ARTIKLID
Aleksander Suur Pompeist
leitud mosaiigil (väidetavalt
Bucefalosega); foto Wikipedia

Hobused sõdades III: Antiik – Kreeka, pärslased ja Makedoonia Aleksander

Raavo Raadik, 23. aprill 2015

Rääkides ratsaväe arengust antiikajal ei pääse mööda sõdadest, mida pidasid isekeskis pärslased, makedoonlased ja Antiik-Kreeka linnriigid, ajalugu kinnitab, et halvasti juhitud ratsaväe, nõrgema ratsaväe või hoopis ilma ratsaväeta armee osaks jäi toona lahinguis üldjuhul peamiselt kaotusvalu.
 

Antiik – Kreeka kultuur on inimkonnale kinkinud valitsusvormina demokraatia, filosoofia alused, kirjanduse, teaduse, teatri, olümpiamängud ja palju muudki. Tegelikult ongi mõnevõrra kummaline vaadata, kuidas rahvast, mis on andnud Euroopale selle, mille pärast meid suures osas võibki nimetada vanaks maailmaks, peetakse täna Euroopa Liidu nõrgimaks lüliks käpardliku majanduspoliitika ja liigse laristamise tõttu.


Maratoni lahing, katafraktid päästavad jalaväe


Kreeklased olid antiikajastu sõdades algselt küllaltki edukad. Seda vaatamata sellele-et tegemist oli üksikute ja väheste ressurssidega linnriikidega. Siiski suudeti välisvaenlase vastu ühineda ja teda ka võita. Vahest on siin põhjuseks kreeklaste jalaväe oskuslikkus, suur uhkus ja isepäisus, kuid pärslaste jalaväele tehti tuul alla maismaal ning laevastik uputati merel.


Olgu öeldud, linnriikidel Kreekas puudus arvestatav ratsavägi, konservatiivselt arendati raskes relvastuses jalaväge – hopliite. Täpsustuseks tuleb ette rutates lisada, see konservatiivsus maksis kreeklastele hiljem valusalt kätte lahingutes makedoonlastega, kes oma armees pidasid ratsaväe osakaalu väga tähtsaks. Nii ongi Antiik – Kreeka linnriigid heaks näiteks sellest, mis juhtub siis, kui ei arendata kiireid ja suure löögijõuga väeüksuseid, milleks sellel ajal oli ratsavägi. Ratsaväge omavat vaenlast ei suudetud maismaal lõplikult alistada, võidukad oldi vaid lahingutes endale sarnase relvastusega vastastega. Ehk peitub siin väike vihje ka tänase Eesti kaitseväe juhtidele?


Tegevuskoht: Maratoni väli Atikas, aasta: 490 eKr, osapooled: Ateena linnriik ja Pärslaste impeerium. Ateenlasi osales selles ajaloolises lahingus umbes 7200 meest. Pärslaste arvukuseks on ateenlased, võitjad teatavasti üldse armastavad oma saavutusi ilustada, nimetanud 100000 jalaväelast, vibukütti ja ratsameest. Võitjatele vastu vaidlev loogika ja pisut õiglasem ajalugu nimetavad pärslaste arvuks siiski ligikaudu 25000, lisades sõjameestele juurde ka sõudjad laevadelt. Lahingu käik oli arvestades selleaegseid sõjapidamisviise tavaline. Ateenlaste juht Miltiades, kes palgasõdurina oli maitsnud ka pärslaste leiba, veenis oma kümmet kaasjuhti (ka armeed juhtides lähtuti demokraatiast), et tema taktika on nimelt õige ja alustas pärast pikki vaidluseid rünnakut arvukuselt suurema pärslaste armee vastu. Pärsia jalavägi, kus polnud ka papist poisid avaldas esialgu sedavõrd visa vastupanu, et suutis murda kreeklaste jooksujalu pealetungiva rivi tsentri. Kreeklased omakorda purustasid pärslaste tiivad. Viimased, haistes ümberpiiramisohtu panid laevade suunas punuma. Pärsia ratsaväe auks tuleb siinkohal lisada, mõned allikad „süüdistavad“ pärslaste pääsemises täielikust hävingust just nimelt katafrakte. Katafraktid sekkusid väidetavalt lahingusse pisut hilinenult. Siiski võimaldas ratsavägi oma taganevatel kamraadidel ilusasti laevadele putkata ja merele seilata. Igatahes päästis pärslaste ratsavägi okupandid, mida pärslased kahtlemata ka  olid Maratoni väljal lõplikust hävingust.

