ARTIKLID
Sõjaelevant; foto Wikipedia

Hobused sõdades IV: Diadohhid ja Rooma impeerium

Raavo Raadik, 09. mai 2015

Aleksander Suure surm tõi tema lähimatele kaaslastele võimu Aleksandri impeeriumi erinevate osade üle, vastloodud riigid pöörasid isekeskis sõtta sillutades teed uuele suurvõimule, milleks seekord on Rooma impeerium.

Mõneti meenutab Aleksander Suure hellenistliku suurriigi lagunemine antiikajal Nõukogude Liidu lagunemist 1990ndatel Mihhail Gorbatšovi juhtimise all. Tsentraalse keskvõimu kadumine põhjustas uute riikide vahel konflikte rahvuslikul, usulisel, aga ka kultuurilisel tasandil. XX sajandi lõpus sõdisid isekeskis mitmed endised liiduvabariigid, sarnaselt madistasid omavahel  Aleksandri hetairoi sõjapealikud keda kreeka keeles nimetati järglasteks, diadohhideks.

Tuletame siinkohal meelde, Aleksander saavutas võidud ratsaväe – hetairoi – sõpruskond eesotsas, sõpruskonnast kerkisid esile ka uute riikide juhid. Ning need juhid oskasid sõjapidamises kasutada ratsaväe rünnaku jõudu.

Diadohhide sõjad, elevandid blokeerivad ratsaväe

Antiigileksikon nimetab Aleksander Suure järglaste, ehk diadohhidena Ptolemaioseid (valitsesid Egiptust),  Seleukiide (Babüloonia ja Süüria), Attaliide (Pergamon) ja Antigoniide (Makedoonia ning Kreeka). Mingil põhjusel, äkki saamahimu, pöörasid nende riikide valitsejad tülli ning kaevasid välja sõjakirve. Lahingutes pidid sõdivate riikide ratsaväed aga taaskord mõõtu võtma sõjaloomaga, kes suuruselt ja võimsuselt oli hobustest mitmekordselt üle. Hobused seisid lahinguväljal silmitsi elevantidega.

Antigonos kroonis end kuningaks ning soovis saavutada ülevõimu endise Aleksander Suure impeerimi aladel. Ülejäänud diadohhid leidsid, et see pole nende pärandiosa suhtes päris aumehelik ja sõlmisid omavahel läbi suure häda liidu.

Tegevuskoht Ipsos, tänane Türgi. Aasta 301. eKr. Vaenupooled: Liitlased – enamik diadohhe Aleksandri alistatud maadest pärit armeede ning sõjakunstiga. Teiselt poolt Antigonos oma Makedooniast ja Kreekast pärit Aleksandri sõjakäikudelt tulnud veteranidega. Mõlemal poolel suur hulk ratsaväge. Tõsi, liitlaste ratsavägi oli juba omandanud nii katafraktide sõjakunsti, aga ka kerge, hobustel istuvate vibuküttide oskused.

Lahingu kirjeldusi on tänapäeval mitmeid. Osalt väidetakse alanud see liitlaste raskete sõjakaarikute rünnakuga. Teised allikad väidavad, lahing alanud Antigonose raske jalaväe rünnakutega. Ühes on allikad veendunud. Antigonose ratsavägi atakeeris Seleukose peamiselt Pärsiast pärit rasket ratsaväge katafrakte ilmse sooviga seda ümber piirata. Antigonos tahtnud väidetavalt ekskamraadidele „Gaugemalat teha.“ (Hobused sõdades III)


Aga võta näpust. Seleukos I, kes samuti Aleksander Suure väejuhina tundis toonast lahingutaktikat üsna hästi oli teinud oma Indias resideeruvate kolleegide-valitsejatega sehvti ning laenanud neilt 400 sõjaelevanti. Nupumees Seleukos saatis oma elevandid nüüd rünnakule. Antigonose faalanksit elevandid ei hirmutanud. Naeltega palistatud matid elevantide jalgade all, pikad piigid, kõik see hoidis raamatust „Karupoeg Puhh“ tuntud „ehutavad kolevantsid“ jalaväest eemal. Küll takistasid elevandid Antigonose ratsaväel, aga elevanti kartis hobune rohkem, kui eeslit, liitumast oma põhiväega. Seda enam, et katafrakte jälitav makedoonia-kreeka ratsavägi oli liikunud üsna kaugele, kandes samas tõsiseid kaotuseid.

