ARTIKLID
Kullo Kender mullu Narva GP
ühe parkuuri võitjana
marulise aplausi saatel
auringi sooritamas. Foto:
Külli Tedre

Kullo Kender jätkab ebaõnne kiuste

Raavo Raadik, 17. november 2010

Ebaõnn suvisel hooajal ei ole sundinud Kullo Kenderit püssi põõsasse viskama, tänagi treenib noor ratsasportlane Luunjas ja loodab jõuda tulevikus suurvõistlustel headele tulemustele.

Kullo Kender, olete noor, andekas Eesti ratsasportlane. Paraku esineb teil ühiseid jooni ühe teise Eesti suurkuju Paul Keresega. Nimelt nimetati Kerest “igaveseks teiseks”. Alati on ebaõnn jätnud teid teiseks, seda ka tänavustel meistrivõistlustel Ruilas.

Selle konkreetse võistluse puhul saab tõesti öelda, õnnest jäi natukene vajaka. Eksimus sõidus ja tõenäoliselt kaduski meistritiitel sinna.

Samas, kui nüüd päris aus olla, siis sellel aastal oli mul väga hea hobune ja just tänavu hakkaski saavutusi tulema. Hea sõit Riia Maailmakarika etapil, osalemine Grand Prix´del...

Nüüd ongi see käes, et kui hakkad noorteeast välja kasvama, siis pole sul pahatihti vastavat hobust. Hobust, kellega hakata vanemate tegijatega mõõtu võtma. Arvan, et sama mure on teistelgi noortel. Kertul (Klettenberg – toim.) sama asi, usun, et kui temalgi oleks selline hobune all nagu meie vanematel sportlastel, siis muutuks väga palju.

Vasakul: Kullo Veskimetsas 2010.a. maikuus. Foto: Külli Tedre



Headest hobustest rääkides... Kardan, et puistan nüüd soola valusale haavale, kuid San Antonio äraviimine (võiks vist öelda isegi varastamine...) pani vist hooajale paraja põntsu?


Pani muidugi. Äärmiselt inetu tegu, et seda niimoodi salaja tehti. Paberite järgi oli hobusel olemas kindel omanik. Ja kui omanik oli teinud talli haldavate inimestega kindla kokkuleppe, et hobune jääb siia, siis ei osanud me midagi sellist nagu salajane äraviimine karta. Olime omalt poolt tasunud kõik hobusepidamise kulud, üürid, mis pole tegelikult üldse väikesed, viinud hobuse piltlikult öeldes kõrgele.

Lahendus oleks võinud vähe teistsugusem olla. Kuidas see “omanik” tuli. Öösel, salaja, viis hobuse ära. Alguses isegi ei uskunud seda. Eeldasin, et hobune pääses mingi imetrikiga tallist ja uitab kusagil koplis.

Hiljem lootsin, et mingi aeg saan ta tagasi. Arvasin, et saan vähemalt hooajagi lõpetada. Hobuste maailmas on juba kord nii, hobuseid müüakse ja ostetakse, ning olin juba arvestanud, et kunagi ikka San Antonio müüakse. Aga noh, tuleb otsida uusi hobuseid, ega selle pärast saa siis püssi põõsasse visata.

Paremal: Kullo ja San Antonio, Palladium Cup 2010, I etapp Veskimetsas. Foto: Külli Tedre

Tegelikult liikusidki ju ringi jutud, et pärast hobusekaotust võite ratsaspordiga hüvasti jätta. Kuidas on olukord täna, kas mõni sponsor on silmapiiril, või paistab kusagil uus ja andekas hobune?

Mul pole hetkel sponsorit, kes jõuaks osta hea hobuse, kuid üks hobune on silmapiiril küll. Kuid igal juhul ootan ma kedagi, kes sooviks oma raha ratsasporti investeerida. Tegelikult võiks olla rohkem neid, kes aitaksid sportlaseid. Osta neile hobuseid, käia võistlustel, vaadata-nautida, kuidas nende hobune võistleb.

Põhimõtteliselt on endal praegu selline olukord, kus töötegemiseks ja rahateenimiseks on hobused olemas. Kuid kõik nad kasvavad ja millalgi viiakse minema. Sporti sellel viisil teha ei saa.

