ARTIKLID
Eve Haggi ja Varju Kuusemets
hobusel Ulle 2008. aastal.
Foto:
http://www.rakendihobune.ee/

Hobusekasvataja ja rakendisportlane Eve Haggi armastab ja hindab üle kõige tori hobuseid

Raavo Raadik, 21. jaanuar 2011

Rapla külje all tori hobuseid kasvatav ja rakendisporti harrastav Eve Haggi on seisukohal, et Eesti jaoks on võrdselt tähtsad nii vanatüübilised kui ka sportimiseks sobilikud tori hobused. Täna jagab 12 mära omanikust hobuentusiast ennast pere, õpingute, õpetamise ja hobuürituste korraldamise vahel.

Jutustage palun, kuidas teil tekkis huvi hobuste kasvatamise vastu.

See on mul geenides. Minu ema oli lapsena „hobusehaige“ olnud, isa oli mul isegi ratsasõjaväes, tema sünniaasta oli 1916. Vaadake, mis aeg siis oli. Toona oli ju kasutusel sõna otseses mõttes hobujõud. Lühidalt sõjaväes hobustega tegelenud isalt sain minagi tõsise hobusemehe koolituse. Isa ostis mulle ka siis, kui käisin seitsmendas klassis, 1977. aastal isikliku hobuse. Kahjuks pidin hiljem hobuse loovutama, sest ajal, kui õppisin Eesti Põllumajandusakadeemias, mu isa suri ja ainult nädalavahetustest jäi hobusega tegelemiseks väheks.

Muidugi käisin ka ratsatrennis, Vana-Võidu kolhoosis. Seda aega kirjeldades ütleksin, et trenni tegime küll kogu hingest, kahjuks jäi meil väheseks aga võistlemisvõimalusi. Tahtsime küll, kuid ei saanud. Mäletan, kolhoositallis olid kaks noort hobust, keda ise ratsastasime ja iga päev tegime trenni. Ise meisterdasime veel takistused ja puha. Kahju, kuid kolhoosis olid hobused kõrvalharuks, tõsi seal tegeleti väikest viisi aretusegagi. Hea, et kolhoos meile üldse Moskvast saduladki ostis.

Foto: http://madisetall.edicypages.com/

Samas pole te ju olnud kogu aeg hobuste juures.

Jah, EPA lõpetamisel, aga sellel ajal olid ju tööle suunamised, otsisin töökohta, kus oleks hea transpordivõimalus, et saaksin emal Viljandis abiks käia. Ja kuna viimane praktikakoht asus mul Märjamaal, siis saingi enesele töökoha Inglistesse, osakonna zootehnikuks. Mäletan, kui mind esimest korda kohale toodi, mööda tolmavaid kruusateid, siis tekkis küll selline mõte, et kuhu pärapõrgusse mind nüüd toodi. Mis kasu kohavalikust oli, kui transpordivõimalust Viljandisse ikka pole? Aga ei, see polnud siiski õnneks üldse probleemiks. Pean ütlema, meil oli väga tore osakond.

Siis sai kolhoosiaeg otsa, vahepeal õnnestus olla isegi põllumajandusühistu direktriss, kuid seegi ametiaeg sai koos ühistuga läbi. Talumehed võtsid nimelt naps-naps maad ära ja loomi ilma maata ikka ei pea.

Edasi otsisin enesele väljundit ja hakkasin Tallinna Tehnikaülikoolis raamatupidamist õppima. Tegingi EPA hariduse baasil magistri ära. Sain uue ameti. Ja siis tekkis mul mõte, et nüüd võin endale midagi lubada. Ning soetasin tori hobuse.

Miks just tori hobuse?

Sellepärast, et lapsepõlvemälestused… Vana-Võidus aretati ju samuti tori hobust ja sealtmaalt nad silma jäid. Mulle meeldib tori hobuse mõistus, meeldib nende rahulikkus ja töötahe. Ise olen suur inimene ja tundsingi, et tahan eneselegi suurt hobust. Ja torikas on teadagi korralik suur hobune, kes ka jõuab sõita, teeb ka raskevedu. Hakkasingi sellist otsima.

Saanisõidul Eve juures. Foto: http://madisetall.edicypages.com/

Õppinud loomakasvatajana vaatad esimese asjana tõutunnistust. Ning issand jumal, näed, mis siin sees on? Täisvereline trakeen, veel midagi ristatud ja ikkagi tori! Siis hakkas tekkima tunne, et polegi neid enam. Need sündmused leidsid aset 2004. aastal. Ja ei leidnudki sellist.

Esimese ligilähedasegi tõin siis Tori Hobusekasvandusest. See hobune oli tori-hannoveri segu. Sellest hetkest hakkasingi silmad lahti vaatama. Pean tunnistama, andsin sõrme, kuid läks käsi. Südametunnistus hakkas tööle, nüüd tuleb midagi ette võtta. Hakkasin huvi tundma, mis on selle aja sees, mil mina loomakasvatajana ei tegelenud, toimunud on.

Kuidas te enesele vahepealsed sündmused selgeks tegite?

Otsisin üles oma vanad tutvused. Näiteks Silva Siiroja ja Andres Kallaste, kes käisid meil kolhoosi ajal farme kontrollimas. Silva, mäletan ta oli omal ajal olnud selline selge pildiga, et see sobib ja see ei sobi. Ja siis ta rääkis mulle, kuidas kõik vahepeal kulges. Ta kirjeldas, kui palju hea tõumaterjaliga täkke on ära ruunatud, kui head tõumaterjali on üldse läinud.