   Maratoni väli tänapäeval; foto Wikipedia


Lisaks on see lahing ajalukku läinud noore ateenlase Pheidippidese teoga, kes võiduteadet kodulinna viies jooksis 42kilomeetrise distantsi. Pheidippides jõudis kohale, sosistas: „Rõõmustage ateenlased, me võitsime“ ja heitis samas hinge. Pheidippides oli näib Ateenas üldse tuntud pikamaajooksja. Pärslaste tuleku eel käis teisest linnriigist Spartast abivägesid nõutamas just tema. Vahest oleks hobusel sidepidamine toiminud märksa kiiremini? Aga kes seda toonaste Antiik-Kreeka teede olukorda ikka nii täpselt teab.  Äkki läks ka siis teedeehituseks ette nähtud raha veidi vasakule?


Demokraatia ja poliitilise intrigaanluse poolelt eKr, tuleks märkida, et võidukas väejuht Miltiadeski lõpetas kurvalt. Aastal 489. eKr suundus ta ateenlaste vägede eesotsas karistama pärslaste kreeklastest liitlaseid, ebaõnnestus, saades lahingus ka haavata. Kodus, Ateenas tabas teda kaotajana rahva ja poliitiliste oponentide pahameel. Oi, kui lühikene on inimeste mälu olnud läbi aegade! Miltiadesele nõuti surmanuhtlust, mis asendati 50 talendi suuruse rahatrahviga. Kunagi võidukas väejuht ja rahva kangelane pisteti rootsi kardinate taha, kus ta  Encyclopaedia Britannica võrguväljaande andmetel suri sõjakäigul saadud haavades tekkinud gangreenist tingitud veremürgitusse. 

 


Ratsavägi murrab linnriigid, Bucefalos

 


Sadakond aastat hiljem seisid linnriigid Kreekas vastamisi uue ohuallikaga. Seekord otsustas oma piire laiendada seni teisejärguline, kreeklaste endi arvates isegi barbaarne Makedoonia kuningriik. Selle Egeuse merest põhjas asuva riigi kuningas Philippos II otsustas parandada oma riigi kesist rahanduslikku olukorda naabrite, Antiik-Kreeka linnriikide arvelt. Philippos noris väidetavalt usu teemadel – pole midagi uut siin maamunal, tüli Ateenaga ja õnnestunult. Ateenlased kutsusid kaasa liitlased, Teeba ning väiksemad linnriigid üle Kreeka. Peagi seisid relvastatud sõjaväed vastakuti, sedakorda Chaironeia orus, aastal 338 eKr. Ratsaväele on see lahing tähtis mitmel põhjusel. Esiteks on Chaironeia lahing üks esimesi olulise tähtsusega lahinguid, mille kirjeldus on jõudnud tänapäeva ja kus võidu sepistas just ratsaväe edukus. Teiseks saame hakata rääkima Makedoonia Aleksandri, keda tuntakse ka nime Aleksander Suur all andest väejuhina.

 

   Chaironeia Lõvi; foto Wikipedia


Lahing algas makedoonlaste raske, pikkade piikidega relvastatud jalaväerivi – faalanks ja eliitjalaväe rünnakuga. Saavutanud mõningast edu, imiteeris eliitjalavägi taganemist. Faalanks jäi aga seisma. Ateenlased ühes pisiliitlastega asusid vasturünnakule. Paraku ei märganud ateenlased, kes olid parajasti ametis makedoonlaste turris odadega siilina seisva faalanksi lahti pusimisega tõsiasja, nende ja teebalaste lahingkorra vahele jäi laiutama tühemik. Tühemikku märkas oma terava silmaga hobusel Bucefalos istuv 17aastane makedoonlaste ratsaväge kamandav Aleksander. (Bucefalos on vast vanim tänapäeva ulatunud nimi hobusele?) Ratsaväe, mida hüüti ka hetairoi – sõpruskond, eesotsas tungis Aleksander tühemikku, purustades teele ettejäävaid teebalasi ja nende eliitjalaväge - Püha Salka tiivalt ja tagant. Sellega oli ratsavägi lahingu saatuse otsustanud. Makedoonia eliitjalavägi lõpetas teesklemise, asus omakorda rünnakule ja hakkas ratsaväe saavutatud edu kinnistama, loe kreeklaste armeed hävitama.

 


Eraldi tasub selle lahingu kirjeldamisel peatuda Teeba eliitjalaväe hulka kuulunud Pühal Salgal. Salk koosnes vallalistest meestest, kes leidsid  mõnede allikate kohaselt eraelus silmi vaid üksteisele. Salk osutas vastupanu viimse meheni. Nende kummaline vaprus liigutas Pihilippost ja tunnustuseks maeti salga liikmed erandkorras austusavaldustega. Tähistamaks teebalaste hauda, asetati sellele lõviskulptuur, mis on säilinud tänaseni ning kannab nime Chaironeia Lõvi.

