ARTIKLID
Foto: tori.ee

Pilved Tori hobusekasvanduse kohal

Tõnu Kann, Pärnu Postimees, 10. märts 2014


Tori hobusekasvanduse kohale hakkasid kogunema äikesepilved, kui riik avaldas 2007. aastal mõtte müüa osa kasvanduse juurde kuuluvast metsamaast. Nüüd käivad hobusekasvanduse rentnik ja põllumajandusministeerium kohut.

 

Juba aastapäevad käib kohtuvaidlus Tori hobusekasvanduse kuue talli ja osaliselt kasvanduse taristu omaniku Põllumajandusministeeriumi ning kasvanduse rentniku, osaühingu Tori Hobusekasvandus vahel. Ministeerium süüdistab rentnikku rendi osalises mittetasumises ja seda juba 2008. aastast. Rentnik omakorda heidab ministeeriumile ette 2028. aastal lõppeva rendilepingu ennetähtaegse ülesütlemise katset ja majandustegevuse häirimist, mis ei võimalda renti kogu ulatuses maksta ja on mõeldud tema kasvandusest väljasöömiseks.
 
Samal ajal ei eita hobusekasvanduse rendilepingu omanik Imre Sams, et pole viimased viis aastat kasvanduse omanikule põllumajandusministeeriumile maksnud täit renti, vaid umbes kaks kolmandikku küsitust.
 
Õigustused

Sams õigustab võlgu jäämist väitega, et 1997. aastal sõlmitud pikaajalise rendilepingu järgi on talle majandamiseks antud ligikaudu 500 hektarit metsa, millest tal on õigus vastavalt 2003. aastal kinnitatud raiekavale üles töötada ja müüa igal aastal teatud osa metsamaterjali.

See õigus anti Samsi osaühingule, et katta kolmekümne viie riigile kuuluva põhikarja mära ülalpidamine ja muud nende majandamisega seotud kulutused.

Riigile kuuluva kolmekümne Tori hobuse ja viie Eesti tõugu mära ülalpidamiskohustus tuleneb samuti rendilepingust, sealjuures jäävad sündivad varsad rentnikule, aga põhikarjast välja langenud looma asemele tuleb rentnikul võtta uus.

“Kui riik ei luba mul vastavalt raiekavale metsa üles töötada täies mahus, kuid nõuab rendi tasumist täies ulatuses, arvestan ma selle osa rendist maha, mille ulatuses mulle rendile antud metsamaa majandamist takistatakse,” sõnas Sams. “Renti saab maksta ikka selle asja eest, mida majandustegevuses kasutada saab.”

Samsilt nõutakse aastas koos maamaksudega umbes 5000 eurot renditasu, millest ta on 2008. aastast maksnud oma sõnade järgi 66 protsenti. Varem, kui metsa sai teha ja müüa, maksis ta rendi väidetavalt sajaprotsendiliselt.

Põllumajandusministeeriumil sai kuhjuvast võlast villand mullu jaanuaris, kui Samsile saadeti rendilepingu ülesütlemisteatised ja kästi aprilli lõpuks kasvanduse hoonetest koos oma 50 hobuse ja kõige muu hobuste pidamiseks vajalikuga välja kolida.

“Ministeeriumis ometi teati, mis põhjusel rentnik rendisummat on vähendanud,” tähendas Sams.

Kohe kerkis aga ministeeriumis küsimus, mis saab Tori tallides elavaist riigimäradest, kes neid pidama hakkab, kui Sams välja kolib.
Mängu toodi Eesti Hobusekasvatajate Seltsi juhatuse esimees Maario Laas, kellega ministeeriumist tema enda sõnade kohaselt oli ühendust võetud ja küsitud, kas selts on valmis hobused üle võtma.

Laas käiski Samsi juures maad kuulamas.

“Laas teatas, et minuga on Toris nagunii lõpp, aga kui ma müüks firma temale, võtaks ministeerium rendilepingu lõpetamise avalduse tagasi ja lubaks Laasil metsamaid täies ulatuses majandada,” kirjeldas Sams kohtumist Laasiga.

