ARTIKLID
Aadi Pärtel. Foto: Tarvo Alev

Aadi Pärtel - sepp, treener, tippsportlane

Raavo Raadik, 02. september 2010

Pärnumaal ja mitte ainult peetakse Aadi Pärtelit legendaarseks sportlaseks, treeneriks ning sepaks, veel tänagi jagab imposantne härrasmees oma nõuandeid abivajajaile, lisades sageli nõule elurõõmsalt vallatu naljagi.

Liinibussis päikest – palavust trotsides Tori suunas loksudes olin eneselgi üllatavalt pisut elevil. Sõitsin ju küsitlema Aadi Pärtelit, legendaarset meest, kelle kohta tutvusringkonnas oli pea igal ühel midagi pajatada. Meest, kelle nõukaaegseid saavutusi ratsaspordis nimetatakse tänagi lugupidamisega. Meest, kes telefonis talle omase huumoriga naeris, tule jah, olen ma ju endiselt Pärnumaa parim ratsutaja.
Palavus tappis Toris Pärnust veelgi rohkem, enesetunne sama märg kui kuivatamise lõpetanud saunalinal.


Kus on Aadi?


Ronisin Toris bussist maha, vantsisin hobuaedikute poole, kuid Aadit ei kusagil. Siiski, lõpuks, Aadi resideeris treeningväljaku ääres, ümbritsetud parajast seltskonnast.
Astusin juurde: “Tere, siin ma siis nüüd olen.”
“Tulidki? Noh oota natuke, mul siin paar asja ajada, ega sul kiire pole?”
Minu asi on oodata…
Jälgisin kõrvalt, kuidas Aadi ergutas noortest tüdrukutest treenijaid, nägin, kuidas üks või teine päris mehelt, kuidas mul see tehniline pool on, tegin ma ka midagi valesti. Aadi näis olevat oma sõiduvees. Seal heitis nalja, seal muutus hetkeks tõsiseks.

Lõpuks leidis aega minugi jaoks. “Noh läheme siis, otsime mõne varjulisema koha, kus saaks juttu rääkida, nii – et keegi ei sega,” kutsus Aadi. Olgu ette ära nimetatud, segamatust vestlusest midagi siiski välja ei tulnud, jäi mulje, et iga platsilviibija peab oma kohustuseks Aadit tervitada, kuulata ta kiitust või humoorikat sarjamist. Tema kuju näis vägisi inimesi külge tõmbavat.

Lembitu Kuusega Rahvuste Karikal Veskimetsas. Miks Aadi nina kinni hoiab, on siiski selgusetu.... Foto: Külli Tedre

“Mis sa siis teada tahad,” päris Aadi.
“Räägi palun endast, kes sa oled, kuidas sa hobuste juurde jõudsid,” tegin jutuga algust.
“Näe istun siin Tori võistlusväljaku ees, siin ma kunagi alustasin. Aasta oli siis kas 1964. või 1965. Siis sai nagu alustatud, 12aastaselt. Tallinnast tulid siis Torisse kooliõpetajad Raigo ja Malle Kollom, nad olid mõlemad tugevad ratsutajad..," alustas Aadi.


Vana-Võidust 15aastaselt liidu meistrivõistlustele


Ta jätkas: “1967 lõpetasin endise Virula, nüüdse Tori kooli, läksin ära Vana-Võitu õppima. Muide, siis meil olid sellised huvitavad ajad, et olin siis 15aastane, kui ühel heal päeval avastati, et üleliidulistele võistlustele on vaja välja panna noortekoondis. Valiti kolm poissi, kes parasjagu võtta olid, topiti neile, ehk siis meile vanemate sõitjate paremad hobused alla. Siis me läksimegi võistlema.”

Täheldasin vestluspartneri silmades muhelust. Kohe mõistsin, miks.

“Tänapäeva mõistes oli see ikkagi suur katsumus, kui järele mõelda. Olin 15aastane, varem hüpanud vaid meeter või meeter kümme parkuuri ja nüüd läksin Venemaale 120 ja 130 hüppama. Noh, midagi hullu ei olnud, sain isegi vist mingi viienda koha,” selgitas Aadi.

“Paberid olid sellel ajal juba Vana-Võidu tehnikumis sees. Pidin sinna õppima minema. Toredad tüdrukud hakkasid kooli lõpetama ja kutsusid mind endaga kaasa, et seal on üks vägev hobune. Aga ta oli krooniline tiiruhaige ja selleks ajaks, kui mina sinna kooli jõudsin, oli hobune otsustanud juba ära surra. Aga teised hobused olid seal kehvemad. Ühesõnaga, aasta olin Vana-Võidu tehnikumis.”


Kollom meelitas Tihemetsa


“Vot, aga siis hakkas Kollom Raigo mind meelitama, et Tihemetsas on jäänud vabaks paar hobust,” kirjeldas Aadi oma elu teise etapi algust: “Läksingi siis sinna ja sain oma elu esimese tõelise hobuse!”

