ARTIKLID
XVI sajandi rüütel hobusel;
foto Wikipedia

Hobused sõjas X: Rüütel ja ratsu – surmav hävitusriist keskajast

Raavo Raadik, 17. jaanuar 2016

Rüütlid, rauda kängitsetud sõjatšempionid võimsatel rauaga kaetud hobustel on andnud õhtumaa kultuurile palju, nende vaprust ja vastupidavust ülistatakse ning hobuseid mäletatakse tänaseni.


Sarja eelmises osas, kus käsitlesime Frangi riigi majordoomuse Karl Martelli vägitegusid moslemite ratsameeste vastu, võis juba märgata, võitlustes osales raske ratsavägi Euroopast. Ratsameesteks olid peamiselt jõukad sõjapealikud-maaomanikud, kellest võrsus juba omaette klassina rüütelkond.


Lühidalt võibki öelda, rüütliteks olid aadlikud – maaomanikud, kellel lasus kohustus osaleda sõjaretkedel hobusel. Kui võtta arvesse asjaolu, et korraliku ja täies varustuses  ning välja õpetatud lahingratsu väärtus võis võrduda küla ja selles elavate talupoegade hinnaga, siis saamegi aimu, rüütlite ratsavägi oli keskajal elitaarseks väeliigiks.


Hobused olid kindlaks valuutaks


Nii on teada juba XI sajandist juhtum, kus Prantsusmaal vahetas Genainville nimeline maakoht omalaadse bartertehingu käigus omanikku kuue hobuse eest. Ning sellised tehingud polnud harulduseks. Enamgi, toonane riigivõim püsis sarnaselt tänapäevasele maksudel. Seega pole ka üllatav, et keskaegsed valitsejad suisa eelistasid enne sõjakäike neid maksumaksjaid, kes tasusid oma maksud kindlas valuutas, milleks olid hobused.


Nõudlus lahinguks sobivate hobuste järele aga kasvas pidevate sõdade käigus. Rüütlid pidasid lahinguid oma valitsejate eest Euroopas, mandri äärealadel peeti vallutusretki usu levitamiseks, ühtlasi tuli juba hakata vastu ka mongolite-tatarlaste invasioonile, mis aja jooksul levis üle tänase Venemaa ala ida- ja kesk- Euroopasse. Omalaadse võidurelvastumise käigus arenes rüütlite relvastus, muutudes pidevalt raskemaks. Seega pidid arenema hobusedki, kellel tuli edaspidi hakkama saada üha kaalukama kandamiga. Nii hakatigi hobuste aretamisele järjest enam tähelepanu pöörama.


Kui 1066. aastal Inglismaal peetud Hastingsi lahingus kandsid normannidest rüütlid Normandiast peamiselt suhteliselt vähe kaalunud soomurüüsid ja rõngassärke, siis hiliskeskajal kaalus rüütli raudrüü juba 30-35 kilogrammi. Kui raudrüüle lisame muu rüütlile lahingus hädavajaliku trääni nagu kilp, lühike ja pikk mõõk, piik, sõjanui-ja kirves, kasvab kaal veelgi. Seega ei rahuldanud enam XI sajandil levinud sõjaratsu XV sajandi ratsarüütlit ning hobusedki pidid pidevalt arenema. Kergemad Araabiast – ja neist vähe kopsakamad Hispaaniast pärit hobused andsidki teed raskematele ja tugevamatele täisvarustuses rüütlit kanda suutvale hobusele. 


Rüütel aadlimehena


Keskajal ei piisanud rüütliks saamiseks pelgalt päritolust. Rüütel oli tiitel, mille omandamiseks pidid lisaks päritolule olema ühendatud inimese vaprus, haritus ning loomulikult varandus.