Sams esitas kaebuse kaitsepolitseisse, sest luges Laasi sõnumist välja, et tollele on ministeeriumist lubatud Tori hobusekasvanduse ülevõtmise korral kõike seda, mis Samsile on 2008. aastast keelatud, ennekõike mõõdukat lageraiet kasvanduse juurde kuuluvas metsas.

Laas eitas sellise sõnumi Samsile edastamist, öeldes, et tema jutt on kontekstist välja rebitud ja sõnu valesti tõlgendatud.
Sams kaitsepolitseis aetud jutu üksikasju ei avaldanud, öeldes, et ei tohi seda teha.

 
Kes keda tunneb

Laas tunnistas, et talle tehti ministeeriumist ettepanek kaaluda riigimärade kasvatamist ja ta läks Samsi juurde olukorda uurima.
Sams kahtlustab aga Laasi sõna otseses mõttes sobingus põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga, kelle ministriks saamise järel talle kasvanduse pidamisel kaikaid kodaratesse hakati loopima.

“Seeder ütles juba oma valitsemisaja alguses kuskil 2008. aastal, et see leping tuleb tühistada,” sõnas Sams. “See asi on isiklik.”
Äripäev kirjutab Tori hobusekasvanduse rentniku ja omaniku tülist 28. veebruaril, kus Seeder eitab, et on Laasiga kohtunud.
“Täiesti tundmatu nimi,” vahendas Äripäev põllumajandusministri jutu. “Ei tea, kust see nimi on välja ilmunud ja kes temaga läbirääkimisi on pidanud. Arvan, et tegu on inimesega, kellega ma ei ole kordagi kohtunud.”

Laas kinnitas Pärnu Postimehele, et on Seedriga kohtunud kümmekond korda, kuid mitte kunagi personaalselt, nelja silma all.
“Need on olnud ümarlaua arutelud, kus ma olen olnud üks teiste seas,” ütles Laas.

“Arvan, et Seeder ja Laas valetavad,” avaldas omakorda Sams.
 

Aga kui ei valeta

Aga kui minister ei valeta, tekib küsimus, kas tal on õigus kujundada oma arvamust hobusekasvatusest ja Tori hobusekasvandusest, kui ta ei tunne Eesti Hobusekasvatajate Seltsi juhatuse esimeest ega ole isegi ta nime kuulnud.

Kaks aastat tagasi, kui ministeerium taas kord Samsile kõvemini pinda hakkas käima, ütles too trotslikult, et võtku riik rendilt mets ja viigu oma märad Tori tallidest kuhu tahes, ta ei tahakski raietöödega jännata, vaid kasvataks oma hobuseid. Mehes oli tunda väsimust.
Nüüd on Sams valmis oma ettevõtmise Toris maha müüma, aga mitte võileivahinna eest. Sams ütles hinnagi: võta või jäta, ligikaudu 900 000 eurot.

Samsil on, mida müüa: hobused, hoburakendid, ratsasadulad ja rakmed, hüppetakistused, aga ka ringraja ja sisehalli alune maa, investeeringud, mida on ainuüksi viimasel kolmel aastal tehtud ta oma kinnitust mööda 170 000 euro eest.

Samal ajal on põllumajandusministeeriumis Samsile ette heidetud loomade hooletut pidamist.

“Seegi on tühipaljas etteheide,” vaidles Sams vastu. “Igal aastal käib kasvanduses veterinaar- ja toiduameti erapooletu kontroll, mis on kõik tunnistanud heaks: hobused on heas toitumuses, terved ja nende pidamistingimused on samuti head.”

Samsi arvates peaks põllumajandusministeerium endale selgeks tegema, mida tahab talle kuuluvate hobustega teha, milleks talle neid vaja on ja mida kujutab endast 1856. aastal rajatud Tori hobusekasvandus kultuuriväärtusena.