Seleukos, kes idamaades elades oli tundma õppinud kerge, vibuküttide ratsaväe häid omadusi suurte kaotuste tekitamisel vaenlasele saatis viimase hoobina rünnakule just nemad. Keegi ei tea täpselt, kuidas kerge ratsavägi faalanksit ründas. Faktiks on see-et kiired vibukütid hobustel piinasid noolerahega paigal tammuvat faalaksit päris mitu tundi. Seni, kuni Antigonos nooltest läbistatuna suri. Suur osa Antigonose sõduritest jooksis võitja, Seleukose poole üle.  Antigonose ratsaväge juhatanud poeg Demetrios putkas 8000 ellujäänuga Kreekasse.

   Demetrius I; foto Wikipedia



Kokkuvõtteks võib öelda diadohhid jätkasid madistamist omavahel. Kaklesid kuni alistusid lõpuks ülestõusnutele ja Rooma impeeriumile. Helleenide multi-kulti purunes esmalt sisetülides, seejärel hävines välisvaenlase ees.

SPQR - Rooma senat ja rahvas

Vana Rooma ja tema sõjavägi on ajaloo jaoks sedavõrd tähtsad, et nende elemente võib märgata tänagi pea igas eluvaldkonnas.

Rooma ise asutati Itaalias vennaste Romuluse ja Remuse poolt 8. sajandil eKr. Linna asutamist ja asutajaid saatva legendi kohaselt olevat poiste onu kuningas Amulius pärast vennaste sündi näinud neis konkurente troonile ja otsustas selles osas midagi ette võtta. Ta lasi oma sõduritel pista Romuluse ja Remuse korvi, korv ise aga visati Tiberi jõkke.


Sedasorti sigadust ei sallinud poiste väidetav isa, sõjajumal Mars. Mars käsutas olukorda lahendama kutsikaid imetava emahundi. Hunt päästnudki poisid vee ja näljasurmast. Edasi korjas poisid ja kasvatanud üles lambakarjus Faustulus.

 


   

   Kapitooliumi emahunt; foto www.slideshare.net

 

Nagu öeldakse ülekohus kotis ei püsi. Nii ka seekord. Kuidagi said vennaksed aimu onu Amuliuse pahateost. Nad alustasid ärakaranud orjade eesotsas ülestõusu, mis osutus võidukaks. Edasi otsustasid nad rajada linna, kuid pöörasid siinjuures tülli juba isekeskis. Romulus lõi tüütult vastuvaielnud Remuse maha ning asutas linna, millele pani mitte just eriti tagasihoidlikult nimeks Rooma.

Linn andis teistele toonases Itaalias elanud rahvastele oma tulevikuambitsioonidest märku sellega – et Romuluse juhitud põgenenud orjad lahendasid puuduse abikaasade ja naiste osas naabrite, sabiinide tütarde röövimisega. Kui sul on millestki puudus, siis võta see jõuga! Röövimine ise oleks noorele linnale lõppenud peaaegu kurvalt, nimelt tulid kättemaksuhimulised sabiinid roomlaseid karistama. Olukorra päästsid röövitud sabiinitarid ise, astudes vastleitud abikaasade kaitseks välja. Selmet teineteisel kõrid läbi lõigata sõlmisid roomlased ja sabiinid liiduleppe. Leppe kohaselt hakkasid Romulus ning sabiinide kuningas Titus Tatius nüüd juba ühendatud rahvaid valitsema kahekesi.

Noore ja ambitsioonika Rooma riigi sõjavägi tegi aga aegade jooksul läbi mitmeid arenguetappe, kohandudes paindlikult võitluseks üha uute vaenlastega. Aegade jooksul omandas ka ratsavägi üha suuremat tähtsust.

Ratsanik tähendas staatust

Nimetus „ratsanik“ omandas roomlastel samuti mõnevõrra laiema tähenduse, märkides nüüd juba edaspidi isiku staatust. Antiigileksikoni kohaselt olid ratsanikud Roomas senaatorite kõrval teiseks klassiks. Nende varandus pidi olema vähemalt 400 000 sestertsi (sesterts – väikseim hõbedast hiljem ka pronksist või messingist münt Roomas). Ratsanikest kujunes aja jooksul Roomas rahaaristokraatia. Loomulikult nõuti ratsanikelt ka pisut enam kui tavakodanikelt, sõjaväkke pidid nad tulema nagu nimetusestki järeldub ratsa.