Barbara Tuchman kirjeldab raamatus „Kauge peegel” heast peres pärit noormehe sirgumist rüütlitiitli vääriliseks: „Heast perest pärit poiss jäeti esimeseks seitsmeks aastaks naiste hoole alla, kes talle kombeid ja mingil määral kirjatarkust õpetasid. Kaheksandast neljateistkümnenda eluaastani saadeti aadliku poeg naaberhärra lossi paažiks. Isiklikku teenimist ei peetud alandavaks: paaž või täiskasvanud skvaier aitas isandal end pesta ja riidesse panna, kandis hoolt ta rõivaste eest ja teenindas teda lauas, kuigi oli ise samast seisusest.”


Loomulikult ei olnud ka keskajal tasuta lõunaid. Naaberhärra pidi paaži pühendama tolle aja rüütlitele tähtsatesse kunstidesse. Võitlemine, ratsutamine, pistrikujaht füüsisele. Laulmine, tantsimine, pillimäng, male ja triktrakimäng hingele. Lisaks veel usuline haridus ja algne lugemis- ja kirjutamisoskus.


Tuchman ütleb rüütli haridusteed kokku võttes: „Nelja-viieteistaastasena, kui poisist sai relvakandja, muutus tema sõjaline koolitus pingelisemaks. Ta õppis piigiga läbistama märklaual õõtsuvat mannekeeni, mõõga ja muude tapariistadega ringi käima ning jättis meelde heraldika- ja turniirireeglid. Relvakandja rollis juhtis ta isanda sõjaratsut lahingusse ja hoidis seda ratsmeist, kui võideldi jala. Ta abistas senešalli lossi majapidamises, tegutses usalduskullerina ning kandis teekonnal raha ja väärtasju.”
Tuchman lisab juurde, et selles etapis raamatutele enam suurt tähelepanu ei pööratud, kuigi teadmisi geomeetriast, õigusteadusest, ilukõnest ja ladina keelest peeti soovitavaks.


Rüütlitiitli pälvis relvakandja vahvuse eest. Vahvus oli aga tihedalt seotud tõelise vastupidavuse ning oskusega lahingus ellu jääda. Vahest iseloomustab keskaegse rüütli oskuseid ning vastupidavust kõige paremini varustus, mida vastavalt rüütli hobune ja rüütel lahingus kasutasid.


Rüütel ja ratsu lahingus


Eric Jager kirjeldab raamatus „Viimane duell” rüütli ratsu turvavarustust lahingus XIV sajandil:„Tavalised lahingus kasutatud rakmed koosnesid terasvaljastest ja suurauast ning nahast ratsmetest, naeltega kinnitatud kabjaraudadest, kõrge nupu ja harjaga sadulast, kus ratsanik kindlalt paigal püsis, sadulat hobuse seljas hoidvatest sadulavöödest ning relvade kinnitusrõngastest ja – kettidest, hobuse keha kaitsvatest tepitud tekkidest, liigenditega metallplaatidest valmistatud peakaitsest (chanfrain), milles olid avad silmade, kõrvade ja sõõrmete jaoks, ja selle alla käivast polstrist. Tihti olid ka hobuse küljed turvatud terasplaatide või rõngassoomusega, mis mõnikord otse tekkide külge õmmeldi. Sadula küljest rippusid metallist jalused ja võitlejad kandsid hobuste juhtimiseks hambulisi kannuseid, sest lahinguägeduses lasid nad sageli ratsmed käest.”

 

  Sõjahobune kaitsevahenditega; foto amnh.org

 


Jager annab rüütlile lahingusse kaasa kaaluka koguse sõjariistu, alustades tähtsaimast: „Piik – pikem ja raskem, kui antiikajast ja varasest keskajast tuntud viskeoda – tõi sõjapidamisse murrangu Esimese ristisõja päevil (1095 – 1099), kui frangi ratsameeste koordineeritud rünnakud saratseenide seas õudust külvasid.”