“Tori hobusekasvandusest võiks kujundada muuseumi, nagu on näiteks talumuuseum Kurgjal,” pakkus Sams ootamatu idee.
Hobusekasvatajate seltsi juhatuse esimees Maario Laas arvas aga, et Torist peaks kujunema igapäevase hobusekasvatuse kõrval koht, kuhu koonduks hobuste aretuse ja pidamise teaduspotentsiaal praktikas. See tähendaks maaülikooli otsest kaasamist.

Eesti Hobusekasvatajate Selts pakkus 2011. aastal Toris ühiselt nõu pidades, et Tori hobusekasvandusest võiks kujundada riigi osalusega sihtasutuse ja tülid põllumajandusministeeriumis lõpetada, hakates vankrit üheskoos vedama.

Trivimi Velliste pakkus mõne aasta eest rahvasaadikuna Tori kasvandust väisates, et kui põllumajandusministeerium on sealse rahvaga tülli läinud, võiks ju Tori hobusekasvanduse üle viia kultuuriministeeriumi haldusesse, kus ehk mõistetakse paremini selle asutuse kultuuriväärtuslikku tagapõhja.

Põllumajandusministeeriumi kantsler Ants Noot ütles, et kõigepealt ootab ministeerium kohtuvaidluse tulemuse esimese astme kohtus. Sealt edasi tuleb hakata otsima kompromissi Samsiga või kaaluda teisi võimalusi.

Noot teatas, et ministeeriumi arvates ei ole Tori ja Eesti hobuse tõug kriitilises seisus, nii et riik ei peaks enam põhikarja märasid tõugude genofondi säilitamise huvides ülal pidama. “Sellega saavad eratallid juba ise hakkama,” sõnas ta.

Siit edasi võiks Noodi arvates kaaluda kasvanduse ja metsamaa müümist, teise variandina kasvanduse rentimist ja metsamaa üleandmist riigimetsa majandamise keskusele. Tähtsaimaks pidas Noot siiski seisukohta, et riik ei peaks enam hobusekasvatusega tegelema.
 
Hobumaailm küsis otse kommentaari nii Imre Samsilt kui Maario Laasilt.
 
Kelle initsiatiivil toimus Eesti hobusekasvatajate Seltsi (EHS) juhatuse esimehe Maario Laasi ja OÜ Tori Hobusekasvandus juhataja Imre Sams vaheline kohtumine?
 
Sams: Kohtumine toimus Maario Laasi initsiatiivil. Miks on vaja kokku saada, ta ei põhjendanud, ütles lihtsalt, et temal on vaja minuga rääkida.
 
 
Laas: Meie kohtumine Samsiga leidis aset, kuna eelmise aasta kevadel helistas EHS-i kontorisse Helje Veer riigikinnisvara halduse ametnik ja teatas, et ministeerium on Tori Hobusekasvanduse OÜ-ga rendilepingut lõpetamas (nimetas ka kuupäeva, millal tullakse kohale varasid üle võtma) ja küsis, et kas EHS on valmis riigi omandis olevad hobused oma hoole alla võtma. Mispeale helistas mulle EHS-i kontorist Krista Sepp ja küsis, mis me vastame. Mina ütlesin, et enne me ei ütle midagi kui ei ole selge, mis tingimustel ja kui kauaks soovib riik hobuseid meie hoole alla anda ning mis saab neist hobustest pärast edasi. Kuna selles osas mingit selget vastust ei tulnud ja olukord oli väga segane minu jaoks ja kuna ma olin Torisse minemas, siis ma otsustasin Imre Samsi käest järgi küsida, mis seisus kogu asi on. 
 
