ARTIKLID
Batu Khan; pilt Wikipedia

Hobused sõjas XII: Mongolid, Tartarose ratsanikud, lihtsalt tatarlased Venemaad ja Euroopat ahistamas

Raavo Raadik, 19. mai 2016

Varasemalt maailma parimaks tituleeritud mongolite ratsavägi tekitas sajandite vältel probleeme Venemaale, kuid ka tervele Euroopale, mongolid kiiretel ja vastupidavatel hobustel tagusid ninad veriseks nii vene družinnikutel, kuid ka rüütlitel Euroopast.

 


Sageli on nomaadide aladega piirnevatel territooriumitel elavaid rahvaid päästnud halvimast rändrahvad ühendanud juhi surm. Mongolite puhul reegel, mis rakendus näiteks Attila ja hunnide, kuid ka paljude teiste puhul ei kehtinud. Tšingis -  khaani surm aastal 1227 tõi khaan Ugedei kõrval võimule ka Tšingis - khaani lapselapse Batu khaani. Sugulaste - hõimlaste ambitsioonid ei olnud Tšingis - khaani omadest väiksemad. Pigem vastupidi. 1235. aastal otsustasid mongolid pöörata oma hobuste ninad põhja ja läände.

 


Mongolite armee hämmastav suurus


Võrreldes XIII sajandi algusega oli mongolite armee pisut muutunud. Kandvaks jõuks olid endiselt kerge – ja raske ratsaväed. Muutunud polnud kindlasti armee põhituumiku moodustavate mongoli sõjameeste ja hobuste kvaliteet. Muutunud polnud ka taktika. Endiselt kurnas kergeratsavägi vastast, endiselt andsid vastasele põhihoobi rasked ratsaväelased. Peamiseks muutujaks oli sõjakäiguks „vibu alla” aetud meeste arvukus ning tõsiasi, et esimestes ridades olid nüüd juba allutatud rahvaste seast värvatud mehed. Mõneti kummastavana mõjub siinjuures fakt, et ka allutatud rahvaste seast pärit nekrutid allusid mongolite põhiväe raudsele distsipliinile ja operatiivsele juhtimisele.

 


Olgu märgitud, mongolite peamiseks väeüksuseks oli tümen, mis koosnes 10000 ratsanikust. Tümen jagunes omakorda 1000, 100 ja 10 ratsaniku kaupa allüksusteks. Sellest ka nende suurepärane koostöö.


Muide, Euroopa kroonikud ja ajaloolased seisukohal, et kahevõitluses jäid mongoli ratsamehed teistest rahvustest ratsameestele alla. Väidetakse, et allajäämist kompenseerinud mongolite väejuhid distsipliini, arvukuse ja julmusega. Samas teame, et õhtumaa, aga ka Venemaa sõjakunst, oli üles ehitatud peamiselt sõjameeste individuaalsetele oskustele. Mongolid seevastu eelistasid rohkem sõjameeste oskuseid ühistööl. Eriti tähtsaks pidasid mongolid ühistööd ratsaniku ja hobuse, ratsanike ja hobuste vahel. Kumb lähenemisviis – kas koostöö või individualism, osutus lõpuks edukamaks, seda lugeja varsti juba näeb.

 


Varasemalt juba tuntud frantsiskaanlasest rännumees Giovanni da Pian del Carpine nimetab Venemaale tunginud mongolite sõjaväe arvukuseks 600000 meest. Vene päritolu allikad kõiguvad sissetungijate suurust nimetades 300000 ja 500000 sõjamehe vahel. Olgu parema ettekujutuse saamiseks öeldud, internet nimetab 1. mail aastal 2016 Tallinna elanike arvuks 440702 inimest. Eks annab mongolite armee arvukus märku ka selle suutlikkusest rännakul, logistilistest oskustest ja vähenõudlikkusest.

 


Venemaa põleb

 


Esimeses järjekorras jäid mongolitele mainitult ette venelaste vürstiriigid. 1237. aastaks kokku saadud hiigelarmee jõudis esmalt Rjazani vürstiriigini.  Näib, et hiljem aset leidnud suurt tapmist ja hävingut oleks tõenäoliselt saanud ära hoida, nimelt nõudsid mongolid venelastelt ainult andamit. Kümnendikku, kõigest, mis on. Rjazani vürst keeldus, järgnes välilahing Voroneži jõe juures, milles rjazanlased mongolitelt arvatult koslepi said. Tuleroaks läks ka Rjazani linn ja kogu vürstiriik takkapihta. Järgnevalt said nüüd juba venelaste vürstiriikide ühendjõud nahutada Kolomna juures, langes Vladimiri linn. Vladimirile järgnes 1238. aastal enamik toonase Venemaa suuremaid keskuseid.