Õnneks on Sven Šois ja Urmas Raag inimesed, kes on mind kõvasti aidanud. Nemad on otsinud hobuseid, kellega oleks võimalik mingigi aeg võistelda. Kui neid kahte inimest poleks, siis poleks ka tulemusi. Oleksin kusagil tallis ratsutanud, kuid ratsasportlasest Kullo Kenderist ei oleks keegi midagi kuulnud.

Olete pärit Antslast. Usun, et paljudel oleks huvitav teada, kuidas jõudsite ratsaspordi juurde?

Hästi pikalt rääkides on see minu arvates üsnagi naljakas lugu. Mu õde oli väiksest saadik ühe koolisõitja suur fänn. Õde siis seletas, et temal on ka koju hobust vaja. Kui aus olla, siis mina sellest üldse huvitatud polnud. Aga isa ostiski hobuse.

Õel jagus tuhinat nädalaks-kaheks. Samas hakkas hobune omakorda mulle huvi pakkuma. Paar aastat ratsutasin niisama kodus, tegelesin galopiga, mis olid omal ajal üsna populaarsed, sest sinna võis igaüks minna. Sealt see alguse sai. Kutsuti ühte talli ratsutama, seejärel teise. Nii ma lõpuks Luunjasse jõudsin. Seal olen käinud juba viis-kuus aastat.

Paremal üleval: Happy Girl'iga Veskimetsas, PC 2010. Foto: Külli Tedre

Oli raske? Luunja ja Antsla vahel on ikkagi ju hea ports kilomeetreid.

Mitte kerge. Käisin gümnaasiumis, viimastest tundidest tulin tulema, bussiga Tartusse, sealt omakorda Luunjasse. Tegin oma trenni ära, kui oli hea päev, siis isa oli Tartus tööl, sain autoga koju. Kui ei olnud hea päev, siis jälle buss. Õhtuks 23-24 vahel olin Antslas ning hommikul jälle kooli. Päevad olid pikad, nädalavahetused veetsin Tartus õe juures.

Sellist suhtumist võib ju nimetada fanatismiks? Millest see tekkis? Nimetasite ju ennist, et esialgu koju toodud hobune huvi ei pakkunud.

Alguses oli galopp, seejärel hakkasin vaikselt takistussõiduga tegelema. Võistluseid oli rohkem, kogu aeg tahtsin olla üha parem ja parem ja parem, tekkis hasart.

Kes teid praegu treenib?
Urmas Raag.

On temalt palju õppida?
Ta on vanameister, tema teab kõike.

Naljaga pooleks, Urmas Raag nimetas, et Luunjasse tulles evisite vägagi kummalist, isegi koomilist ratsutamisstiili?

Kindlasti. Õppisin ju ratsutama täiesti omal käel. Videod on olemas, ajab ennastki naerma, millised võtted mul omal ajal olid. Näiteks, kuidagi oli vaja hobune seisma saada, eks ma seda oma nippidega tegin.

Intervjuude käigus olen mitmetelt inimestelt kuulnud, et Eesti ratsasporti ootavat ees üsnagi must tulevik, sest noori peale ei tule. Mida teie noorte esindajana sellest arvate?

Täiesti õige. Meie viiel esiratsutajal on sponsorid. Noortel neid ei ole. Kõik teevad sporti vanemate rahakoti peal. Mind toetavad Sven ja Urmas, kuid kaua nemadki suudavad aidata.

Lätis, ma tean, näiteks parimat noorsportlast Kristapsit (Neretnieks – toim.) toetab sealne ratsaliit. Makstakse kinni välisvõistluseid, otsitakse isegi sponsoreid. Nii saab ta kogemusi. Aga meie noored saavad väliskogemusi ainult Lätist, Leedust ja mõnelt võistluselt Soomes. Ja ongi kogu lugu. Rahvusvahelisi kogemusi on nii raske saada.

Vasakul: Narva GP 2009. Foto: Külli Tedre

Mida ise arvate, mida sooviksite saavutada järgmisena?

Minu unistuseks on jõuda tippu. Mõned Grand Prix võidud jne. Sooviks on leida kindel toetaja ja jõuda edasi.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...