõiki filme  näidata pole ajaliselt võimalik – sel aastal saadeti meile näiteks üle 200 filmi).  Kutsume kokku žürii (neid on kaks, sest hinnatakse filme kahes võistlusprogrammis – “Loodus” ja “Inimene ja loodus”), tulevad kohale ka autorid ja tegijad, korraldame kohtumisi, workshop’e. Toimuvad loodusmatkad.  
 
Me oleme oma festivaliga saavutanud maailmas teatud tuntuse. Matsalu teatakse hästi maailma loodusfilmitegijate seltskonnas, mis iseenesest ei ole eriti suur.  Kuid selleks, et festival hästi toimiks ja teda ikka külastataks, tuleb iga kord midagi uut välja käia, teha veelgi põnevamaid programme, otsida uusi esinejaid – siin ei tohi rutiini langeda.

Matsalu Loodusfilmide Festival - põhisaal Lihula Kultuurimajas on rahvast täis ning ootab võitjate välja kuulutamist. Foto: Ago Ruus


 
Tuleme veel tagasi Oma Hobu juurde. Kust Te ammutate motivatsiooni ajakirja tegemiseks? Mis on see, mis paneb Teie rattad liikuma? Kust tuleb tahtmine?
 
Ikka juhtub elus midagi uut, tulevad uued inimesed, uued situatsioonid. Mulle ei meeldi konveierilaadne töö. Ma otsin elus kogu aeg uusi väljakutseid. Ja kui tekivad ületamatud takistused, millest enam mööda ega ümber ei saa, siis tuleb sellest tegevusest loobuda. Nii ma loobusin ka filmist, kuna filmitegemise materiaalne pool muutus niivõrd keeruliseks. Tuleb ära tunda see hetk, kui tõesti enam edasi ei saa, ja teha kannapööre. Mõnikord nõuab see päris palju eneseületamist ja riskivalmidust – inimene oma olemuses on laisk ja harjumustealdis.
 
Ajakirja juures on näiteks oluline see, kui lugejad saadavad tagasisidet, kui tagasiside on konstruktiivne, annab see impulsi teha veelgi paremini.  Ka lugejate arvukus on tähtis – pole ju mõtet teha ajakirja, mida keegi ei loe. Oma Hobul on oma lugejaskond välja kujunenud ja tegijatel on kohustus seda hoida. Sajad inimesed üle Eestimaa ootavad pikkisilmi igal teisel kuul uut hobuajakirja. Olen isegi “pahandada” saanud, et „miks on Oma Hobus nii palju artikleid ja lood nii huvitavad  – kogu öö kulus uue numbri läbi lugemiseks ja hommikul tuli magamata tööle minna“. Siit need motivatsioonid alguse saavadki ...

Ago Veskimetsas koos Oma Hobusse mitmeid omanäolisi ja haaravaid lugusid kirjutanud Mart Kivastikuga


 
Millised on Oma Hobu tulevikuplaanid?
 
Ka uuel aastal ilmub ajakiri edasi. Pikemaid plaane teha ei tahaks – ajakirja väljaandmine sõltub ennekõike majanduslikust situatsioonist. Kui lugejaskond kahaneb ja ajakirja enam ei osteta, tuleb tema väljaandmine lõpetada. Praegu, kus elektrooniline ajakirjandus teeb võidukäiku, on paberkandjal väljaannetel rasked ajad. Lugejate vähenemise tendents on tegelikult juba olemas. Seega on Oma Hobu tulevikuplaanid otseselt sõltuvuses meie lugejatest.
 
Sisuliselt tahaks teha veelgi põnevamat ja huvitavamat ajakirja. Ideid ja mõtteid on, tegijaid ka, kui vaid elu me ümber ei muutuks kogu aeg kallimaks ja kallimaks, seades niiviisi majanduslikku laadi takistusi Oma Hobule. Aga – elame veel! Ikka üks number korraga!

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...