 


Näib, et paljudele tuntud laul, milles loodetakse, et Eesti piir peaks käima vastu Hiina müüri oleks samuti vähemalt korra peaaegu teoks saanud. Nimelt tungis varasemalt juba Hiina vallutanud mongolite armee edasi Novgorodi suunal. Siiski peatusid mongolid Novgorodist umbes 200 kilomeetri kaugusel. Jääb veel tänagi mõistatuseks, miks mongolid oma hobused ümber pöörasid. Arvestades asjaolu, et mongolite ratsavägi võis läbida 700 kilomeetrit kahe nädalaga ning asjaolu, et tänapäeval mõõdetakse Tallinna ja Novgorodi vaheliseks kauguseks mööda maanteid 486 kilomeetrit, peame eestlastena ainult tänama rahvusena säilimise eest mongolite armee suurust (probleemid toiduga varustamisel), venelaste vastupanu, Venemaa põlislaasi, ning ka sellel ajal halva läbitavusega teid ja loomulikult nende lagunemist - rasputitsat. Vallutusretked jätkusid järgnevatel aastatel. 1240. langes Kiiev. Venemaa sõltumatute vürstiriikidega oli selleks korraks kõik.

 


Tapatalgud Euroopas


Talv 1240/1241. aastail leiab mongolid uuelt sõjaretkelt. Sedapuhku tallavad nende hobuste kabjad juba Euroopat. Iidse Poola pealinna Krakowi langemine, mongolite tungimine Leedu piirile ja Ungarisse sundis Euroopa valitsejaid mongoli ratsameeste ohule juba tõsisemalt otsa vaatama.  Siinjuures tahaks suure kivi visata Giovanni da Pian del Carpine, kuid ka mitmete vene kroonikute-ajaloolaste kapsaaeda. Mongolite ebaloogiliselt suurena tunduv sõjavägi 300000-600000 meest on Euroopas kahanenud „kõigest” 100000 ratsameheni. Kolm armeed, kokku 80000 ratsameest Ungaris ja üks 20000 ratsameheline armee Poolas.

 


Mongolite ratsaväe tegevust uurides pakubki meile siinkohal hetkel rohkem huvi just see väiksem ja Poolas opereerinud väesalk. 1241. aasta aprillis kohtusid tänapäeva Poolas asuva Legnica (sks. keeles Liegnitz) juures 20000-30000 mongoli ratsameest 20000 kristliku rüütli ja jalaväelasega.

 


Eurooplaste tõsist suhtumist mongolitest tulenevasse ohtu näitab vast kõige paremini nimekiri liitlastest, kes ühise vaenlase vastu mõõga haarasid. Mongolite vastase sõjalipu alla koondusid Poola Senioraat (Opolje), Sileesia Hertsogiriik, Suur - Poola Hertsogiriik, Väike – Poola Hertsogiriik, Böömi Kuningriik, Templiordu, Johanniitide Ordu ja Saksa (Teutooni) Ordu. Ühendarmee juhiks oli Sileesia hertsog Heinrich II (Henryk II Vaga). Heinrichile pidi tulema veel abivägegi, 50000 meest Böömimaalt sealse kuninga Waclawi  juhatusel.

 


Edasist võibki liitlaste poolelt vaadata, kui liigse enesekindluse, rumaluse ja sellest tingitud vaenlase alahindamise musternäidist. Kuigi kuuldused mongolite „vägitegudest” rüüstamisel, vägistamisel, piinamisel ja tapmisel olid jõudnud Venemaalt väljaspoole. Kuigi mongolite teod olid sedavõrd hirmsad, et kaasaaegsed kutsusid neid Tartarose, elik põrgu asukateks...
Heinrich II näib-et ikkagi alahindas oma vastaseid ja nende juhte khaane Baidari ja Kadani.

 


Legnica lahing

 


Rännakul olevat mongolite väge ümbritsesid pidevalt ratsaluurajad. Seetõttu oli mongolite väejuhtidel pidev ülevaade vastase arvukusest ning võimalikest plaanidest. Heinrich seevastu istus liitlaseid oodates paigal. Näib, et tegelikult oli keskajal raske ja isegi ebasünnis saata kõrgesti haritud aristokraadist rüütlit luurekäigule. Salaja põõsast vaenlase passimine polnud ju õilis ja üllas. Õilis ja üllas oli hoopis piigiga vaenlase peale tormata, ajada vaenlane silguna vardasse ning pärast kirjutada oma üllast ja õilsast kangelasteost luuletus. Karjakasvatajatest nomaadid kangelastegudest ei unistanud. Nende unistused piirdusid kordades maisemate asjadega. Täis kõht ja pidu pärast võitu, suur saak võidetud lahingu lõpul.

 

 

   Maal Legnica lahingust; allikas Wikipedia


09. aprillil 1241. aastal vaenuväed kohtusid. Lahingu käiku on kirjeldatud mitmeti, siiski on kõigil kirjeldustel ühiseid jooni, mis paraku näitavad mongolite ratsaväe nutikust ja head taktikalist planeerimist.