Oli näha, seda sündmust kirjeldades lõid Aadi silmad rohkem särama, ka nüüd, pärast mitmeid aastaid, pakkus teenekale hobuseinimesele sündmuse, õigemini järgnevate sündmuste meenutamine rõõmu.

“Hobune oli Omega. Trakeeni tõugu hobune. Temastki võib igasuguseid legende rääkida. Oli teine hea põlvnemisega ja igati hea hüppaja. Hakkasime harjutama, edu vist ei lasknud ennast kuigi kaua oodata,” muheles Aadi võltsi tagasihoidlikuseta.

Ainus pilt, mis Aadil on säilinud: Aadi ja Omega 1973.a.-l Valgevenes

“Hakkasime võistlustel käima, kohti saavutama. Oota, las ma nüüd mõtlen… Jah aasta oli siis 1969. Aastal 1970 oli ilus talv, lumi oli paks maas, saime hobustele kõvasti jõutrenni teha, sai palju hüpatud ja siis tulid Eesti Noorte Meistrivõistlused, kus oli neli ala kavas… Nelja ma ei saanud teha, olin autoeksamil, aga kolm võitsin ära. Samal aastal läksime liidu noorte meistrivõistlustele, hobune oli jube heas vormis, kuid kogemusi oli vähe. Ise selle võistlusega rahule ei jäänud, aga sain sealt pronksmedali.”


Liidu meistrikad ja 50 rubla


Aadi täpsustas, et liidu meistrivõistlustel oli palju osavõtjaid. Nimelt olid kokku tulnud võistlejad kõigist toonaste liiduvabariikide spordiühingutest: “Tegelikult see ei olnudki liiduvabariikide vaheline, vaid spordiühingute vaheline võistlus. Kõik alad, kolmevõistlus, takistussõit, koolisõit toimusid tollel ajal koos, pakun välja, igas stardis oli 50 võistlejat kindlasti, kui mitte rohkem. Las ma arvestan… Igast ühingust oli kolm võistlejat. Ühinguid endid oli paarkümmend kindlasti, nii et korruta... Mingi võistkonnaarvestus oli ka.”

Häid sõnu leidis Aadi ka toonase Tihemetsa kooli direktori Õuna ja sovhoosi direktori Ernitsa jaoks, kes olid mõlemad suured spordi toetajad. “Siiamaale mäletan hästi, et läksin pärast mingit k…di komandeeringut paberit vormistama ja Ernits mulle vastu, et kuidas ikka võistlus läks? Ma siis vastasin talle, et ei läinud hästi, ainult ühe pronksmedali sain. Aga Ernits polnud kitsi mees, vormistas mulle kohe käskkirjaga 50 rubla preemiat. See oli toona ikka väga suur raha,” meenutas sepp.

Meenutused Tihemetsast lõpetas Aadi kirjeldusega, kuidas tema kui ratsutaja valiti tehnikumi parimaks sportlaseks. Ei olnud need tõstjad- maadlejad, vaid tema, ratsasportlane Aadi Pärtel: “Koolis käis ligikaudu 700 kutti. Tulid mulle ligi, rääkisid: me siin iga päev palehigis maadleme-tõstame, näeme vaeva, aga sina, kõrend, ratsutad hobuste seljas ja oled meist kõigist parem! Omale üllatus ja naljakas ka.”


Hobune läks järjest paremaks


Aadi muljetas, kuidas hobune üha paremaks läks, mistõttu 1972. aasta leidis mehe juba liidu meistrivõistlustelt. “See oli maaspordiühingute oma. Esimeses sõidus mul väga hästi ei läinud, käkerdasin ja jamasin, keskendusin rohkem viimasele sõidule, mis oli 150 cm parkuur. Pisike hirm oli kah, väike hobune ja suured tõkked.. Aga vastupidi, hobune oli väga heas hüppehoos ja ainsana sõitsin puhtalt. Täitsin siis ka meistersportlase normi,” meenutas sepp. Meistersportlane tähendas sellel ajal seda, et võistleja pidi olema suuteline läbima 150 cm raja puhtalt.

Alla meetri ei sõidetudki

Aadi märkis muuhulgas sedagi, et ajal, kui tema sportlasena tegutses, alla meetriseid parkuure polnudki. “Noorhobuste esimene parkuur oli üks meeter. Tänapäeval on massilist sportimist nii palju, et lapsi ja algajaid ei saa vist kohe nii kõrgele ajada. Kui hobune läheb esimest korda võistlema, siis polegi ka hea tegelikult neid tõkkeid nii kõrgele ajada. Lisaks, tänapäeval on ju ponid ning paljudele neist on meeter ikkagi palju hüpata. Põhiline on ju see, et sooritus tuleks ilusasti välja, las hüppavad madalamaid. Peaasi, et hobune oleks juhitav, läheks hüppele ilusti, ratsanik istub korralikult seljas..,” võrdles Aadi.

1976. Aadi Pärtel, Kaie Heier, Toomas Trummer. Foto: erakogu, Capriole fotoalbum

Omega jäi parimaks


Aadi sõitis oma "lukshobusega" 1973. aastani. Kummalise kurioosumina märkis ta, et sõitis kord terve kolmepäevase võistluse Vilniuses paljajalu: “Muide ka 150 parkuuri sõitsin täiesti rahuldavalt ära.”