Sõjaajaloolane Mati Õun nimetab raamatus „Rooma, üliriik sõdades“ enne Camilluse reforme, millega muudeti leegioni taktikat leegionis olevate ratsanike arvuks 300: „Nagu varemgi  oli leegionis ratsanikke vaid 300. Tollal olid jalused roomlastele veel tundmata ja ratsaväelase mõõga- või odalöögil ei olnud seda jõudu, mis tekkis koos jaluste kasutuselevõtuga. Tolleaegne ratsamees pidi oma hobuse seljas tegutsema üpriski ettevaatlikult, et mitte sealt alla sadada. Leegioni 300 ratsanikku jagunesid kümneks 30-meheliseks üksuseks.“  Erinevat masti jalamehi olnud leegionis 4200.

Loomulikult ei kasutatud sellist, hästi organiseeritud ja relvastatud sõjaväge kaitsetegevuses. Alguses tuli kord majja lüüa tänapäeva Itaalias elavate teiste hõimude seas. Roomlaste tegevus tekitas oodatult naabrites paksu verd.

Verepulm Sentiumi juures

Tegevuskoht Sentinum, aasta 295. eKr, III samniidi sõda. Vaenupooled: roomlastel neli ratsaväega tugevdatud leegioni kokku 38000 meest, lisaks liitlased,1000 ratsanikku Kampaaniast. Juhid: konsul Decius Mus ja Fabius Rullianus.

Oponendid: samniitide, gallide, umbride ja keltide ühisvägi. Kuna umbrid ja etruskid olid ametis roomlaste manöövritele reageerimisega Etruurias ja Umbrias, ega saanud seetõttu põhilises madinas osaleda, nimetatakse liitlashõimude arvuks lahingus 50 000 meest.
Rooma ajaloolane Livius kirjeldas, et esialgu vahtisid vaenuväed kaks päeva üksteisega tõtt. Lahingutegevus alanud kolmandal päeval, kui Fabiuse väed rünnanud roomlaste paremalt tiivalt samniite. Samal ajal alustasid rünnakut Mus juhitud roomlaste vasaku tiiva vastu gallialaste sõjakaarikud. Näib, et gallialaste kärumeestes oli üsna palju vurtsu, igatahes muutus olukord roomalste leeri vasakul tiival kriitiliseks. Asi paistnud roomlaste poolt vaadatuna juba sedavõrd hapu, et konsul Mus lubanud ennast ohverdada jumalatele (devotio), ainult et võit saabuks. Mus tormanud isiklikult oma meeste etteotsa tõrjuma gallialaste – keltide rünnakut ja hukkus. Kas siis ennast ise ohverdades, pigem siiski mõne gallialase käe läbi. Tema surm innustanud leegionäre sedavõrd, et hambad risti peeti pealetungijate pressile vastu.

Roomlaste paremal tiival läks Fabiuse leegionäridel paremini. Tegelikult isegi sedavõrd hästi, et väejuht adus, aeg on rünnakule paisata ratsavägi. Ratsavägi sundis samniidid esialgu taganema. Taganemine muutus paaniliseks põgenemiseks. Nagu sellistel puhkudel kombeks korraldas ratasvägi põgenejate seas tõsised tapatalgud. Ka samniitide juht, Gellius Egnatius löödi mätasse. Kuigi sõda kestis veel 290. aastani eKr oli samniitide vastupanu tegelikult murtud ja roomlased jälle Apenniini poolsaarest ühe paraja jupi käsutajad.

Rakendimeeste kurvastuseks nende tänase spordiala rajajad kaotasid. Ratsasportlaste rõõmuks nende spordiala aluspanijad saavutasid hiilgava võidu otsustades tegelikult lahingu saatuse.

Järgnevas osas tegeleme samuti Rooma impeeriumiga, sedapuhku vaatame ratsaväe tegevust juba väljaspool Apenniini poolsaart.

Allikad: „1001 lahingut, mis muutsid ajalugu,“ „Antiigileksikon,“ Mati Õun „Rooma, üliriik sõdades,“ internet.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...