ARTIKLID
Leon Melchior. Foto: FEI /
Dirk Caremans

Leon Melchior aretuse arendajana

Raigo Kollom, 15. veebruar 2016

Zangersheide kasvanduse ja tõuraamatu looja Leon Melchiori (Maastricht, 25.12.1926 – Lanaken, 11.11.2015) mälestuseks meenutatakse palju ka tema ajaloolist osa sporthobuste aretuse põhimõttelises muutmises. Kuna ta tuli hobuste juurde alles 37-aastasena ja aretusele hakkas mõtlema siis, kui ta „parimatest parimate parim“ võistlushobune Heureka spordist välja langes ja ta ise oli juba 45, alustas ta puhta lehena, valmis vastu võtma kõikjalt parimaid mõtteid.

 
Võtta kõikjalt parim sai ka ta aretuse üheks aluspõhimõtteks. Rahalised võimalused olid tal sellised, et kõik, mis tal pähe tuli, ta kohe ka realiseeris. Enne tegutsemist uuris ta aretust õige kriitiliselt ja kordas sageli, et hobuste aretuses tuleks jõuda vähemalt sigade ja kanade tasemele, kus on genofondi kohta palju selgemad andmed ja paremad võimalused ette näha valikute tõenäolisi tulemusi. Nende loomadega on aga lihtsam, sest aretuse eesmärk on selgem – rohkem liha ja mune. Melchior kuulutaski, et ka hobuste aretusele tuleb läheneda objektiivsemalt otstarbekusele mõeldes, lihtsustada aretuspõhimõtteid ja öelda selgelt välja eesmärgid. Ta ise ütles välja oma eesmärgi: „Tahan aretada ainult hüppehobuseid!“

Heureka ja Leon Melchior 


 
Oma teed maailma parima hüppehobuste kasvanduseni on ta kirjeldanud nii, et kõigepealt ostis ta kokku selle aja parima tõu hannoveri hobuseid. Eriti hindas ta Gotthardi liini. Üheks valiku põhimõtteks oli leida hobuseid, kes on teinud oma parimad tulemused hilisemas eas. See näitab, et nad on spordis vastu pidanud. Sel ajal populaarne meetod ristata vana soojaverelise tüübi märasid täisvereliste täkkudega oli Melchiori arvates küll hea võimalus tõugu esialgselt kiiresti parandada, aga edasi pole sealt kuhugi minna. Ta võttis eeskujuks produktiivloomade väga selge liinaretuse.
 
 
Oli vaja leida erakordseid liinialustajaid ja kohe oli suureks õnnestumiseks Alme omandamine. Peale erakordsete võimete otsis ta täkku, kes nii geneetiliselt kui geograafiliselt oleks kaugel vanadest hannoveridest. Alme sobis sellseks suurepäraselt. Ta proovis ka vene trakeeni Almox Prints kui eriti kauget ja võõrast täkku. Peale Alme sai aga Zangersheide teise põhiliini alustajaks Ramiro, holsteini täkk, kelle sugupuus oli 3/8 inglise täisverelisi (täpselt nagu Almelgi) ja 1/8 shagya araablast.

Alme
 
 
Ja kui tal õnnestus 1985.a. saada endale üheks aastaks Cor de la Bryere, paaritas ta isegi oma 2-aastased märad temaga, et lisada ühe aastaga oma karja rohkem selle liini esindajaid. Muidugi ei jätnud ta üheski liinis väga suurt arvu hobuseid aretusse, vaid tegi väga range valiku. Hüppevõimet ja tervist kontrolliti näiteks isegi nii, et varsad lasti juba enne võõrutamist koos emadega hüppama.

 

 
Ramiro
 
Vääriliste liinialustajate leidmine oligi Melchiori arvates kõige raskem ja kõige tähtsam. Kui liinialustaja leitud, tuli tema arvates kasutada 2-3 põlvkonna aretuses seda alustajat ja tema poegi maksimaalselt. Kui vähemalt kaks tugevat liini on olemas, toimub liinide liitmine. Liinide liitmisega saadakse uus tõug või uus liin, kuidas aretaja valib. Omavahel kauge pärilikkusega liinide liitmine annab hobused, kes on oma vanematest tervemad, tugevamad, robustsemad, sageli suuremadki. Tekkinud uues liinis või tõus on mingi aeg võimalik inbriidingut kasutades toota eriti võimekaid hobuseid, kelle tervis ja viljakus võib aga inbriidingudepressiooni tõttu halveneda. Siis on vaja jälle leida värsket verd, ja uusi võõraid täkke otsis Melchior surmani. Saavutatu säilitamine pole saavutus, aretus on areng.
 
