sündmused
Tiit Kivisild ja Galina Autor:
Vladislav Rutkovskis

Riia rahutud ööd ja suurepärane võistlusväljak

Raavo Raadik, 13. juuli 2010

Riia hotellid on mugavad, kuid rahutud. Läti pealinna 25aastane ratsaspordikompleks pakub sportlastele suurepärast võistlusväljakut ja lahedat äraolemist.

Vaatamata Viesnica hotelli “NB” mugavale toale, lahedale sisehoovile ning heale seltskonnale ratsasportlastest, ei õnnestunud siinkirjutajal ööl vastu laupäeva kohustuslikku unenormi täis saada. Akent pole võimalik sulgeda, kuumus tapab. Heidad pikali… Regulaarselt kolistab kusagil kõrva ääres tramm. Jääd tukkuma. Ootamatult lööd silmad lahti tugevast survest ja heast kannatusest märku andvast sorinast, mis näib kostuvat õkva sinu akna alt.

 Pudelpall ja unetud sakslased

 Sorin lõpeb. Hingad kergendatult… Jälle kostub mingi heli, tõenäoliselt valmistub keegi tühja pudelit jalgpallina kasutades Lätit viima järgmiste jalgpalli Maailmameistrivõistluste finaalturniirile… Lõpuks rahu. Aga ei. Hommikul kell kolmveerand seitse lõhub keegi hull sakslane – neid oli selles Viesnicas bussitäis - teise ja rahuliku sakslase ukse taga, möirates udupasunana: “Sind sie okay? Zum Frühstück!” (tõlge: „Olete korras, hommikusöögile! Saksa kõnekeeles). Tea, kas need sakslased pole midagi kuulnud sellisest lihtsast asjast nagu äratuskell? Või on sellinegi asi nagu administraatorilt tellitud äratus neile tundmatu? Paistab, et on, sest muidu poleks Udupasun üürates koridoris ringi jooksnud. Tajudes, et viimane kavatseb läbi suletud ukse vestlust kaasmaalasega jätkata, tuli näidata oma lingvistilisi võimeid: “Du Mensch, lass doch schlafen!” (Inimene, lase ometi magada! Pigem norivas saksa keeles). Saabus vaikus, kuid mis sest tolku, uni läinud.

Seadsin lõpuks sammud hotelli restorantšikusse, (nii nimetas seda restorani hotelli venekeelne teenindav personal), pugisin kõhu täis, jäin ootama võistlejaid, et sõita üheskoos võistlusväljakule.

Sealt tulid siis lõpuks Andres Udeküll, Andrus Treve, Ebbe-Liisa Sõnajalg ja viimasena Heiki Vatsel. Nad olid palavusest rammestunud, sest nende poolel paistis hommikune päike. Roidunud küll, seda vähemalt esialgu, kuid üha kiiremini ärgates. Neid inimesi vaadates tundsin väikest viisi imetlustki. Käib suurvõistlus ja nemad on nii rahulikud. Ei mingit närvipinget…

Treve juhtimisel keerutasime pisut mööda lätlaste pealinna, jõudsime lõpuks kohale. Nemad omaette ratsude manu ja mina läksin platsi äärde kondama.

Esialgu oli pisut igavgi, sest võistlesid noorhobused… Latte lendas, meie omadel ei läinud kah eriti hästi, otsisin endale pisut tegevust. Meenus, pressikaardi saamisel kuuldud hoiatus: “Selle kaardiga pääseb igale poole, ainult tallide juurde ei saa.”

Benas Gutkauskas noorhobuste sõidus. Foto: Kate Ansone
 
Rikun kodukorda

 Miks ei pääse tallide juurde? Äkki on seal midagi huvitavat? Mõeldud, tehtud. Turvamees küll märkas mind, kuid nähes mingit kollast silti rinnas, silmates ühtlasi mu enesekindlat nägu, ei vaevunudki takistama.

Hobuveokite juures märkasin esmakordselt pilti, mis tegelikult üsnagi valusalt silma riivas, nimelt oli seal kaks tooli, mille ümber vedelesid kunagi kesvamärjukest hoidnud pudelid. Taamal UFO, ei mitte tundmatu lendav objekt, vaid grillpidudelt tuntud musta värvi ümar junn, kus vorste sussutada saab. Pilti kroonisid veel laiali loobitud suitsupakid, mis saarekestena kindlalt seisid suitsukonide meres. Vot sulle siis… Lisan, et masin, mille kõrval seda idülli märgata võis, ei kandnud Eesti numbrimärke.

Edasi! Tallid nagu tallid ikka. Arvestades kompleksi 25aastast vanust, olid nad pisut väsinud olemisega, kuid ikkagi toekad. Hetkeks sähvatas, et meie sama eakas “heinahoidla” Veskimetsas on sellelt kohalt vaata et kobedamgi. Turbahunnik, porilombid kohtades, kus hobuseid kastetakse - üldiselt nägi kõik üsnagi korralik välja.

Tavaline groomi-elu telgitagustes. Foto: Kate Ansone

 Probleemi oli märgatud varem

Tagasi jõudsin ajaks, kui soomlasest võistluste peakohtunik Henrik Arle ajas laua taga, mille hobumaailm.ee rahvaga olime okupeerinud ja isealgatuslikult muutnud pressinurgaks, juttu veterinaar-delegaadi Andres Tuviga.  Lülitusin vestlusesse ja üllatusin. Räägiti asjadest, mida ise hetk tagasi näinud olin. Jalassolagi oli hiljuti teinud samasuguse treti tallide juurde. Temagi märkas suitsukonisid. Tuvi nentis: “Selline kuumus. Kuiv hein ja sigaretid. Need ei sobi kokku. Väga lihtsalt võib õnnetus juhtuda. Õnneks õnnetust ei tulnud.

Kuid võistlusplats on suurepärane,” arvas Tuvi. Asusin tema asjatundlike kommentaaride saatel võistlust jälgima. Tulemusi teavad täna juba kõik. Kes ei tea, vaadaku järgi. Eestlaste selle päeva esitlusega võis rahule jääda.

 Aga bankett? Sinna ma ei läinudki. Palavus ehk ligi 30 kraadi kuumust oli minust viimsegi tahtmise suhtlemiseks välja sulatanud.

Kullo Kender banketil. Foto: Vladislav Rutkovskis

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...