 


Ratsavägi toob otsustavas lahingus võidu

 


Järgnevalt, pärast Philippos II surma, pääses Aleksander Makedoonia troonile, alustades pea koheselt sõjategevust Pärsia impeeriumi vastu. Siingi hiilgas ta ratsaväe oskusliku kasutamisega. Ning sedakorda mängis Issose lahingus Makedoonia ratsavägi juba kindlalt esimest viiulit, andes otsustava löögi Dareios III armeele.


Aasta 333. eKr. Tegevuskoht Issose linn Süüria põhjaosas. Vaenupoolteks Pärsia kuningas Dareios III 120000 meheline armee ja Makedoonia Aleksandri 30000 meheline armee. Ratsaväge pärslastel umbes 8000 katafrakti ja 10000 kergeratsaväge. Makedoonlastel 6000 meest, nende hulgas eliitratsavägi hetairoi Aleksandri enda juhtimisel.


Lahingu käik meenutab mõneti Chaironeia lahingut. Pärslaste katafraktid asusid rünnakule. Makedoonlased taandusid. Samas asus makedoonlaste faalanks vasturünnakule. Ja jälle, sarnaselt kreeklastel Chaironeia lahingus, tekkis pärslaste lahingrivistusse tühemik. Seda märkas taaskord Aleksander, kes suunas sinna ratsaväe põhilöögi. Pärslasi hakkiv hetairoi jõudis sügavale esimeste tagalasse, lähenedes Dareiose peakorterile. Dareios põgenes, jättes maha teda sõjakäigul saatnud ema, naise, tütred ja rahakassa. Sellega võis lahingu lugeda lõpetatuks. Järgnenud tapatalgud alistunud kreeklastest palgasõdurite kallal ei kaunista Aleksandrit ega pole ka lahingu osa.


Aastajagu hiljem, 331. eKr lõi Aleksander veelkord Dareiost Gaugamela lahingus. Siingi otsustas lahingu saatuse kiirelt manöövedades lööke andev ratsavägi. Õnnetu Dareios mõrvati lahingu järel kaaslaste poolt. Mõned ajaloolased on muide seisukohal, Gaugamela lahingus tabas pärslaseid ebaõnn peamiselt seetõttu, et ei suudetud välja panna Issose lahingus hävitatud katafraktide asemele uut põlvkonda. Koosnes ju pärslaste raske ratsavägi aristokraatia esindajatest, seega oli ka hukkunute asendamine seotud probleemidega. Ka ei täitnud pärslaste sõjavankrid temale asetatud lootust. Pärsia alistus pärast Dareios III surma.


Edasi tungis võidujanus makedoonlaste kuningas juba Indiasse, kus jälle kord andis müürilõhkujana Hydaspes´i lahingus otsustava hoobi indialastele makedoonlaste ratsavägi. Indialasi siiski ei purustatud täielikult. Nad alistusid, lubades maksta Aleksandrile andamit. Kes teab, kuidas näeks välja tänapäeva maakaart, kui Aleksander, keda võib eelpool toodut arvestades pidada antiikaja suureks ratsaväelaseks poleks ootamatult haigestunud ja surnud Babülonis 323. eKr.  33. aasta vanusena.

 

Huviline võib Aleksander Suure ajastu kohta lisa lugeda Ivan Jefremovi üsnagi heast ja sisukast ilukirjanduslikust teosest „Thais, Ateena tütar.“
Hollywoodiski on tehtud Aleksandrist üsnagi maastaapne kinopilt, režissööriks kuulus Oliver Stone, pealkirjaks Alexander. Paraku jääb siinkirjutaja filmi ajaloolise tõetruuduse osas eriarvamusele. Vaatamata suurepärastele näitlejate: Colin Farrell, Angelina Jolie ja Anthony Hopkins osalusele jääb mulje, Hollywood tahab igast ajaloolisest isikust teha ülivõimetega Spiderman`i või vähemalt midagi sarnast

 

 

Järgnevalt vaatleme ratsaväge Aleksander Suure pärijate, diadohhide omavahelistes sõdades, samuti teeme lõpuks tutvust ratsaväega rooma leegionite kõrval. 

Allikad: „1001 lahingut, mis muutsid ajalugu,“ Jeremy Black: „Seitsekümmend suurt lahingut, mis muutsid ajalugu,“
www.britannica.com, wikipedia.org, internet. 
 

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...