 


Hauduva kanana liitlaseid ootav Heinrich II ei teadnud, et 50000 rüütlit – jalaväelast Böömimaalt kuningas Waclawi juhtimisel asuvad tema väest kõigest ühe päevateekonna kaugusel. Seevastu nägi ta nõrgalt relvastatud mongolite kergeratsaväge ründamas tema Sileesia vibukütte. Ja veelgi enam, sileeslased laiali peksnud mongolite kerge ratsavägi kaotas näib – et  rünnakuhoo ja taganes oma väikesearvulisena näiva tsentrumi suunas. Õnnetu Heinrich ei aimanudki, tegelikult üritavad mongolite ratsaväelased teda pügada nagu nagu lammast või nagu Piibeleht Vestmanni Eduard Vilde „Pisuhännas.”

 


Paigalistumise ja liitlaste ootamise asemel otsustas Heinrich II enda ja oma juhtimise all oleva sõjaväe õnnetuseks, et nüüd on küps aeg tegutseda. Lõksu haistmata saatis Heinrich rüütlid ründama nõrgana näivat mongolite tsentrit.

 


Rünnakule kihutavad Euroopa rüütlid pakkusid korskavate hobuste, säravate turviste ja lehvivate lippudega võimsat vaatepilti. Kindlasti piisaks tänapäevalgi pelgalt sellisest vaatepildist suurema rahvahulga laiali ajamiseks. Väikestel ja kiiretel hobustel istuvad karjused Mongoolia steppidest seevastu ei ehmunud. Eriti tähtsaks tuleb siinjuures pidada asjaolu, et julgust ei kaotanud eelkõige mongolite hobused. Miks just hobused?

 


Veresaun

 


Nimelt kasutati Legnica lahingus siinkirjutajale teada olevalt Euroopas esimest korda hiinlaste leiutatud püssirohtu. Täpsemalt varjanud mongolid oma ratsameeste manöövreid püssirohusuitsuga.  Mongolite hobused ei kaotanud püssirohutossus suunda, ega sattunud segadusse või paanikasse. Küll oli mongolite suitsukate harjumatu eurooplastele. Kirjelduste kohaselt kapanud ekslev rüütlivägi tossaval lahinguväljal ringi, sarnanedes rohkem peata kanadele, kui õilsatele – aristokraatlikele rüütlitele. Ning pea ja kõrva kaotasid segadusse aetud rüütlid üsna varsti. Mongolite armee tiibadel asetsenud ratsavägi sööstis rünnakule, piirates rüütlite ratsaväe ümber. Järgnev oli ainult vormistamise küsimus. Kristlaste vägi sattunud segadusse, segadus asendunud omakorda põgenemisega paanikas. Rüütlid nagu ka enamik jalaväelaseid tapeti. Põgenemisel hukkus ka Heinrich II. Mongolid tähistanud võitu neile omase julmuse ja barbaarsusega. Nimelt nüsinud nad võidu märgiks langenud vaenlastel maha ühe kõrva. Kõrvad saadetud omalaadse kinnitusena saavutatud võidu kohta suurtes kottides kodumaale. Giovanni da Pian del Carpine väiteil oli kotte olnud üheksa.

 


Resultaat

 


Böömimaa Waclaw, kuulnud Heinrichi õnnetust lõpust, mongoleid ei rünnanud. Ta taganes kodumaale, pidades maha vaid ühe väikese kokkupõrke veresaunast pääsenuid jälitavate mongoli ratsaväelastega.


Võidukad mongolite khaanid Baidar ja Kadan ei soovinud samuti tüli norida Waclawi ja tema vägedega. Rolli mängis siin kindlasti asjaolu, et Waclawil olnud sõjameeste poolest ülekaal, teiseks tõttasid khaanid ühinema Ungaris tegutseva khaanide Batu ja Sübedei põhiväega. Ega Batu ja Sübedei „poisid” Ungariski lulli ei löönud. 11. aprillil 1241. said ungarlased mongolitelt korraliku keretäie Mohi all.

 


Ja jällegi. Üllatuslikult lahkusid mongolid Euroopast, kuigi Õhtumaa oli juba valmistunud halvimaks. Igatahes mängisid mongolite ratsaväelased ja eelkõige mongolite hobused olulist rolli Venemaa, Ungari, Poola, Poola osaks oleva Ukraina, Mandri – Euroopa asjades ambitsioonika Rootsi, Saksimaa ja Türgi välis – ja sisepoliitikas kuni XVIII sajandini.



Allikad:                       R.G.Grant, „1001 lahingut, mis muutsid ajalugu,” kirjastus Varrak 2012
                                    J. Black, „ Seitsekümmend suurt lahingut läbi aegade,” kirjastus Koolibri 2006.
                                    http://www.britannica.com/topic/Battle-of-Legnica
                                    http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ugedei1
                                    http://entsyklopeedia.ee/artikkel/t%C5%A1ingissiidid1
                                   
                                    Wikipedia.

 

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...