Ma ei heida seda, et selline olukord tekkis, kellelegi ette, ega ei saanud ju Krista Sepp ega ka Andres Kallaste ju suurt midagi ette võtta. Kuid, kui loomad läksid eraomandisse, oli Silva veel sõnu peale lugenud - hakkate müüma seda mära, öelge esmalt mulle. Aga inimesed ei leidnud Silvat üles ning juba oli hobune müüdud ja otsapidi Soomes.

Nüüd ma tegelengi tori hobustega ja väikese huvipuuduse üle nende hobuste vastu ma küll kurta ei saa. On olnud kuulda, et soomlasedki otsivad viimasel ajal just neid puhtaverelisi tori hobuseid, sest need on ratsakoolides headeks ning rahulikeks hobusteks. Nendega on lastel jube hea õppida. Kui seal on juba teist verd, siis need hobused on juba natukene närvilisemad. Ei ole minu arvates enam need.

Eve Haggi vasakul. Foto: http://web.zone.ee/torihorse/uudised.htm

Nüüd jällegi igavene küsimus, milline on see õige tori hobune?

No vaadake, kes on tänapäeval hobusekasvatajaks hakanud. On isehakanuid, mitmeid on selliseid, kes kolhoosist on hobuse kätte saanud, kuid kus on teadmised? Räägin nii, nagu mina seda asja täna näen, ning vahest olen isegi põhjendamatult õel. Leian, et inimesi tuleks harida, viia läbi koolitusi, missugune on siis säilitatav tori hobune.

Isegi seltsi juhatuse koosolekul jäädi hätta, kui küsisin, keda te soovite säilitada? Kes on see säilitatav tori hobune? Mina ütlen, number üks on veri. Kui on puhtatõuline, siis olgu ikka puhtatõulised omavahel, siis saadki tulemuseks puhtatõulise.

Perepäev Tori hobusega Raplamaal 2008. Foto: Ulvi Vahesalu

Kas siin ei või tekkida olukord, vabandan võhiklikkuse eest juba ette, kus vanaema satub kokku näiteks tütrepojaga või tütar onuga ja tõu kvaliteet halveneb?

Jah, seda on mulle Andres Kallaste ka öelnud, et tulla võib suguluspaaritus. Hetkel ma veel saan paare valida. Ja loomulikult ma vaatan seda asja. Olen arvamusel, et tõu kvaliteedi halvenemist veel ei tule.

Kallaste on küll ka viidanud ühele märale minu tallis, kes on ilma tissideta. Kuid tema isaks oleval täkul on varemgi selliseid märasid tulnud. Selliseid hälbeid, kus näiteks on tissid, aga pole piimanäärmeid, või siis tõesti pole tissegi, on varemgi olnud. Siiski olen veendunud, et iga tõu juures võib sarnaseid hälbeid olla.

Kuid siiski, kas siis kergem, ratsaspordiks sobilik tori hobune, või raskem, tööhobune?

Tegelikult olen siin täpselt sellisel seisukohal, et kellele ema ja kellele tütar. Kui on ratsutajatel nõudlus kergema hobuse järele, siis loomulikult see osa peab olema. Kuid säilitada tuleks ka seda genofondi, millest see kõik kunagi algas.

Eve Haggi ja Velissa Pärna Talu rakendivõistlusel 2010. aastal. Foto: Marit Kaarna

Kui on olemas selliseid „hulle“, kes seda kasvatada ja hoida tahavad, siis miks ka mitte. Ja tahaksingi, usun, sarnaselt teistelegi hobusekasvatajatele, rohkem tunda seda õlatunnet. On ju endalgi paha tunne, kui näidatakse näpuga ja öeldakse, mis sa loll rabeled, niikuinii surevad välja. Kõike on tarvis säilitada. Kes seda teab, millised olud on tulevikus? Vahest just siis ongi sellist hobust vaja, kes oleks tugev, suur ja rahulik ning jõuaks vedada. Ja praegu on mul veel võimalik paaritamiseks paarilisi valida.

Kumba ise eelistate?

Olemas peavad olema nii raskemad kui ka kergemad, ehk siis spordiks sobilikud tori hobused. Ma ei ole selle vastu. Kuid arvan, et täpselt tuleks selgeks mõelda see piir, kust maalt on siis tegemist tori hobusega, kust maalt mitte. Ja see ongi tegelikult üsna raske.

Perepäev Tori hobusega Raplamaal 2008. Foto: Ulvi Vahesalu

Kui Euroopa Liidu direktiivid näevad ette, et puhtatõuline on see loom, kelles on üks neljandik võõrverd, siis tori hobuse puhul on see keeruline. Tekkis tõug ju erinevate tõugude segamisel. Praegu on lihtsalt kokku lepitud üks pidepunkt, et sellest hetkest on ta tõug ja sealt läheb ta edasi. Samas pole tori ju aborigeen nagu seda on eesti hobune. See kokku tekitabki kõik selle kurja. Kõik sooviksid ju tõu säilitamise eest riigilt toetust saada. Ning nii tahabki igaüks, et tal oleks just see tori hobune, kelle pealt ikka raha saab. Sellest ka kõik need tülid ja arusaamatused. Samas olen ka kindel, et stagnatsiooni või seisaku ärahoidmiseks tuleb teisi tõuge alati katsetada.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...