 
Kui enam hobuste võimekuses palju arenguruumi ei jäänud, võttis ta teravama tähelepanu alla hobuste tervise ja nõudis nulltolerantsi igasugustele vigadele ja nende varjamisele. Parim ja varajasim näide kogu Melchiori ideoloogiast on imehobune Ratina Z. Tema ema Argentina sündis kahest vanemast, kellega Leon Melchior oli ise ratsutanud: mära Heureka oli ta võistlushobune Hollandi koondises, Alme oli ta avastanud Prantsusmaal ja ostnud restoranilaua taga prantslaselt, kes arvas ise, et ta vaid andis hobuse rendile 2 aastaks. Aga lepingus oli teisiti. Ja Prantsusmaal ei osatud hinnata täkku, kellega ta omanik oli üritanud ületada isegi maailma kõrgushüppe rekordit.
 
 
Ramiro ja Argentina järglane Ratina Z oli hobune, kelle kohta on öeldud, et ta ei pinguta igal hüppel 100% vaid 101%. 1992.a. OM hõbe, WC finaali võitja 1993.a., maailmameister 1994.a., Euroopa meister 1997.a.  on vaid üksikud hetked tema töövõimest, ja aretuses teenisid tema 8 varsast neli sugutäku litsentsi. Tuntumad neist ja praegugi populaarsed on Crown Z ja Comme il Faut. Ratina Z oli ilus näide kahe Zangersheide põhiliini liitmisest.

Ludger Beerbaum ja Ratina Z


 
Melchior aga tegi sellisegi eksperimendi, et paaritas Ratina Z tema täisvenna Rebel Z-ga ja sai nii ülimalt inbriidse täku Rex Z, kes muidugi ei jõudnud oma vanemate ega vanavanemate tasemele, kuid oli ise rahvusvahelise tasemega võistlushobune ja tema järglaste hulgas on rahvusvaheliste hüppehobuste suhtarv maailmas Ratina Z  parim, ainult et neid oli vähe, kuna Rex Z suri noorelt. See ei pruugi nii olla, aga tundub näitena, kuidas inbriiding tugevdab  andekust, aga vähendab elujõudu.
 
 
Melchiori vaated tunduvad revolutsioonilised, kuid pole seda üldse. Kõik on nagu mõnest õpikust maha kirjutatud. Näiteks 1982.a. ilmunud „Põllumajandusloomade aretus“ annab täpselt samasuguse liiniaretuse ja liinide ühendamise kirjelduse, nagu Leon Melchior on oma intervjuudes teinud. Aga ta tahtis järgida vaid aretusteaduse üldisi seadusi ega kannatanud, et keegi loob veel mingeid täpsemaid reegleid ja traditsioone.
 
Oma tõuraamatu asutaski ta siis, kui hannoveri tõuraamat, kuhu Ratina Z ja teised tema varsad sünnijärgselt registreeriti, hakkas ta eksperimente piirama. Konkreetselt keelduti registreerimast üht varssa, kelle eellaste hulgas olid Alme ja Cor de la Bryere, aga hannoveri verd alla 1/8. Melchior vihastas, keeldus oma hobuseid edaspidi üldse Hannoveris registreerimast ja asutas Zangersheide tõuraamatu.
 
Algul oli probleemiks, et üheski suures riigis ei saanud ta sellele Euroopa Liidu reeglite järgi vajalikku riiklikku tunnustust. Aga leidus Luksemburg, kus oma kohaliku tõuraamatu juht Nepper polnud kade ja aitas tunnustuse saada. Praegu on Z-tõuraamat tunnustatud Belgias ja Melchior pani oma hobused, kes varem võistlesid Hollandi eest, tunnustamisest alates Belgia spordiedu tagama. Keegi ei arva enam, et Melchioril polnud õigus, aga lihtsate tõdede mõistmine ei ole palju levinud ega paranenud. Ikka püütakse leiutada mingeid oma väärtusi otstarbeka aretuse ja jõudluskontrolli (muudes majandusharudes nimetatakse seda kvaliteedikontrolliks) asemele või kõrvale.
 

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...