Kohtusin Samsiga ja küsisin, miks ta ei suuda tekkinud olukorda lahendada. Sain vastuse, et minister on Samsi hinnangul vaimse puudega ja ei ole võimeline ühtegi küsimust lahendama eriti aga Toris kasvandusega seotud küsimusi. Seejärel ma küsisin Samsilt, et äkki oleks tal mõistlik ennast sellest suhtest taandada ja anda leping koos ettevõttega kellelegi teisele üle, sest ma ei kujuta ette, mis neist riigile kuuluvatest hobustest saab peale lepingu lõpetamist. Seepeale kuulsin, et osa kasvanduse maadest ja hoonetest ning muudest vahenditest kuuluvat Tori Hobusekasvanduse OÜ-le. Sams ütles, et ta võiks oma ettevõtte koos rendilepinguga kogu varana ära müüa ja nimetas summa, milleks oli 1 000 000 eurot. See kõlas uskumatu utoopiana ja, et mitte ebaviisakas olla, ma ütlesin, et me räägime oma inimestega asjadest ja kui mingi seisukoha kujundame, siis ma annan sellest teada.

Meil algas pärast seda kohe EHS-is koosolek ja me arutasime põgusalt selle üle, aga kuna kogu asi oli kokku nii segane ja meid otseselt ei puudutanud, siis me otsustasime oodata,  kas ministeerium reaalselt ka läheb lepingut lõpetama, ja vaadata, mis siis saab edasi. Kuna meiega rohkem ühendust ei ole tänaseni võetud, et hobuseid EHS-i hoole alla anda ja pole ka öeldud, miks lepingut lõpetama ei tuldud, siis me ei ole sellega rohkem tegelenud.
 
 
Kus ja millal see kohtumine aset leidis?
 
Sams: Kohtumine ise toimus aprilli kuus 2013. Kusjuures kummaline on see asjaolu, et kohtusime mitte Toris, EHS kontoris, vaid selleks oli vaja minna kontorist välja. Oleks olnud ju loomulik, kui selliseid asju arutatakse EHS tegevtöötajate juuresolekul, aga ei, tema tahtis vestelda kontori ees hoovis.
 
 
Laas: Nagu mainisin, siis esimene kohtumine leidis aset eelmise aasta kevadel EHS-i kontori ukse ees trepil Toris. 
Segastel asjaoludel on Sams jätnud mainimata, et mõni aeg hiljem võttis ta minuga uuesti ühendust, kui ta oli Tallinnas väidetavalt advokaatidega kohtumas käimas, ja soovis minuga kokku saada. Ütlesin, et olen kodus ja kui on pakiline asi, siis leian aega, et korra kohtuda. Seejärel ta tuli minu juurest läbi. Rääkis, et kõik trumbid on tema käes ja ministeerium ei saa lepingut lõpetada ning ajas veel mingit segast juttu. Kuulasin ta ära, kuid ei saanud päris täpselt aru, mis oli tema külaskäigu põhjus. Rohkem ma temaga kohtunud ei ole.
 
 
Samsi väidetest, mis on avaldatud 06. märtsil ilmunud Pärnu Postimehes, jääb mulje, et kohtumisel esindas Laas nii Eesti Hobusekasvatajate Seltsi, Põllumajandusministeeriumi, kuid ka sõltumatuid ettevõtjaid. Kuidas kommenteerite?
 
Sams: Laas esindas kohtumisel iseennast ja mingisugust Tallinnas olevate inimeste seltskonda. Kes see seltskond on, seda ta konkreetselt ei täpsustanud.
 
 
Laas: Mingil minule mitte teada oleval põhjusel proovib Sams paljudele mingit muljet kujundada ja valetab kokku igasugu lugusid, mida tegelikkuses ei ole toimunud. Lisaks Samsi lugudele on ka Pärnu Postimees erinevaid fakte meelevaldselt väänanud ja esitanud enda välja mõeldud sõnu minu käest pärinevatena. Näiteks ei ole ma mitte kunagi mitte kellelegi ütelnud, et ministeeriumist mulle oleks keegi helistanud. Nagu ma eelpool ütlesin, helistati EHS-i kontorisse, kust helistati omakorda mulle ja küsiti, mis me teeme.
Mina esindasin ainult EHS-i, sest soovisime saada teada, mis olukord selle kasvanduse ja seal olevate hobustega üldse on, kuna riigile kuuluvaid hobuseid püüti meie hoole alla anda..
 