Jager jätkab: „Piik oli kolm ja pool kuni viis ja pool meetrit pikk ning umbes kolm ja pool kilo raske. Terasest piigiots oli lehe- või rombikujuline ja vahe kui habemenuga. Võitleja kätt turvas ümar käekaitse vamplate. Ratsamees hoidis rasket piiki selles mõeldud jaluses püstloodis kuni rünnaku hetkeni. Siis langetas ta piigi või seadis selle parema kaenla alla (coucher), toetas varre kilbil olevale väljalõikega alusele ja surus kilbi omakorda vastu oma rinda ja kõrget sadulakoljut. Piigivarrel oli kilbi ees nahkne tõke, mis ei lasknud sel kokkupõrke hetkel läbi toe tagasi libiseda. Kui nüüd piik oli langetatud ja paika seatud ning rüütel jalustele toetudes kõrges võitlussadulas seisis, koondus ratsu ja ratsaniku kogu raskus jämedasse puust piigivarde ja selle vahedasse terasotsa, mis muutis kappava sõjamehe elavaks heiterelvaks.” 


Piigirünnakule järgnes käsivõitlus hobusel või jalgsi, siingi oli Jageri andmetel rüütli kasutuses hulk ohtlikku kraami, millega ta pidi olude sunnil hakkama saama. Enamgi veel, see hakkama saamine oli sõna otseses mõttes elulise vajadusega.


Arsenali kuulusid kaks mõõka, üks seitsekümmend kuus sentimeetrit pika tera ja kolmekümne kolme sentimeetri pikkuse kahele käele mõeldud käepidemega. See riist oli ette nähtud raiumiseks (coup de taille). Teine mõõk oli veidi lühem ja jämedam ning terava otsaga, ette nähtud ühe käe jaoks (estoc). See tokk oli mõnus riist vastase torkimiseks ja seeläbi teise ilma saatmiseks.  
Lisaks mõõgale võis rüütel kasutada sõjakirvest, mis hästi sobis vaenlase soomusrüü, aga ka plaatsoomuse purustamiseks, enamgi Jager nimetab sõjakirvest heaks abiliseks vastase kiivri purustamisel. Tüüpilisel selle ajastu sõjakirvel (hache) oli ühel pool lai tera, teisel pool raske pika oraga haamer ehk kaarnanokk (bec de corbeau). Mõlema tera vahel asus aga vahe piigiteravik. Seda ähvardavat riista nimetanud toonased sõjamehed kolmainsuseks, meile võiks pigem sobida tavaline reklaamslogan „kolm ühes.”
Võitluse lõpetamiseks, siis, kui vastane oli juba peaaegu võidetud oli rüütlil kasutada viieteistkümne – kolmekümne sentimeetri pikkuse teraga pistoda. Seda peene teraga riista kasutati võidetud vaenlase surmamiseks. Peen tera mahtus hõlpsalt rüütli soomusplaatide vahele, aga ka silmaavasse. Sellest ka relva selleaegne nimetus (misericordia lad.k. halastusakt).


Läbi aegade oli kasutusel veel mitmesuguseid sõjariistu nagu ogadega sõjanui (morgenstern, sks. k. hommikutäht), ahelnui, lühidalt palju muud romantilise nime ja hävitava toimega kraami.  Inimeste leidlikkus tapariistade nuputamisel on piiritu.
Siiski tuleb rüütli tähtsaimaks lahingukaaslaseks pidada hobust ning üheks olulisemaks oskuseks hobuse käsitlemist. Sadulast lennanud ja seetõttu liikuvuse kaotanud kohmakat rauast kookonisse kängitsetud rüütlit loeti vaenlasele kergeks saagiks.



Järgnevates osades vaatame juba lähemalt rüütlitele vastu hakanud ratsavägede varustust ning sõjakunsti, uurime ühtlasi rüütlite võite ja lüüasaamisi erinevates keskaja lahingutes.



Allikad:           Wikipedia
                        Barbara W. Tuchman, „Kauge peegel,” kirjastus Argo, 2009
                        Eric Jager, „Viimane duell,” kirjastus Argo, 2008
                        https://www.warhistoryonline.com

 

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...