1974. aasta kevadel juhtus aga Omegal treeningul õnnetus: "Plats oli natukene kõvaks kuivanud, mine tea, vahest oli seal kivegi, kuid hobune hakkas pärast hüppetreeningut lonkama ja jäigi. Mis seal juhtus, ega täpselt siiamaani ei tea, röntgeneid ju polnud.

Noh, mina kukkusin veel sõjaväkke kah ja siis sõitsid hobusega juba teised. Treeningutel ta ei hüpanud, kui, siis enne võistlust natukene. Seejärel sai ta võistluse oma lonkava jalaga kuidagi ära sõita, toona polnud kontrolli kah nii palju. Kuid selle lonkava jalaga sai ta ka häid tulemusi!”

Aadi tõmbus kuidagi mõttesse, kui oma Omegaga seotud mälestused kokku tõmbas. “Ühesõnaga väga kift hobune oli.”

Edasi märkis sepp, et hiljem ta omale nii head hobust ei saanud. “Proovisin küll kolmevõistlust, aga siis murdsin reieluu, mis väga hästi ei paranenud. Mul siiamaani jalad erineva pikkusega, ehk siis vasak jalg jäi murrujärgselt lühemaks,” muheles Aadi.

Olin enese arvates leidnud põhjuse, miks mu vestluspartner tegevspordi jättis, paraku oli Aadi ise teisel arvamusel: “Proovisin küll, ka pärast vigastust. Kuid tegelikult ei leidnud ma endale head hobust. Toodi ja isegi osteti kalleid, täisverelisi hobuseid, aga ei midagi. Muide, siis oli millegipärast valitsev arvamus, et hea on ainult täisvereline hobune. Paraku hakati siis rohkem vaatama galoppi, hüppeliinid polnud enam nii tähtsad. Jah, mulle osteti kolm või neli hobust, kuid nende seas polnud seda õiget.”

Seepeale jättiski Aadi oma sõnade järgi ratsutamise maha, kuigi nentis tagantjärgi, et vene ajal oli riigi kulul ikka väga hea sporti teha, kõik oli riigi kulul.


Sepatöö – üks kole töö?!

Pärisin, kas siis saigi Aadist sepp? Aadi tõrjus, sepp sai temast veel siis, kui ta tegevsportlane oli. “Selle ma õppisin ruttu ära. Vaatasin pealt, kuidas hobuseid rautatakse, esialgu tundus väga keeruline ja kole töö olevat. Kõik asjad olid ju tollel ajal väga viletsad; rauad, naelad, riistad polnud head,” meenutas sepp. “Kuid ühel päeval võtsin kätte ja rautasin oma esimese hobuse. See ei hakanudki lonkama!"

Samas Omega ei lubanud ennast üldse rautada: "Ta oli käinud tööhobuste rautamispunktis, millest jäi nii ebameeldiv mälestus, et ühtegi jalga ei andnud enam kätte. Aga noh, teda me esimest korda rautasime kamba peale. Polnud ju sellel ajal narkoose, ega midagi.”


Aadi rautab Rahvuste Karikal Novestat, kes on parasjagu kaotanud ühe raua. Foto: Külli Tedre

Töö ja treenerikarjäär Viljandis

“Siis meelitasid mulgid mu ära, läksin tööle Viljandi Näidissovhoostehnikumi. Olin võtnud naise, sündis tütar, Tihemetsast ma korterit ei saanud ja nii ma Mulgimaale sattusin. Seal maandusin uuesti hobuste juurde. Seekord juba treeneri rollis,” jätkas Aadi.

“Tegin Viljandis tavalist tööd ja läks kuidagi igavaks. Mulle pakuti poolt treeneri kohta ja pärast tööd hakkasingi trenne andma. Kes mul seal siis olid? Klettenberg, Ants Sähka, osad praegu enam ei tegele. Elu läks huvitavamaks. Sai Eesti noortekoondisega mööda Venemaad ringi kolistada. Vabastati mind töölt ja treenerina läksingi võistlustele,” meenutas Aadi.

Vestluskaaslast nüüd juba treeneriks kutsudes, palusin Aadil nimetada parimaid, keda mees treeninud on. Või siis teisiti, keda ta ise parimaks peab. Aadi ei pidanud häbenema:
“Kord on Klettenberg peal ja Ellermann all, kord jälle vastupidi. Siiski on Ellermann praegu ilmselt paremas seisus. Noh, siis on Siim Sinijärv, kuigi viimane hooaeg tal nii hästi ei läinud. Triin Bergmann on kah tubli,” nimetas treener uhkusega.

Head meelt tundis Aadi eestlaste viimase aja esinemiste pärast üldse. “Usun, et eestlastel pole nii edukalt kui viimasel Horseshow’l veel läinud,” jõudis Aadi lõpuks tänapäeva.

Puhusime Aadiga veel töralöra juttu, mida kõike ei olegi vist mõtet üles kirjutada. Kes soovib, läheb pärib ise, mees on suurepärane vestluspartner.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...