 
Kas Laas tegi Samsile ettepaneku OÜ Tori Hobusekasvandus ostmiseks ning nimetas seejuures ka hinna? Ostu-müügitehingu sõlmimise korral, kes oleks saanud OÜ Tori Hobusekasvandus uueks omanikuks?
 
Sams: Ta tegi ettepaneku, et müüksin firma maha, vastasel juhul pidavat minuga lõpp olema. Hinda ta ei nimetanud. Kes oleks saanud ettevõtte uueks omanikuks ta ei nimetanud. Ainuke, keda või mida ta mainis, oli see, et müüksin firma maha temale. Kas uus omanik oleks tema või uusi omanikke oleks olnud varjatult või olnud teisi, seda ma tõesti ei oska ütelda.
 
 
Laas: Ei ole teinud ettepanekut ei kasvanduse ostmiseks ega ole nimetanud mitte ühtegi numbrit.
 
 
Kas Sams nimetas ise summa, mille eest oleks tema nõus ettevõtte müüma?
 
Sams: Ma nimetasin Laasile OÜ Tori Hobusekasvanduse omakapitali suuruse, milleks on umbes 900000 eurot. Kohtumine lõppes sellega, et Laas ütles minule, tema peab Tallinnas inimestega läbi rääkima. Pärast kohtusime Tallinnas Laasiga ühel korral veel, tema kontoris. Seal oli vestlus samasugune, hiljem kontaktid vaibusid, sest peale tuli kohtuvaidluste aeg. Kohtuistungit praegu toimunud ei ole, istungi aega tänaseks pole välja kuulutatud.
 
Laas: Nagu eelnevalt mainisin, oli see minu mäletamist mööda 1000 000 eurot, millega Sams pakkus oma ettevõtet EHS-ile osta. Lisaks tean, et EHS ei ole ainuke organisatsioon, kellele Sams on oma ettevõtet pakkunud. Tänaseks on muidugi keeruline aru saada, millist ettevõtet ta müüa proovib, sest nagu ma hiljuti teada sain, on äriregistri järgi Tori Hobusekasvanduse OÜ eelmise aasta alguses likvideeritud ja tehtud uus sama nimega ettevõte. Mis seos sellele Tori kasvandusega on, ei oska ma ütelda.
 
 
On väidetud, et Tori hobusekasvandus laguneb, valitsevad minnalaskmismeeleolud. Kas kavatsete lähiajal selles osas midagi ette võtta?
 
Sams: See on natukene pikem seletamise koht. Mina olen hoonete rentnik. Hoonete konstruktsioonide – katused, seinad, avatäited (ukse-aknad), kommunikatsioonid ja nende korrashoid, ehk remont ja renoveerimine on riigi ehk Põllumajandusministeeriumi kohustus. Ministeerium ei ole 16 aasta jooksul panustanud oma vara parendamisesse sentigi. Antud kontekstis peaks kõik etteheited esitama Põllumajandusministeeriumile. Isegi muinsuskaitse amet on teinud ministeeriumile korduvalt ettekirjutusi olukorra parandamiseks.
Minu kui rentniku ülesanne on hoida korras hobustega seonduv. Investeeritud on uutesse boksidesse, kõigis tallides on automaatjootjad. Uuendatud on tallide elektrisüsteemid, kuigi, seegi on omaniku kohustus. Torisse on rajatud sisemaneež, liivaväljakud, hobumatka rada jne.
 
Laas: Sellega, et Tori hobusekasvandus on kriitilises seisus ja laguneb järjest edasi, oleme me kursis, aga kuna EHS-il ei ole mitte mingeid suhteid Tori hobusekasvandusega, siis ei ole meil ka mingit kohustust ega võimalust selles osas midagi ette võtta.  
 
 
Hobumaailm tänab Pärnu Postimeest võimaluse eest avaldada täies mahus Tõnu Kanni artikkel.


 

 


 
 

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...